pööning

What would I want? Sky.

2012-01-13T21:30:00.005+02:00

Hommikul ärkasin üles ja ise ka ei uskunud. Eile ja üleeile uskusin päris sügavalt kohe, aga täna hommikul lihtsalt keeldusin uskumast. Nüüd hakkab juba vaikselt kohale jõudma. Ma nüüd kaon kuuks ajaks ära. Ilmselt leian nii mõndagi samal ajal. Ja siis ilmun jälle välja ja teen nägu nagu poleks midagi vahepeal juhtunud. Selline on plaan. Plaanid tihti ei lähe plaanipäraselt. Eks hiljem näeb.

Magnet tola

2012-01-08T00:43:00.003+02:00

Aitäh eelmise aasta eest. Mul oli väga tore aasta.

Ja aitäh selle aasta eest. Aitäh tänase ilma eest. Tänane ilm on fantastiliselt suurepäraselt imeliselt hunnitu. See lumi võttis mu endasse hetkest, kui ma hommikul silmad avasin ja ei ole ikka veel lahti lasknud. See on ilu.

“In those days, we finally chose to walk like giants and hold the world in arms grown strong with love. And there may be many things we forget in the days to come. But this will not be one of them.” /Brian Andreas

And, thank you :)

Seosetused

2011-12-26T00:12:00.009+02:00

Selle jõulu kõige jõululõhnalisem hetk jääb Stella ja Merliga kerasid tehes Roo kööki, kui hõõgveinid olid käes ja küünlad põlesid ja apelsinid olid kooritud ja Stella tehtud kaneelirullid maitsesid ja arvuti näitas "The Miracle of 34th street" ja hinges oli soe ja meie kujutlustes oli väljas talv.

Lennusadamas tundsime end kodus ja lõpetasime ka kultuuriaasta ära. Seltskonnaks kogunes killukesi igalt poolt.

Kuna kultuuriaasta sai lõpetatud, siis mõtles ka mu sisikond suurpuhastuse teha ja reede hommikupooliku veetsin ma vannitoa külmal põrandal. Ühel hetkel jõudsin mõistmisele, et mina küll nendes vanades külmades lossikongides vastu ei peaks. Ma ei suudaks külmal kivipõrandalgi magama jääda. Umbes tunni pärast juba tundsin end kui inimene kõrbest, kes pole kaks aastat veest ja toidust pilti ka näinud ja kellest ongi ainult luud ja nahk järel. Mulle tundus, et olin läbipaistvaks muutunud. Ma arvan, et ma oleks saanud endast käe läbi panna, sest kohati oli see läbipaistvus lihtsalt tingitud sellest, et seal ei olnudki midagi. Kuid ka läbipaistvuse vastu aitab uni.

Nii jõudiski õhtu ja ma jalutasin tuisku trotsides Trummi.

Korra veel sai Jumalaga teed joodud ja Andrega linna peal vuntse otsitud ja emmega suurtes kogustes trühvleid tehtud ja lasnakal käidud ja kaks raamatut läbi loetud ja palju filme vaadatud ja paanikas oldud ja rahunetud ja liitrite kaupa teed joodud.

Could have stayed somewhere, but the train tracks kept going.

2011-12-17T22:53:00.003+02:00

Päkapikud käivad.

Vahepeal nagu sadas lund. Lund sadas alati linnas, kus mind ei olnud. Lumega on üldse kuidagi veidrasti. Ma nagu igatseks lund, aga samas ei ole mul ka midagi selle vastu, et ma ikka veel jakiga saan ringi käia. Kummikud on mul ka olemas, nii et lombid ei valmista samuti muret. Kuskil räägiti, et võib-olla tuleb talv ka sellepärast, et kõik oma mütsid ja sallid kappidest üles otsivad. Võib-olla sellepärast ei tulegi. Võib-olla minu pärast ei tulegi. Lumega oleks küll kõik palju ilusam. Ilmselt on asi selles, et ma ei ole aru saanud, et jõulud tulevad, sest aeg on nii kiiresti läinud. Minul on veel sügis.

Kuhu november kadus?

Käisime emmega kinos Sõprus. Teate, see koht on täiesti elamus. Tegelikult käisime seal õige mitu korda. Kõigepealt läksime ja siis tulime välja, kuna oli vaja leida sularahaautomaat. Seda me olime enne kahtlustanud ka. Siis läksime ja ostsime kinopiletid, millelt kohe kontrollriba küljest ära võeti. Meil polnud aga üldse veel plaanis sisse minna. Meile teatati, et täna reklaame ei näidata, täna on enne kümneminutiline tants. Läksime välja ja ostsime teed ja tulime tagasi. Ise arutades, et huvitav, kas see tants on laval või pinkide vahel või ekraanil või ekraani taga või... Igatahes enam ei olnud kedagi meid vastu võtmas, niisiis jalutasime oma teedega üles. Riputasime jakid nagidesse. Ma viskasin kummikud nurka. Toolid olid täpselt õiged lösutamiseks ja jalgade kõhu alla tõmbamiseks. Filmini oli veel pool tundi aega. Me jõime teed ja sõime Pagaripoistest ostetud saiakesi ja vestlesime elu üle. Vaikselt tiksus teisi ka. Saal läks viimaks pimedamaks. Lavale astus naine ja rääkis pimedast nurgast ja sellest, kui hea on valguse käes olla. Ta lõi koguaeg vale arv kordi vastu trummi. Võib-olla see oli taotuslik. Mees mu kõrval jõi õlut. Kaks rida eespool joodi veini. Kohvimasin mürises selja taga. Viimaks tuli tants ka. Kuigi ta ise ütles, et see on laul, aga sellel polnud sõnu - ainult tants. Siis hakkas film.

Hiljem, kui meie alles riidesse panime, ootasid järgmised kinokülastajad kannatlikult ukse taga. Mõni julgem oli siiski juba saali tulnud ja koha leidnud. Teised vist ootasid, et keegi nende pileteid kontrolliks. Nad mõtlesid, et need võime meie olla. Me ütlesime neile "tere" vastu, kuid see oli ka kõik. Pileti pealgi on kirjas, et "Vaataja siseneb pimedasse ruumi omal riskil. Tagajärgede eest kino ei vastuta." Nii oligi. Ma polnud päris ammu Sõpruses käinud, Äge.

Mul on kodus ingveriga mett ja roheline teekann.

Ja ühel esmaspäeval käisime Idamaadel.

2011-11-29T19:50:00.001+02:00

"Kui minult küsitaks, mida ma tahaksin kindlasti enne surma ära teha, siis vastus on: seista Kaśi ghatil ja vaadata tõusvasse päikesesse."

/Lii Unt "Parim näitleja linnas"

Udutatus

2011-11-22T22:44:00.002+02:00

Käisime täna Tartu Botaanikaaias. Meid võeti ilusasti vastu. Kiisu magas radika peal ja linnud siristasid põõsastikus. Orhideed õitsesid ja Helil olid kõik taimed kodus olemas. Palmimajas oli soe ja inimesed olid sama soojad. Ja mandariinid olid puu otsas.

Ja täna oli Tartu üleni udus. See udu oli nii ilus. Udu muudab värvid ja valguse kuidagi eriti kirjanduslikuks. Ilus. Ilus. Ilus.

Mööda pimedat Tammelinna...

2011-11-14T14:49:00.003+02:00

... oli väga tore kõndida. Rong jõudis üheteistkümneks. Ehk umbes sel hetkel, kui ma just raudtee alla pöörasin, oli linn pimedaks jäänud. Taevas oli parajalt pilves, et kesklinnavalgus kottpimedust eemale hoiaks. Inimesed vehkisid majade sees (ja paaril juhul ka väljas) taskulampidega ja piinlikult vähesed olid süüdanud küünlad. Helkuri kasutegur oli märgatav. Soinastele jõudes tundusid tühjal tänaval põlevad tänavalambid raiskamisena. Ilmselgelt oli jällegi mu kodumaja esimene maja, kus elekter olemas oli.

Pimeduse põhjus.

"Ühtepidi ma istun ta peal, aga teistpidi on ta roosa."

2011-11-12T22:39:00.006+02:00

Nädala eest käisin ma Tallinnas keha müümas. Kui ma olin kohale jõudnud ja maha istunud, tuletas aju mulle meelde, et ma olin just raamatu kotist välja tõstnud. Tõotas tulla pikk päev. Õnneks olid võõrastel meestel lauamängud kaasas ja nad olid lahkelt nõus mängulusti minuga jagama. Nii saigi riieteäravõtmiste vahel kaarte ümber pööratud ja draakoneid tapetud. Oma mällu jätan hetke, kus mul oli parajast ümber suur roosa ja karvane hommikumantel ja peas samaroosa käterätik, mu kõrval istus suur ja kuri metal-mees, mu vastas aga helkurvestiga teetööline,kellel nägu tahma täis, ja me kõik tegime parajasti nägu, et oleme suurlinnade kunstigaleriid ja ostame Pariisi käest oksjonil kallihinnalist maali. Ei mäleta, kes selle maali endale sai, aga tolle mängu võitsin kõigi kiuste mina. Jah, päev, mis tõotas tulla vaikne ja pikk, oli lõpuks täis edevat eputamist ja õnnelikku kihistamist.

Viljandisse jõudsin ka. Küpsetasime Stellaga porgandikooki ja õpetasime Lola kõrrest jooma. Aregi tuli külla (Kulno põgenes päälinna), tema näitas raba ilu ja ennustas ilma. Koputasime Segasumma aknale ja lehvitasime Kaidole ja hiljem lasime Lolal meie tulekust Piilile teatada. Tauno tundis ka meid veel ära. Hommikul käis korstnapühkija ja kõik kohad olid tahma täis. Eriti meeldis tahmale Lola sokkidesse peitu pugeda. Ja siis juba sõitsingi läbi udu tagasi Tartu poole. Mul on hea meel, et Viljandi mind veel päris ära pole unustanud.

Eile leidsin lõpuks rongis koha, kus mulle olla meeldib. Kõik koguaeg kiidavad ronge, aga mulle meeldib pimedas bussis üksinda akna all kera teha ja pimedasse õue vaadata ja maailma selgeks mõelda. Siiski võitis mu südame too pruunide toolidega vagun. Kogu rong oli puupüsti täis, nii ka meie vagun. Aga seal oli see melu kuidagi mõnusam ja hubasem ja lambid ei põlenud ka nii eredalt ja lapsed itsitasid vahekäikudes ja inimesed olid üksteisele lähemal - seda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Viljandist tulevad ka sellised pruunide toolidega rongid. Kui rahvast pole, siis saab sinna pikali visata ja poolelijäänud uni lõpuni näha.

Muul ajal on november ja tahaks lihtsalt oma koopas rahulikult kera teha. Või kunsti. Ja mitte midagi kuulda evolutsioonist.

"Võiks teha lollile pai, siis loll jälle jaksab."

2011-11-01T08:37:00.003+02:00

Mõtlesin, et kirjutaks, aga mul pole midagi öelda.

"Onu Tomi onnike" on väga hea raamat.

NaNoWriMo hakkas.

Aasta eest oli päris sisutihe päev. Viimane päev Itaalias. Uskumatu, et sellest on aasta möödas.

Koolis on põnev. Tegelikult ka. Aga tööd ja eksamid on muudkui järjest ja vahepeal tundub, et tahaks lihtsalt peaga lauda peksta ja siis selle asemel söön hoopis hästi palju komme. Kommid on head. Tundub, et lõpuks olen ka mina see, kes saab öelda, et keemiast ja matemaatikast ei saa ma tuhkagi aru. Aga põnev ja huvitav ta on. Mu maailmapilt on nii mitu korda ülepeakaela käinud, et mul pole õrna aimugi, mis mu algne idee oli. Mõnikord ma jalutan mööda Elva tänavat kodu poole ja jõuan selle lühikese aja sees mitu korda täielikku paanikasse sattuda ja sellest siis jälle välja tulla. Vahepeal tundub maailm täpselt nii õigesti olevat, et kõik maailmaparandusteod tunduvad mõttetud. Mida sa parandad midagi, mis on nii õige! Teinekord on jälle rahulikum ja saab juua oma hommikuteed ja langevaid lehti jälgida. Oleneb, kuidas võtta - nii ta läheb.

Mikk on Meremaal. Ta ütles, et seal on kena ja vahva.

Mina olen järgmised kolm nädalavahetust päälinnas. Seal pidi sügis alles alguses olema.

Pildid on tollest korrast, kui me kõik koos Pläsku sauna läksime ja lapsed olid armsad ning hoidsid kätest kinni.

Meil on aias kondenspiimahunnik.

2011-10-23T14:42:00.002+03:00

Ilmar: "Kirjuta!"

Birgit: "Mis ma kirjutan?"

Ilmar: "Muda."

Öösiti...

2011-10-17T20:43:00.003+03:00

... näeb lapsteaed päris hirmus välja. Ma polnud seda varem märganud, aga ta helendab heleroheliselt ja see on tontlik.

Organismide mitmekesisus

2011-10-14T18:11:00.004+03:00

Õppejõud: "Mõelge, kui rohevetikate asemel olekid puna- või pruunvetikad maismaale roninud. Siis ei oleks üldse mitte kõik nii roheline."

Paul: "Mõtle, kui äge - kõik oleks punane."

Birgit: "Mhmh! Ja siis oleks võib-olla punane meie silma jaoks kõige rahulikum värv."

Paul: "Mõtle, kui tore oleks, kui kõik oleks hoopis kirju!"

Birgit: "Mhmh," paus, "Selle nimi on sügis."

Lisaks sellele lõhnab mu tuba nagu mustsõstratee.

"Seal järgnes, nagu ikka säärastel puhkudel, kõigi daamide heatahtlik ning sõbralik võistlus selles, kes neist suudab kõige suuremat segadust tekitada ja kõige rohkem takistada õnnetuseohvri toibumist."

/"Onu Tomi onnike" - Harriet Beecher-Stowe

Autumn rain

2011-10-12T15:33:00.003+03:00

(Enamik piltidest on Nancy tehtud)

Ja suur "hurraaaaa!" Michelle'ile, kes sai täna 12!

2011-10-10T21:13:00.002+03:00

"Kuhu ta põgenes, seda ei teadnud keegi. Nagu me juba mainisime, tormitsevad mõnikord inimese hinges kohutavad orkaanid - maa ja taevas, päev ja öö, elu ja surm sulavad kokku arusaadamatuks kaoseks. Tegelikkus lakkab olemast. Meid ahistavad jõud, mille olemasolusse me üldse ei usu. Kusagilt tundmatusest ründab meid orkaan. Taevavõlv läheb pimedaks. Lõpmatus näib tühjusena. Me oleme kaotanud iseenda ja tunneme surma lähenemist. Ihkame ainult üht - leida jälle oma täht."

V. Hugo. Inimene, kes naerab.

Pildimaterjali

2011-10-07T14:49:00.005+03:00

Pilte on kõigest ja erinevate inimeste tehtud.Sellest, kuidas rebased kalal käisid ja kuidas Itaalia mafioosodel vuntsipidu oli ja avamatkast ja momode valmistamisest ja ökorebaste näidendist. Eelmise nädalavahetuse matkade pildid tulevad üks teine kord.

Ma astusin Soovana südamele

2011-10-02T21:46:00.003+03:00

Kolme matka ühte nädalavahetusse ei mahu. Kahju. Ma oleksin hea meelega kolmel matkal käinud, kuid pidin leppima kahega. Esimesel matkal oli taevas nii tähti täis pikitud, et neid jätkus isegi jalge alla. Jalutasime Piiaga mööda teed ja ei suutnud ilu ära imestada. Ja mets lõhnas nii hästi ja öisest jõest olime mõnusalt karastunud. Põlved küll valutasid veidi okste vahel rassimisest, kuid sellest polnud lugu. Pärast lõkke ääres läks mul tuju ära. Ju ta kadus nendesse mustmiljonitesse tähtedesse. Kuigi lauldi ja tantsiti ja söödi hernesuppi ja isegi ühe reivipeo saime teha. Inimesed olid armsad. Ja siis tuli uni ja oldi kuni hommikuni kuss.

Hommik algas päikesega. Tee maitses suhkruga hea ja päikese käes sai nurru lüüa. Istusime Miina, Anetti ja Nancyga autosse, koristaime metsa prügist puhtaks ja sõitsime põhja. Lõunat sõime Peipsi ääres varbaid vette kastes. Lõunauinaku magasime Iisaku kaupluse ees autos ja õhtusööki tegime juba Varessaares, Nancy esiisamaadel. Õine raba oli hirmutav. Kõndisime käsikaudu ja lootsime, et laukad on teises kohas. Tähed olid pilveteki peale tõmmanud, aga vaikus oli hunnitu ja parv hanesid lendas üle pea. Uni tuli vara. Hommikul käisime kotkapesa vaatamas ja värskelt kõdunevate lehtede hõngu ninna tõmbamas. Mets on nii ilus. See lõhn on nii hea. Rabas sõime jõhvikaid ja koorisime riideid aina vähemaks ning imestasime, et juba ongi teine oktoober. Näkid ujusid laugastes ja mina aina õhkasin ja ohkasin kõigi värviilude ja pisikeste nunnude taimede peale. Vetruv tunnetus jäi jalgadesse ja hiljem ei osanud enam kõva ma peal käia. Õhtusööki sõime juba Jõgeval, kus Nancy ema meile kõike head ja paremat pakkus ning juba oligi pime ja me istusime rongis pingiridade taga prügikasti kõrval ja sõitsime tagasi Tartusse.

Ma võiksin sügisest lõputult rääkida. Ma võiksin nende tüdrukutega lõputult pokudele soenguid teha ja pähkleid põske pista. Hunnitu.

Ja puud ja puud ja puud ja puud on punased.

2011-09-26T08:41:00.003+03:00

Birgit: "Kui ma kannan nii lühikesi seelikuid nagu ma kannan ja kontsi, siis ma olen ju suht porno."

Emme: "Aga porno vajab ka harjumist (või oli see harjutamist... seda ma ei mäleta, mõlemad sobivad)!"

Mul oli tore nädalavahetus.

One day, three autumns.

2011-09-17T16:36:00.002+03:00

Tahaksin pühendada selle postituse oma vanniämblikule. Ta on surnud. Teda jäädakse igatsema. Ta oli kodustatud, selles mõttes, et ta elas mu kodus. Ta oli keegi, kes mind alati kodus ootas. Olgu, alati ei oodanud. Mõnikord oli ta päevi kuskil rännakutel, aga siis tuli jälle tagasi. Ta oli esimene elusolend, kellele ma ütlesin "tere hommikust" ja viimane, kellele soovisin head ööd. Alguses me ei saanud väga hästi läbi. Aga kuna ma vanni ei kasuta, siis ei leidnud ma ka vajadust tast lahti saada. Nii ta seal oli. Aga juba paari päeva eest pakkis ta oma jalad kõhu alla kokku ja jäi vannipõrandale selili lamama. Me ei jõudnud väga palju aega koos olla, kuid mõnikord piisab ka vähesest. Ma loodan, et ta uus elu on tore.

She looks exactly like the character she plays.

2011-09-16T17:45:00.003+03:00

Käisime matkal. Palju tuttavaid just polnud. Mina ja Paul esindasime meie kursust ja siis oli veel natukene vanemaid. Küll aga oli igasuguseid muid karvaseid ja sulelisi koos. Ilm oli suurepärane - päike paistis kogu aeg. Päike paistis ka siis, kui vihma sadas. Tuju oli hea ja pokud olid kõrged ja muda oli sügav, seened olid valmis ja teepikkus oli paras ja seltskond oli vahva. Pea oli okkaid täis. Õhtul tekkisid kolm lõket ja tatrapuder ja siis hakkasid poiste pillid hüüdma ja lahti läks selline tants! Kuna jalanõud kuivasid lõkke ääres, siis tantsiti paljajalu. Tähendab, mõned tantsisid paljajalu. Pea käis ringi ja jalgadel talluti ja seelik läks peaaegu põlema ja taevas oli peaaegu täiskuu.
Hommikul sai männimaitselist putru ja algas sõit kodupoole (meil õnnestus pillimeeste auto peale saada). Sõit kestis esialgu pool järvepikkust. Siis jäi autojuht kändu vaatama ja auto suri välja. Kuna ta oli kindel, et lükkamine ei aita, siis me ei lükanud. Lükkasime pool tundi hiljem ja siis aitas hästi. Kõju jõudsin jalanõudeta. Nemad kas olid mattunud muda alla lõkke kõrval, lõkkesse visatud või lihtsalt ära kõdunenud.
Jah.
Puud muudavad värvi ja sügis on hinges. Mets oli juba nädala eest metsikult ilus, nii et ma ei kujuta ettegi, kui ilus ta nüüd olla võib.

Enne matka... kord hiilisime Nancyga tasuta Zetosid vaatama. Seal kohtas igast karvaseid ja sulelisi. Ja orelipoiss laulis ja meil oli tore. Ja enne seda oli Libahundi lõpmatuses soolaleivapidu ja meie siil oli hitt ja me kinkisime õunakoogi ka, lihtsalt see oli vaja veel valmis teha, ja veinipudeli avamisega pole kunagi nii palju aega läinud ja õhtul andis bänd mulle kahetunnise soolokontserdi. Ja enne seda sai iga päev lõuna ajal raamatukogu ees tasuta pannkooke ning me Miinaga võtsime osa ostukärurallist ja ei jäänudki päris viimaseks.

Täna oli meil esimene kontrolltöö. Mikrobioloogia oli aineks.

"Te saate ju aru, et oksüdatsiooniastme jutt, on selline plaanijutt? Te saate ju aru? Oksüdatsiooniastme jutt on selline plaanijutt."

2011-09-03T18:34:00.002+03:00

Rääkis meile kunagi Elle Penart. Ja istusin siis mina kõva neli aastat hiljem keemia seminaris ja tundsin end maailma kõige rumalama inimesena (rääkimata sellest, kui uskumatult piinlik mul oli), kui tahvli ees seisev noormees klassil süsiniku oksüdatsiooniastmeid määrata käskis ja ainuke seos, mis mul üldse pähe tuli, oli, et see on seotud kuidagi miskite numbritega, mida kuhugi peale kirjutatakse. Ausalt, ma pole end kogu elu jooksul rumalamana tundnud. Õnneks ei teadnud teised ka.

See selleks. Siis tahaksin ma veel jagada teiega ühte toredat dialoogi, mis täna aset leidis.
"Tere," ütles mu kõrvale saabunud mehe hääl. "Te nii üksi seisategi või?"
Ma vaatasin tema poole, et huvitav, kas ma tean teda.
"Ma olen purjus, ärge mind tähele pange. Tundub, et meil on üks siht."
Selge. Ei tea. "Natuke aega küll."
Sest me seisime ja ootasime ülekäiguraja ääres rohelist tuld.
"Kus te lähete. Mina lähen sinna." Ta näitas otse.
Ma näitasin paremale. "Kaugele."
"Ah sinna. Ärge nii kaugele minge." Selleks ajaks olime me juba üle tee jõudnud. "Aga aitäh teile, et te minuga rääkisite. Head teed teile minna. " Ja nii ta otse läkski, kui mina paremale keerasin. Tast kuidagi tuli sellist head energiat.

Kell on nulli minuti pärast 45.

2011-09-01T17:41:00.003+03:00

Ma ei tea, mis päev on. Tegelikult tean täpselt - reede on. Aga kõik proovivad mulle vastupidist väita. Ja kool algas juba esmaspäeval, see on ka täiesti selge. Ei olnud nii, et alles teisipäeval olid loengud. See nädal on olnud ekstrapikk ja ta ei ole veel üldse läbi. Puhkepaus tuleb võib-olla... praegu on. Neli tundi kahe asja vahel on puhkepaus. Siis saab kirju lugeda ja ainetele registreeruda. Muul ajal tuleb seltskondlik olla ja vihma käes (või kui õnne on, siis ka päikese käes) mööda Tartut kõndida ja nimesid õppida ja kokkusaamistel käia ja tutvuda ja loengutesse jõuda ja vahepeal tuleb isegi söömine meelde. Ma tegelikult tahaksin vahepeal veidi pikemat puhkepausi, sest see mõnus rahulik elutempo, mis mul vahepeal olnud on, ei taha nii kiirelt kaduda, kuid praegu ei raatsi ma küll veel millegi arvelt seda puhkust lubada. Mõnus on. Vaikselt hakkab Tartu ka omaks saama. Tähendab, ta on koguaeg oma olnud, kuid nüüd on kõik hoopis teistmoodi.

Hõõgveini tahaks. Ahjaa. Ökorebane olen ihult ja hingelt. Hetkel. Kuigi vannet veel andnud ei ole. Küll seda ka jõuab.

Once again we meet at last!

2011-08-26T12:04:00.003+03:00

Ma lendasin lindudega lõunasse. Lõunas on lehed, milles paljajalu käies sahistada saab. Lõunas on õhk täis küpsenud õunade lõhna. Lõunas on õhk täis küpsenud ploomide lõhna. Need lõhnad on nii uskumatult head. Lõunas tehakse lõunaks õunamoosi ja hommikuks juuakse meega teed. Lõunas paitab päike suviselt ja kaob siis, et oavars end tühjaks saaks kallata. Lõunamaa ööd on pikad ja mustad ja vaiksed. Tähistaevased. Lõunamaal on esimese korruse aknad öiti tumemustad ja kardinateta ning isegi ämblikud tulevad tuppa talvituma. Lõunamaal on kohati hirmus ja kohati üksik ja kohati soe ja kodune. Muumipapa ütles, et sügis saabub siis, kui verandal tuli põlema tuleb panna. Lõunas on sügis igatahes palju lähemal, kui põhjas oli.
Mul jäid põhjamaal paljud jutud rääkimata, kuid paljud said õnneks ka räägitud ning mõned ootasid siin isegi ees. Ma loodan, et need, mis veel rääkimata, ka ehk korra lõunasse tulevad.

Kuid vastupidiselt arvamusele, ka lõunas pakivad linnud kohvreid. Nendel on plaanis lennata... oh, eks enamik lendab neist põhja. Ka seal peab keegi talvel pihlakad puude otsast ära sööma. Ma tean, et üks juba lendas. Ja teine lendabki koguaeg edasi-tagasi. Temal on aastas palju rohkem aastaaegu.

Muumipapa ütles ka, et rutiin tekkib siis, kui hakkad koguma asju, mis enam kohvrisse ei mahu. Ei, ma pole kindel, kas ta rääkis rutiinist. Võib-olla ütles ta, et siis on liiga hea elu. Või ei siis tuleks jälle reisile minna. Või et siis oled laisaks jäänud. Täpselt ei mäleta ja raamat jäi ka põhja, kuid kohvriga midagi oli ja oluline oli, et asju on liiga palju.

Aga enne lõunasse minekut sain Renarsiga pilti teha ja ülemaailmset gossipit kuulda ja emme töökaaslastele viidud veini ära juua ja siis juba lõunas olles heina endale pähe toppida ning maal kartuleid võtta. Nüüd peaks kodu koristama ikka ja jälle. Kui keegi teab, kuidas ämblikud kodust välja meelitada või mis kodulooma peaks võtma, et nad ise välja koliksid, siis seda teadmist võiks jagada.

Õhus on tunda sügist

2011-08-16T11:09:00.001+03:00

Eile üks siil turtsus mu peale. Ilmselgelt on sügis. Ja õhk pole juba tükk aega paremini lõhnanud.

Tuut-tuut!

2011-08-08T11:04:00.003+03:00

Oh pulm, oh pulm. Juba pulmarongis suutsin ma oma hääle kähedaks karjuda. Keegi ju pidi puudu olevad tuututamised tuututama ja ussile kaasa elama. Ei, ma isegi ei proovi teha nägu, et ma ei nautinud seda täiel määral. Pulmarong oli pikk, kuid nagu ikka, vaid vähesed tegid lollusi. Meie tegime mitme eest. A-rühma teemat tuututada oli lihtsalt fantastiline.
Istuma pandi mind, Kätlinit ja Helinat teistest võimalikult kaugele, toidust võimalikult kaugele, peaaegu vihma käes seisvasse lauda koos kolme täiesti suvalise tüübiga. Sel hetkel läks tuju veidi alla. Mõtlesin, et kuidas ma niimoodi küll kõiki oma häid nalju jagada saan. Sest mul ju on nii head naljad. Poisid õnneks vastasid käskudele päris hästi ja tõstsid laua veidi sissepoole ja panid lauajala alla paar kivi, et see enam ei kõiguks, ja siis juba saabus vein ja oligi elu ilus. Ei, mul pole õrna aimugi mitu pudelit veini me ära jõime. Kahtlustan, et see oli veidi üle kvoodi. Vein oli ju ikkagi Chianti 2010, mis tähendab, et see oli tulvil minu (ja Silja) armastust.
Vihma sadas muidu ainult sellepärast, et hommikul kasteti meil maja juures muru. Aga vihm lõppes ja päike tuli ka enne loojumist välja. Andes sellega meile suurepärase võimaluse piltideks. Sellest pulmast tulid nii ilusad pildid! Ja ma avastasin (seda küll hommikul hambaid pestes), et mulle meeldib portreid pildistada.
Kätlin sebis kõik mehed ära. Kaasaarvatud mustkunstniku, mis sest, et ta andis mulle minu enda allkirjaga kaardi, mitte Kätlinile. Ja selline tegu on ju ilmselge armastusavaldus. Kui me pulma poole sõitsime, siis tekkis mul autos väga suur punaste sõstarte isu. Õnneks maailm kuulab. Vahemagustoiduks (ehk siis enne torti) pakuti igasuguseid marju karamelliga ja lisaks oli laual veel ilmatu suur punaste sõstarte kauss. Täiuslik. Seda toredam oli neid selleks hetkeks juba sinisesse taevasse pilduda ja võidu kinni püüda. Minu meelest ongi punased sõstrad selle jaoks loodud ja seda ma avastasin juba väga väikese tüdrukuna.
Nii see õhtu mööduski. Tegime palju halba nalja. Naersime enda tehtud halbade naljade üle. Lootsime, et teiste jaoks need liiga halvad pole, aga samas see väga ei huvitanud. Jõime veini. Tantsisime halva muusika järgi. Sõime. Jõime veel veini. Kiikusime veidi. Sõime. Jõime veel veidi veini, kuniks sääskede hammustamine enam muret ei teinud ja külm ligi ei hiilinud. Vaatasime tähti. Jõime veini. Ning siis ühel hetkel pooli enam polnud ja siis ütles Raingi, et on aeg.
Ma seda ei maini, et kojusõit möödus väga piinarohkelt. Rohke vein ja sõitev auto kokku ei sobi. Küll aga oli väljas uskumatult valge, kui ma aiaväravast sisse koperdasin. Ja tuleb enda kiitmiseks öelda, et suutsin isegi jalad puhtaks pesta ja meigi maha võtta, enne kui magama läksin.

Mul eriti dialooge meelde ei jäänud. Sellest on kahju. Mulle meeldib elu üles kirjutada. Aga üht saan ma siiski jagada.
"You don't have shoes."
"Yeah... I don't really like to wear shoes."
"I don't like to wear underwear."

Lüües tantsu koos Läänetuulega

2011-08-01T17:52:00.005+03:00

Mul on vist olnud maailma parim juulikuu. "Vist" sellepärast, et võib juhtuda, et kellelgi oli veel parem. 13. juuli alustasin ma oma reisi. Esimene sündmus saabus päev varem, kui bussifirma helistad ja teatas, et buss on katki ja sellega ma nüüd varahommikul Riiga ei saa. Ma siis ütlesin, et lähen järgmisega. Läksingi. Buss jõudis isegi Riia bussijaama. Seal siis ootasin järgmist, et lennujaama saada. Seda ei tulnud. Tuli takso. Tuli takso, mis parkis end valesse kohta ja sai trahvi. Lennujaama ma siiski jõudsin. Lennukile ka. See jäi ainult poolteist tundi hiljaks. Bergamos jooksin järele Milanosse väljuvale bussile (olgu, tegelikult see ootas mind veidi maad eemal). Peaksin mainima, et bussis kohtasin oma tulevast meest. Ta lihtsalt oli täiuslik. Aga Milanos läksid meie teed kahjuks ootamatult lahku. Mul oli õnne kõigepealt tund aega sabas seista ja siis tund aega rongi oodata, et siis sellega Verbaniasse sõita. Verbanias läks juba lõbusamaks. Mind võttis autuga vastu Paola ja kolm purjus, kuid väga õnnelikku Itaalia meest, kes kõik olid purjus peaga sõitmise tõttu autojuhilubadest ilma. Tõsi, Flaviol sai just aasta täis ja järgmisel päeval sai ta ka load kätte. Ja nii ma Omegnasse jõudsingi.
Vaatamata sellele, et ma olin surmväsinud, visati mind Chiara poole ja seal läks pidu edasi poole ööni. Nägin kõiki välja arvatud Paolot, sest tema töötas. Koguaeg. Järgmisel päeval sõime kõik koos lõunat ja käisime Paolaga järve ääres peesitamas ja ujumas ja maailmadest ja poistest rääkimas ja sõime jälle kõik koos õhtust. Siis hakkas vihma sadama. Äikest. Sellist korralikku Itaalia äikest, kus välgusähvatustel ei tule lõppu, aga vihma otseselt palju ei saja. Sellepärast ei heitnudki me meelt ja läksime ikka FolkaMiseriale. Teised vist tegelikult heitsid, aga minu pärast tulid ka nemad. Ma arvan, et bänd hakkab juba ära harjuma sellega, et ma vahepeal lihtsalt ootamatult tantsuplatsile ilmun. Imeline. Tantsida on nii tore. Ja loomulikult tantsisin ma jalad katki. Mari oli ka seal, nii et oli nagu eestlaste kokkusaamine. Imeline. Veini sai palju. Imeline. Hiljem sain teada, et jätsin sinna ühe armunud südame. Öö kestis pikalt ja järgmisel päeval jõudsimegi koos veel lõnunat süüa ja Falvio viis mind lennujaama. Tee peal oli niiiiii palju ummikuid, et tundus, et ma ei jõuagi. 15 minutit enne lennuki lahkumist astusin autost välja ja pistsin jooksma. Õnneks polnud sabasid. Istusin lennukisse Sara kõrvale ja algas järgmine seiklus.

Lennuk väljus tund aega hiljem. Pärast bussi ja ootamist ja rongi ja bussist mahajäämist ja autot jõudsime lõpuks võimlasse, mis sai meie koduks umbes järgmiseks nädalaks ajaks.
Oh Spaania, oh Spaania. Neid lugusid ei jõuagi ära rääkida. Esimesel päeval vähemalt olin ma heartbroken, sest igatsesin oma Itaaliat nii väga. Kuid tasapisi hakkasid need uued inimesed mu südamesse tungima. Nad tungisid uskumatult sügavale. Tasapisi ja arusaamatult, ühtäkki nad lihtsalt olid seal. Aga samal ajal, kui nemad tungisid, siis mina õppisin surfama ja purjelauaga sõitma ("Did you see: she's windsurfing with a skirt? I like her.") ja purjetama ja ehitasin liivalosse ja laulsin päikest välja ("You need to sing and dance. We need the sun.") ja vastasin küsimustele, et miks ma paljajalu käin ("Shoes - you don't even know how to use them.") ja otsisin sinivaala ("Mariana doesn't believe that you can speak whale.") ja "õppisin autoga sõitma" ja ronisin puude otsas ja avaldasin muljet oma telgi ülespanemise oskusega ja nägin nii ilmatu palju langevaid tähti ja tantsisin klubides koleda muusika järgi ja laulsin karaoket ja ronisin kivide otsas ja õppisin veidi spaania keelt ja läbimärgusin vihmast, mis polnudki vihm vaid vesi, mis seisis õhus, ja tegin halba nägu, kui keegi mulle kaheksajalga pakkuda tahtis ja jalutasin ja naersin kas üksinda või teistega koos ja jõin sangriat ja jagasin tuba seitsme mehega ja käisin muuseumites ja linnaekskursioonidel ja tegin piparmünditeed ja laulsin muffini laulu ja ujusin ja panin päikesekreemi peale ja leidsin endale kaksikvenna, kes tegelikult on õde, ("I think people should hire us to wave goodbye to them in the bus stations.") ja vanema õe, kes tegelikult on pisike, ja sain teada, et ma pole mitte 15 vaid kolme aastane ja et ma laulan hästi ja et ma olen täiuslik ja puu ja muffin ja mängisin kaksikvennaga Ameerika turiste, et kohalikel piinlik oleks ja siis ühtäkki oligi viimane päev Santiagos ja me istusime Dávidi, Arnolfi, Stefano ja Saraga hosteli aias ja ootasime äraminekut ja teised magasid ja me Dávidiga jagasime Erikast ja Clarast järele jäänud gaasiga sangriat ja päike paistis ja tuul puhus ja õhus oli vaikus ja me arutasime kogu maailma ja ta ültes, et nii ongi kõige parem ja ma sain järsku aru, et see nüüd lõppes. Hiljem jätkasime oma arutelusi 13 tundi Bergamo lennujaamas ("Three years and seven months of being together with your girl? And why are you spending the anniversary with a strange girl in an airport sharing a sleeping bag?"). Korra käisime linnas ka, et Dávid jõuaks ka Itaaliasse armuda, ja siis oligi kõik läbi. Kui ma üksinda oma lennukit ootasin, siis tulid töötajad mult uurima, et kas kõik on ikka hästi. Ma ütlesin, et jah, on küll, ja nutsin edasi.

Kui vihma sajab siis, kui päike paistab

2011-07-11T13:55:00.003+03:00

Kupi pidas sünnipäeva ja mikrofonidega rahvas jalutas linnavahel ja mina tegin angaarides tuure, mis ära jäid, ja Lembitut veeti katuse alla ja inglane lubas mulle Lapimaale iglu ehitada ja Katusekinno sai ainult nimekirja alusel, aga lõpuks see ei omanudki tähtsust ja öö oli soe ja söök oli hea, aga magustoitu pidi kaua ootama, ja seinad kõlasid vastu ja inimesed elasid minu kodus ja vihma sadas päikesest ja pilvedest ja märjaks nagu ei saanudki.

Nüüd ma lähen kohe ära ja siis olen seal veidi aega. Seiklusnärv tuli juba hommikul sisse, kuigi tegelikult on veel ju aega.

Üks vaikse häälega mees.

2011-07-11T13:42:00.002+03:00

Käisin Patarei vanglas heli kuulamas. Me tegime või õigemini seal tehti üht performansit ja sellele oli vaja seitset vabatahtlikku. "Mis te sinna tegema lähete? Kunsti?" küsis piletimüüja. Jah, kunsti. "Performantsit või?" Jah, performantsit.

Meid võtsid vastu kaks meest ja veel paar inimest, kellest ei saanudki aru, miks nad seal olid. Üks meestest oli valju häälega ja sõnarohke. Teine vaikis enamasti ja kui rääkiski, siis ka seda vaikselt.
"Vaata, kui palju tüdrukuid sa endale said!" hüüdis häälekam, "kui ma oleks küsinud, kas ma oleks ka saanud?" Jah. Vaikus. Vaikisime kaua ja mitu korda. Kogu see suur seltskond vaikis. "Kas Eestis kõik mehed tegelevad majandusega ja naistele jääb kultuur?" Jah. "Miks need alati just naised on, kes sellistele sündmustele kohale ilmuvad? Kellelgi mõni adekvaatne vastus ka on?" Vaikus. "Keegi teist muusikaga ka tegeleb või on tegelenud?" Vaikus. "Ma olen kooris laulnud," vastan. Vaikus.
Lõpuks lahkuvad kõik peale vaikse häälega mehe. Ta juhatab meid jalutuskongidesse. Plaksutab ja kõnnib. Siis vaatab meile otsa. Vaikus. "Kas te kuulsite vahet?" Vaikus. Ta teeb seda jälle. "Jah, seinad kajavad," vastame. "Proovige ise ka, nii on hoopis teine heli." Keegi ei liiguta. Pilgud. Proovin pilguga kedagi suunata. Suunatakse hoopis mind. Olgu. Kõnnin ja plaksutan. Esimesena mõtlen, et ma ei oska ju plaksutada. Seekord oskan. Seinad kajavad. Eriti hästi kajab ühe koha peal. See on päris ilus. Siis tuleb uksekoht ja ühtäkki on kõik kaja kadunud. Ma kõnnin ja plaksutan edasi ja loodan, et kaja tuleb uuesti. Ma nii loodan, et see tuleb uuesti. Äkki ma rikkusin kaja ära? Kaja tuleb tagasi. Tee saab otsa. Pöördun ümber ja kõnnin tagasi. "See on äge. Ukse juures oli hirmus." Riburadapidi proovivad ülejäänud ka. Teised vaikivad.
"Äge."
"Tore."
"Põnev."
"Nagu tuleks trellidest."
Aga mis me sellega peale hakkame?
"See on praegu mu lemmik koht, aga ma pole veel lõplikult otsustanud," ütleb vaikse häälega mees. Otsustanud mida? Lemmik koht milleks? Lähme trepist üles. Oleme üleval. Tuleme trepist alla. Lähme poomisruumi. Tuleme poomisruumist välja. "Vaatame üles ka. Aga seal on liiga palju neid... seda... butafooriat... nagu toolid ja nii. Need viivad tähelepanu ära," ütleb mees.
Läheme üles. Vahepeal ta plaksutab. Laksutab keelt. Ma ümisen. Kajab küll. Läheme veel rohkem üles. Vangla on kuidagi puhtam ja helgem, kui ma mäletasin. Päike paistab akendest sisse. Grupp vajub laiali. Rohkem vaadatakse, kui kuulatakse. Kuskil on sammud. Keegi vilistab. See on vaikse häälega mees.
"Kas sa tead seda filmi, miski krimka, väga vana, kus mõrtsukaks on mees, keda kordagi ei näidata. Ta tapab väikeseid lapsi. Me teame, et ta on läheduses, kui hakkab kostma vilistamist," räägin mehele.
"See on vist hirmus."
"Jah, eriti siin."
Kõnnime. Liigume. Ümiseme. Vaatame. Kõnnime. Vaatame. Operatsiooniruum kajab eriti. Et ülejäänud vangid ka valust osa saaksid? Maja ise on ilus. Raamatukogu ei kaja. Seal pole eriti raamatuid ka enam. Vaikse häälega mees räägib telefoniga.
"Lähme alla, ma annan teile aparaadid." Lähme alla. Trepp koliseb.
Saame masinad, mis meenutavad ulmefilmidest pärit relva. Mõned masinad teevad ka vastavat häält. Nende ekraanid vilguvad värviliselt. Suunda näitab tuluke. Masinal on kaks nuppu. Vaikse häälega mees seletab, et ühest saab heli kiirust muuta ja see teine ei tee midagi. Ekraanituled ei näita ka midagi. Me ei usu, aga lepime ta seletusega.
"Käige ringi ja kuulake." Mida me kuulame? Käime ringi ja kuulame. Heli muutub veidi, aga väga vähe. Ju mul pole intelligentne kõrv. Samas on kõiki neid helisid siin ruumis nii palju. Mulle meeldivad teiste helid rohkem. Kõigil on erinev.
"Sulle ei meeldi su heli?" küsib mees.
"Ei, see on liiga vägivaldne. Ma pole nii vägivaldne."
Vaikus. Ta võtab mult relva ja toob teise. Vahetab kaardid. "Parem?"
"Jah."
"Homme võime arvutist teise heli panna."
"Ei, see on hea."
Lähme tagasi jalutuskambritesse. Kuulame seal. Kõike on liiga palju. Liiga vali. Kuuleb ainult kõike muud. Ruumi on kas liiga vähe, meid liiga palju või lihtsalt kajabki nii hästi. Ma ei saa aru.
"Kuula," mees võtab mult relva ja kõnnib ära. Siis sihib mind ja seina kordamööda. "Kuuled?"
"Jah."
"Pea seda meeles." Ta annab mulle relva tagasi.
Vaikus. Oota, mida ma meeles pidin pidama? Üksteise järel vaikivad teised ka. Kuidas nad teadsid?
"Homme kuulame veel ja siis istume maha ja räägime ja otsustame, kuidas on parem," räägib vaikse häälega mees veidi pärast viimase masina vaikimist. Mille jaoks parem?
Viime relvad ära ja lahkume. Kaks ja pool tundi sai väga kiiresti läbi. Ma ei saanud arugi. Ainult pea hakkas veidi valutama. Heli oli liiga palju. Aga see mees on huvitav. Kui ta vaid räägiks, seletaks veidi rohkem. Ilmselgelt on ta harjunud kuulama. Ega ta muudmuudi ei saaksi teha seda, mida ta teeb. Kunstnik ei peagi oskama suhelda. Sellepärast tal oli alguses see teine mees kaasas. Tegelikult oli põnev. On põnev. Huvitav, mis sest lõpuks saab? Hirm on ka, et äkki ei saa eriti midagi. Aga huvi on.

Lõpuks sai sellest korralik perfonks. Käisime ringi Patarei vangla teisel korrusel ja suunasime helisid erinevatesse kohtadesse. Kindlal ajal kogunesime kõik "minu tuppa". Jah, mul on Patarei vanglas nüüd oma tuba. Õigemini kaks isegi. Seal muutusid meie kõigi helid samaks. Veidi aja pärast läksime jälle oma helidega laiali. Siis panime masinad maha mürisema ja kõndisime lihtsalt ära. Rahvast oli ka omajagu. Enamik neist olid helifriigid. Vähemalt pooltel olid mikrofonid kaasas ja nad lindistasid kõik üles. Pärast näidati pöidlaid ja naeratati ja öeldi, et meeldis väga. Alguses olid nad küll segaduses, aga siis hakkas kõik ilmet võtma. Ma arvan, et nad said asjast palju paremini aru, kui meie, kes me seal nende masinatega ringi liikusime. Või kui mitte paremini, siis vähemalt kiiremini. Meil võttis aega kolm päeva, et asjast midagigi taibata. Ma arvan, et neile jätkus sellest 20nest minutist, mil nad meid kuulasid ja vaatasid ja lindistasid.

""Siin on nael,"

2011-07-06T11:52:00.003+03:00

ütles muumipapa. "Täiesti ilmne nael uksevõtme tarvis. Te ju näete? Ma pole veel kunagi kuulnud kellestki, kes ei riputaks võtit korralikult naela otsa, kui on ukse lukku keeranud. Iseäranis, kui ta on majakavaht.""

/"Muumitroll" by Tove Jansson

Kõrge lend

2011-07-03T11:39:00.004+03:00

Mulle pole linnud kunagi otseselt meeldinud. Võib-olla ainult kotkad. Tähendab pole meeldinud kuni hetkeni, mil ma lugesin läbi "Kusagil lennata" ja see oli juba päris mitu head aastat tagasi. Raamatus on küll lisaks lindudele ka loomad ja muidugi inimesed. Aga linnud on kõikse põnevamad. Nüüd, kui ma juhtun mõnd lindu nägema, tundub mulle, et tal on nii põnev lugu rääkida. Kõik nad on isiksused. Ja huvitavad. Ja lahked. Välja arvatud kajakad. Ja luiged. Neile ma ei meeldi. Kajakatel on kohe midagi väga isiklikku minu vastu. Nad kohe üldse ei salli mind. Neid ei olnud raamatus ka, võib-olla sellepärast. Aga kotkaid ka minu meelest ei olnud. Nendega pole ma muidugi päris silm-silma vastu seisnud ka, et lähemalt tutvust teha saaks.

Roos elab mu akna taga üks pisike värvuke, kellel on mulle alati väga pikad lood rääkida. Siis ta hüppab ühelt oksalt teisele ja muudkui jutustab. Ta on nii armas.

(koomiksid: http://www.mcmorbid.net/)

Ma elan sellises maailmas.

2011-06-30T23:06:00.004+03:00

Ma elan sellises maailmas, kus mu kassile ei meeldi suupilli hääl. Ta muutub sellest isegi nii kurjaks, et hammustab mind. Aga muul ajal ta lihtsalt nurrub. Kass siis, mitte suupill. Ta on uskumatult kõige armsam.
Ma elan sellises maailmas, kus tuleb jalgratas rõdule panna sellepärast, et seda ei saa hoida kinnises trepikojas, sest muidu võib keegi tulla ja selle ära varastada. Muidu võiks hoida, aga naabrid ei luba, sest päeval juba oli keegi käinud lukku lahti muukimas. Ja nii peabki väike tüdruk selle trepist üles vedama ja rõdule panema. Kassil on vähemalt midagi uut rõdul, mille juures nurruda.
Ma elan sellises maailmas, kus koduteel saab tuttavate kõrval jalutada ja tühjast-tähjast rääkida ja siis naabrile aknast tervitust hõigata ja hiljem teisele naabrile jalgrattalt jalgrattale lehvitada.
Ma elan sellises maailmas, kus istudes kesklinnas väljakul on päikese käes nii soe ja muusikpoisid mängivad kitarri ja saab puhtas soome keeles purjus soome turistidega rääkida, et tulebki tunne nagu oleks välismaal.

Ja vahepeal oli sigalahe jaanipäev ja enne seda Narnia ja olla on hea.

Ning see maailm, kus ma elan, lõhnab nii hästi! Ma ainult hingakski.
Unes jooksevad pingviinid ringi ja elevant läheb sõtta ja mina panen pusletükkidest purjekat kokku.

Iseseisvad inimesed

2011-06-26T17:15:00.002+03:00

"...neil olid täpselt meeles ilmastikuolud iga raju ajal ja nad mäletasid, mida üks või teine oli ennustanud ja kuidas ennustustest hoolimata kõik oli lõppude lõpuks siiski oma rada läinud. Igaüks neist oli oma maailmasõjas halastamatute loodusjõudude vastu iseenese eest väljas olnud..."

Kõik

2011-06-17T13:17:00.002+03:00

Your sign is the archetype of exaggeration.

2011-06-15T09:31:00.007+03:00

l

Helena oli tüdruk ja nüüd on naine. Andr jäi ikka Andriks. Ja enne seda oli veel Tartu. Päike paistis ja linnud laulsid ja kui piud läbi said, siis tampis vihm tolmu kinni ja jättis pilved, et lapsed saaksid kinno minna, aga kinos pole midagi.

Kuna sai piisavalt pidu ka peetud, siis vahepeal teeskleks intelligentne olemist ja tsiteeriks National Geographicut.

"In Yemen I met 12-year-old Reem, who obtained her divorce a few months after Nujood's; in doing so she won over a hostile judge, who had insisted, memorably, that so young a bride is not yet mature enough to make a decision about divorce."

"Earth will soon be home to seven billion humans. If you find that hard to fathom, try grasping how many have ever walked the planet. Using 50,000 B.C. as starting point - in 2011, says Carl Haub, 108 billion people have lived and 6,4 percent of them are alive today."

Täna hommikul, kui ma kodutrepist alla kõndisin, tuli mulle vastu Kusti. Kusti on väike poiss, kes meil alumises korteris elab. Ta vaatas mind ja ütles siis emmele: "Vaata kui ilus ta on." Ülejäänud päev ei omagi enam tähtsust.

Piiripoisid

2011-06-09T10:12:00.002+03:00

Üks rääkimata lugu juhtus üleeile. Kuna ilm oli hirmus palav, siis otsustasime minna paadiga mere peale. Seal oli jahedam (ja ette rutates võin öelda, et ära me ka ei põlenud). Sõitsime pirtalt angaaride juurde ja tegime niisama nalja. Ma olin just lõpetanud loo sellest, et kui mul suvel midagi teha pole, siis ma võtan Narnias kummipaadi ja sõuan järve peal piirini, et siis kõik piiripoisid tuleksid ja siis on mul vähemalt selleks päevaks tegevust. Järgmisel hetkel me märkasime, et keegi jälitab meid. Tegime nalja, et raudselt on piiripoisid. Kihutasime siis eest ära. Pärast kuskil viieminutilist sõitu nad lehvitavad meile. Me selle peale ei tulnud, et lehvitaks vastu ja sõidaks edasi, vaid ikka peatusime korralikult. Selgus, et olidki piiripoisid. Tulid ja naeratasid ja küsisid, et mis me teeme ja kaua kapten ka sõitnud on ja kas luba on olemas ja isikut tõendab dokument. Ja et kas meil ikka raketid on. "Raketid?" mõtlesime Margega ja meil tulid silme ette kõik need meremiinid ja torpeedod ja suured korralikud raketid. Lisaks sellele on meil veel ka relvad ja basuukad ja tuumapommid ja kahurid. "Muidugi on!" ütlesime me uhkelt ja sarkastiliselt. Selle peale tõstis kapten üles pisikese kilesse pakitud punase raketikese. Aa... seda raketti mõtlesite. Siis piiripoisid küsisid veel igasugu küsimusi ja lasid meid minema. Selgus, et see oli kaptenil esimene kord, kui piiripoisid teda kinni pidasid. Tundub, et ma mõjun sedamoodi. Nad kas kuulsid, et ma piiriületamisest rääkisin või tahtsid lihtsalt minuga tutvust sobitada. Itaalias meid pidas ju ka politsei koguaeg kinni. Ju ma siis näen kahtlane välja.

Mida sina täna tegid?

2011-06-01T15:41:00.002+03:00

Arutlesin teistega pikalt, et kellel on ilusam selg.
Turnisin miinide vahel ja kirjutasin neile numbreid peale.
Otsustasime Margega, et Lembitu väljavintsimisest saati külmkapis seisnud hapukoor vajab rohkem tähelepanu ja tegime küpsisetordi.
Katsetasin uusi paberlennukimudeleid.
Nägin, kuis minevik kõndis teisel pool tänavat teises suunas, ja lasin tal minna.
Viskasin jalanõud nurka.
Avastasin, et viigiMari elab kõrvaltänavas.
Võtsin vastu vabanduse, mille põhjus mul hinge näris.
Istusin noortega klaaskambris ja naersin, et nii palju on teha.
Sõitsin rattaga mäest üles.
Käisin lapstekiigega kiikumas ja sain kaks suurt sinikat.
Jõin piparmündisünnipäevateed ja kuulasin muret.

Ja pilte on teistest aegadest "... sest aega ju ei ole."

"Buddha oleks sinu üle uhke olnud,"

2011-05-27T10:01:00.002+03:00

Sõnas emme, kui ma loomaaias laulvaid sääski minema ajasin, et ma neid alla ei neelaks. Loomaaias oli tore - kõrvikherilased ja piisonilvesed. Tiigreid ei näinud. Hülged magasid. Leopardipoega ei näinud ka, aga teda ei pidanudki veel nägema. Pättust tegime ka - andsime sipelgatele kooki. Ja sääsed tahtsid hammustada, hoolimata sellest, et me ei toppinud ühtki kätt ühtki puuri.

Pärast kodus hakkas hirmus halb. Nii halb, et ma ei saanud magamagi jääda. Nii halb, et ühest aspirinist ei aidanud (ja aspirini võtan mina nagunii ainult siis, kui on nii halb, et midagi muud ei aita). Nii halb, et ma teadsin, et see tuleb lihtsalt üle tiksuda, aga see tundus ilmvõimatu. Nii halb, et ma vahepeal mõtlesin, et äkki peaks kiirabi kutsuma. Nii halb, et vesi ajas ka südame pahaks. Aga siis ma jäin magama ja pärast kaht tundi vannitoa põrandal sain end ka voodis enamvähem korralikult sisse sättida ja hommikul oli juba hulga parem. Nii palju parem, et jõudsin õigeks ajaks töölegi. Nüüd olen paar päeva rahulikumalt võtnud.

Kuniks eilsenii. Hüppasin tööl kell 16:15 rattale, aga koju jõudsin alles kolmveerand kümme. Kõigepealt oli tarvis seitse kilomeetrit mäest üles ja vastutuult sõita. Ma väsisin nii ära ja sain nii vihaseks, et tahtsin lihtsalt ratta seisma jätta ja tuult sõimama hakata. Uskumatu. Lõpuks jõudsin Nõmmele. HeadRead (kusjuures esimesed viis korda ma lugesin koguaeg seda nime inglise keeles ja alles siis jõudis mulle kohale, et see on eesti keeles ka päris loogiline) korraldas kirjandusliku jalutuskäigu Nõmmel. Päris mitu tundi sai ratast käe kõrval lükatud ja külma tuult trotsitud, et kirjanike elusid ja luuletusi ja jutte kuulata. Tore oli. Ma pole ikka veel väga tuttav Nõmme mäeülemise osaga, mis moodustabki suurema osa Nõmmest, nii et sain sealgi veidi tänavaid näha. Majad on ikka nii ilusad ja kõik on nii ilusalt roheline ja lõhnas mesimagusalt. Päike ei andnud muidugi ka armu ja tegi kõik veelgi kuldkollasemaks. Ainult ohkaks ja õhkaks - Nõmme on ikka nii mõnus. Selgus, et ma olen kirjanduses hästi rumal. Ma teadsin, et ma olen rumal, aga et nii rumal. On veel ikka nii palju avastamata maad. Tore oli vahelduseks kirjanike-kirjandusteglinskite seltsis olla. Teatritegelastega olen jõlkunud, muusikuid tundma õppinud, lennundus-laevandusmehi-nais ja nüüd siis sai ka veidi teistsugust maailma katsuda. Mõnus. Ja tagasitee ratta seljas möödus ka uskumatult kiiresti ja libedalt. Kogu mereäärne oli muidugi maalikunsti tipptase. Fotokat mul ilmselgelt kaasas ei olnud.

Üks väga tähtis asjaolu jäi veel mainimata: nimelt sain eile tööl kaks kirja (mis tegelikult olid Otile, aga see pole üldse oluline). Kaks sõpra erinevatelt ülemeremaadelt saatsid pilte. Kirju on nii tore saada! Ja pärastlõunal jalutas tasuta rullbiskviit uksest sisse. Ja üleeile käisime vastvalminud animatsiooniklippe vaatamas, mis tekitasid sellist elevust, et ise ka ei usu. Kusjuures enamik neist veel üldse valmis polnud - õigemini valmis olekust olid nad veel hirmus kaugel.

Mainimata jäi ka üks väike hetk, kus ma sain poes kiita heateo eest, mida lõpuks ei pidanudki tegema. Lihtsalt selle eest, et ma oleksin olnud valmis kümme senti ära andma, kui seda oleks olnud vaja.

"Seda ma ütlesingi, et hoopis teine naine."

Lugu Lembitust

2011-05-23T10:02:00.002+03:00

Käisime Siljaga Lembitule kaasa elamas. Ühtlasi jõudsime ka linnas käia hõõgveini joomas ja rattaid mitmete setmete postide-aedade külge igast imeviisidel kinnitada. Lõpuks tõusis päike ja meie läksime magama. Lembit oli selleks hetkeks veel maismaast kaugel.

Kui juba rattaga sõitma peab ja seda läbi vihma, siis tuleb valida kõige suurem sadu. Mõeldud tehtud. Väljas sirelid õitsevad ja hooti on väga kõva äike.

2011-05-19T08:10:00.002+03:00

"Kui sa oled elanud tuhat kuussada aastat, siis ainuke mõistatus, mis sulle on jäänud lahendada, on see, mis tuleb pärast surma."

/Frenchi ja Koulu reisid - Hargla

Kirsiõied äikesetormis

2011-05-12T13:01:00.000+03:00

"Sõida ettevaatlikult, siin on kõrge äärekivi. Muidu murrad oma ilusad jalad ära," rääkis üks vanem meesterahvas mulle, kui ma juba olin rattalt maha roninud ja seda kivist üles tõstsin. Mina kuulsin küll ainult "...ilusad jalad...".

Ja täna selgus, et mul on hea keha, eriti arvestades, et ma kodust tulin (loe: et eelnevat trennikogemust pole), aga ma olen väga laisk. Laisa osaga nõustusin. Kodust tulemisega ka.

Kaks päeva tagasi kui ma hommikul trenni jalutasin, siis puud ainult õhetasid roheliselt. Aga õhtul koju jalutades olid täies lehtes. Ja täna nägin kirsiõisi! Kui nüüd ainult üks suur äikesevihm ka tuleks, siis ei saaks ju millegi üle nuriseda.

Lennukid lendavad väga häälekalt.

Siin ei saa

2011-05-09T09:56:00.002+03:00

Istusime Siljaga kahe raudtee vahel (olgu, neid oli tegelikult mõlemal pool rohkem) kuskil keset linna ja keset tühermaad ja libistasime siidrit, kui ühtäkki hüppasid meist kaks jänest mööda. Ma ei mõtle küülikuid, vaid täiesti korralikke Eestimaiseid känguruid. Nad mängisid nende kaheteistkümne rööpa vahel veidi keksu, nuhutasid ninaga ja siis hüppasid teisele poole minema. Metsik loodus.

Hiljem koduhoovis, kui läksin Kupsi välja laskma, siis olid aia taga kaks noorukit. Korraks jälgisime neid kaugelt, kuid kui nad mingit ohtu ei kujutanud, siis läksime lähemale.
"Vaata ta on täiesti siruli maas."
"Vist kardab."
"Näe, tõmbaski end kerra."
"Ettevaatlikult, muidu ta tõuseb lendu," ütles poiss, kui tüdrukule siili sülle pani.

Moderne kunst

2011-05-05T12:22:00.003+03:00

"Birgitist saab viie aasta pärast baleriin," ütles treener ilma igasuguse sarkasmita. Vähemalt ma nüüd tean, mida tulevikult oodata.

Lõpetuseks: asjad, mida ma teen hästi. Number 1: Ma võtan väga hästi kaalus juurde.

In a bag of crisps

2011-04-26T11:45:00.004+03:00

Sõitsin täna esimest korda jalgrattaga tööle. Tõsiselt, kui te tahate teha midagi eriti hirmsat ja ekstreemset, siis see on see. Langevarjuhüpe oli selle kõrval sumedas augustiöös koduhoovis raamatu lugemine, kus ainuke hirm on see, et äkki on raamat liiga põnev ja õhtu muutub ööks ja hakkab veidi jahe. Ma pean siit veel koju ka sõitma ja seda kuskil tiptunnil, mitte keset päeva.

Kuid enne seda ammutasin inspiratsiooni TEDxil ja käisin angaaride katusel vaadet nautimas (mmm!) ja Lembitu sisemust uurimas ja tegin elus esimest korda pashat. Ma annaks sellele hindeks seitse kümnest. Esimese kohta sobis küll, aga ma usun, et ma olen võimeline paremaks. Värvisime mune ja sõime hästi palju rohelist sibulat. Ahjaa... rabarberihooaja avasin ka. Maitulel võiks Eesti tequilat teha ja rabarberikooki ja rabarberikisselli ja süüa niisama. Tahaks maituld. Keegi võiks aeda ja lõkkeplatsi ja seltskonda pakkuda.

Eile hommikul kuskil kella viie paiku (täpsemalt kella poole kümnest poole kuueni) jalutasime-istusime Jumalaga külmas Helsinki kevadöös ja proovisime ellu jääda. Õnnestus, kuigi vahepeal oli päris raske. Aga meid hoidis elus fakt, st me tegime seda kõike sellepärast, et Dylan Moranit kuulda, näha, katsuda. Ma ei vaata enam kunagi Black Booksi sama pilguga. Uskumatu. Kahjuks mehele ei meeldi pildid, aga lainekesi joonistas märkmikutesse hea meelega. Ja kuna selline imeline mälestus meie ajudes oli (kuigi me vist ei usu seda ikka päriselt), siis suutsimegi vastu pidada kuni laevani ja... Eile õhtul murdis mind uni kell kaheksa maha. Mina sain sellest alles kell kaks öösel aru, kui ärkasin köögis, kus James mängis muusikat ja väljas oli kahtlaselt pime. Õnneks olin siiski jõudnud enne õhtusöögi lõpetada. Siis kolisin voodisse ja jätkasin veel mitmeid mitmeid tunde täielikku pimedust ja vaikust.

Kas miskis keeles on "päike" ja "täht" sama sõna?

A nice smile just does it

2011-04-11T19:07:00.003+03:00

"Natalie Keener: Sometimes it feels like, no matter how much success I have, it's not gonna matter until I find the right guy. I could have made it work, he really fit the bill, you know. White collar, 6'1, college grad, loves dogs, likes funny movies, brown hair, kind eyes, works in finance but is outdoorsy. I always imagined he'd have a single syllable name like Matt or John or Dave. In a perfect world, he drives a 4 runner and the only thing he loves more than me is his golden lab. And a nice smile. What about you?
Alex Goran: You know, honestly by the time you're 34, all the physical requirements just go out the window. You secretly pray that he'll be taller than you, not an asshole would be nice just someone who enjoys my company, comes from a good family. You don't think about that when you're younger. Someone who wants kids, likes kids. Healthy enough to play with his kids. Please let him earn more money than I do, you might not understand that now but believe me, you will one day otherwise that's a recipe for disaster. And hopefully, some hair on his head. I mean, that's not even a deal breaker these days. A nice smile. Yea, a nice smile just might do it." /Up in the air

Sest mõnikord inimesed naeratavad niimoodi, et kasvõi korraks, kasvõi ainult kuniks ma nurga taha keeran, ma armun.

Eile jutustati Hobuveskis jälle lugusid. Need, kes ka viisteist mai seda kuulama ei tule, on küll rumalad. Tõesti. Jan Blake jagas eile meiega oma lugusid. Sellel naisel on nii puhas lauluhääl. Ta pani külmakanged (kuid kevadest juba veidi sulanud) eestlased laulma ja Ghana (Ghana!) rütmides õõtsuma, rääkimata siis naermisest ja kuulamisest. Lõpuks plaksutati kaks lisalugu välja - nagu korralikel kontserteil ikka. Mõnus. Eelmisel korral loodi maailm ja nüüd vaadati, kuidas maailmas elu käib. Kolm tundi läks liiga kiiresti ja järgmine kord on nii kaugel...

Aatomiku seiklused

2011-04-07T14:28:00.002+03:00

Ma pole kunagi varem mõelnud, et Aatomik on aatom. See on kõige loogilisem asi üldse, aga lapse jaoks on ta lihtsalt üks tegelane. Aga raamat on kirjutatud ju väikese aatomi suurest jõust. Ja samal ajal räägiti ja oldi uhked selle üle, et on suudetud panna aatom meie jaoks tööd tegema. Kõik allveelaevad ja muudloomad. Vaatasin seda videot ja kõik sai selgeks.

Õun oli tuntud puuvili.

2011-04-02T22:02:00.003+03:00

"Nüüd ütles ka Trout midagi mõttekat. "Kas teate," lausus ta, "mina olin kunagi looduskaitse pooldaja. Ma nutsin ja halasin, kui inimesed koptereist automaatidega kaeluskotkaid alla tulistasid ja muud taolist, aga hiljem ma loobusin. Clevelandis on üks jõgi niivõrd saastunud, et läheb umbes kord aastas põlema. Kunagi tegi see mind päris haigeks, aga nüüd ajab ainult naerma. Kui vahel mõni tankeritäis õli kogemata ookeani voolab ja tapab miljoneid linde ning biljoneid kalu, ütlen ma: "Väge ja võimu "Standard Oilile"! - või kelle õli see iganes oli." Trout sirutas käed otsekui tervituseks: "Kosu sinagi taas, "Mobil Gas"," ütles ta.
Autojuht oli sellest häiritud. "Teete nalja või?" küsis ta.
"Ma sain aru, et ega jumal ise ka looduskaitsest ei hooli, ja niisiis oleks selle pooldamine jumalateotus või ajaraiskamine. Kas olete kunagi näinud tema tuldpurskavaid mägesid, keeristorme ja tulvavesi? Ja olete ehk kuulnud jääaegadest, mida ta meil siin kord iga poole miljoni aasta kohta tulla laseb? Ja mida te arvate näiteks jalakakatkust? Kena looduskaitse küll! Ja seda mitte inimese, vaid jumala enda poolt. Selleks ajaks, kui me jõed ehk puhtaks saame, laseb ta arvatavasti kogu meie tähesüsteemil nagu tselluloidkrael põlema lahvatada. Kas Bethlehemi tähte mäletate?"
"Misasi oli Bethlehemi täht?"
"Terve tähesüsteem, mis nagu tselluloidkrae põlema lahvatas," vastas Trout."

/Kurt Vonnegut "Tšempionide eine"

Lisaks nägin ma unes üht meest, kes katusel tšellot mängis. Ma pole kindel, kas see olin mina, aga see isik, kes ma tol hetkel olin, küsis tollelt mehelt, et kuidas ta oskab. Mees vastas: "Ma olen aastakümneid hotellis nööpe ette õmmelnud. Liigutus on sama."

The good, the bad and the sky

2011-04-01T18:52:00.002+03:00

Unelambad

2011-03-22T20:52:00.002+02:00

Ma nägin unes (ei, seekord mitte lennukeid), et oli miski noortevahetus. Seal oli päris palju eestlasid. Kupi oli ja Kätlin oli. Ma ei leidnud oma kohta. Lõpuks istusin kuhugi laua äärde, sest oli hommikusöök. Toit oli juba otsakorral - aint paar jogurtist puuvilja oli alles. Selgus, et ma olin istunud laua otsa. Üks veidi paksem poiss istus mu kõrval. Teised olid päris palju eemal. Me hakkasime mängima, et oleme kuningas ja kuninganna. Mina kiikusin tooliga ja siis poiss lükkas mind ja mu tooli. Et mitte üksinda kukkuda, siis haarasin ma tema kaasa. Me prantsatasime põrandale ja hakkasime laginal naerma. Teised ei teinud väljagi. Teele, kes kõrvallauas istus, vaatas meie poole naeratusega. Ma tundsin, et olen õiges kohas.

Es Bleibt Uns Der Wind

2011-03-20T21:37:00.002+02:00

Mina olen oma sünniaja järgi läänetuul. Täna ma õppisin, milline läänetuul on. Ta on väga kõva häälega ja talle meeldib hirmsasti laulda. Ta ainult laulakski - nii valjult kui saab. Ta on lõbus., õnnelik, rõõmus. Ja müristab kui äike. Tema kodu on kohas, kus põrandaks on lõpmatu meri ja taevas on värve täis. Värve on erinevaid mustmiljon. Iga üks neist on nii tugev ja selge, et sa kuuled isegi nende häält. Ta elab koos oma väikevennaga. Väikevennale meeldib väga tantsida. Ta muudkui keerutab ja keerutab ja keerutab ja keerutab. Ja läänetuul laulab. Selline on läänetuul.

Täna mulle räägiti nii toredaid lugusid. Ma naersin ja nutsin ("You'll laugh, you'll cry, it'll change your life." (vahepeal vaatasin jälle Black Booksi ja tundub nagu iga mu lause on sealt pärit)). Õppisin jälle, et teinekord tasub kodust välja minna ka siis, kui üldse ei tahaks.

Kui ma lõpuks koju jõudsin, tundes nagu oleks ma ajas tagasi läinud, kui 23e pealt maha astusin, olid pooled tänavalambid otsustanud tähtedele ruumi jätta. Ilus.

Vabal ajal

2011-03-16T20:22:00.003+02:00

Loen
Kuulan
Vaatan

Ja hommikuti joon diskoteegis kohvi, taustaks mängimas päikesetõusu muusika (Kups, hommikupäike lööb peegelkera imeliselt särama).

Cranberry harvest

2011-03-10T13:44:00.004+02:00

Kui ma loen wanaš Eešti keeleš tekšte, šiiš ma šušištan ešši ja ka kõik muu kõlab kuidagi pehmelt.

"Millega on siis seletataw lennuasjanduse hiilgeaegu ja mis wõib meile tuua weel tulevik ses suunas? Lennuasjanduse edu on seletatav praegusaja elu tempo wäga kiireks muutumisega. Lühikese ajaga tahetakse palju ära teha; "time is money" - aeg on raha - ei ole tühine sõnakõlks, waid aeg on tõepoolest raha meie ajal." 31. august 1926.

2011-03-02T22:12:00.000+02:00

Madalrõhkkond

2011-03-01T18:21:00.002+02:00

Hommikul, kui ma silmad lahti tegin, ei paistnud päike. Ja uni oli ka nii suur. Kui hommikul päikest ei paista, siis on asi ikka päris hull, edasi läks ainult veel rohkem allamäge. Ei midagi kapitaalset, aga ükski riietusese ei sobinud selga, sukad läksid pahupidi jalga (kuidas see võimalik on?), teevesi ei läinud keema. Isegi punupats ei tulnud välja. Vahepeal mõtlesin, et istuks lihtsalt maha ja hakkaks nutma. Aga kuidagi oli kehas selline tunne sees, et ikka tahaks trenni minna ja tööle minna ja ei jaksa üldse koju jääda, kuigi kõik oli nii halvasti. Ma pole selline päikesekiir kohe päris ammu olnud. Läksin välja ja mõtlesin, et maailm, anna siis oma parim. What else can you do? Minu buss jäi lihtsalt vahele. Ballettitreener arvas, et on esmaspäev ja peaaegu poleks isegi tundi tulnud. Mitte, et sellest palju vahet oleks, sest paindumine ja rütm ja muusika ja lihased olid mu kehale väga võõrad. Siis läksin tööle ja tööd polnud. Lihtsalt ei olnudki. Sõin seal lõuna ja tulin koju. Absoluutselt iga tuli oli punane. Ja kui ma seal ühe punase tule taga seisin ja vaatasin, kuidas 40 otse nina eest mööda sõitis, siis ma ei suutnudki otsustada, kas lihtsalt naerda või nutta. Ülejäänud päeva võtsin vabaks. Käisin poes, ostsin hästi palju näksimist ja nüüd vaatan sarju ja filme. Suht rüpp.

Aeg. Mehed. Lennukid.

2011-02-28T14:40:00.000+02:00

“Eestis on alati palju viina joodud, ka 1940. aastal oldi kuue liitri puhta alkoholiga inimese kohta aastas maailma edetabeli eesotsas.”

“Ronald Seth täheldas, et eestlased teevad kuus tundi päevas kõvasti tööd, neliteist tundi lõbutsevad, magavad ainult neli tundi. Kuna nad aga nii head viina valmistavad, siis ei saa seda ka neile pahaks panna.”

Another travelin' song

2011-02-24T14:41:00.002+02:00

Ma ei saa sinna midagi parata. Mul on kihk. Näpud sügelevad tohutult. Ma tean küll, et ma lubasin (endale), et veidi aega proovin hoiduda. Et vähemalt suveni vastu pidada. Raha kokku hoida ja asjad. Raha peaks kokku hoidma küll. Aga kihk on nii suur. Kuidas ma saan rahulikult olla, kui järgmist reisi silmapiiril pole?

One week too early

2011-02-23T22:50:00.011+02:00

Mind on varemgi ära unustatud. Sellepärast ei sattunud ma paanikasse ega läinud vihaseks vaid lihtsalt seisin lennujaamas ja naersin, kui Coen mulle telefoni jutustas, kuidas ta arvas, et ma tulen järgmisel nädalal. Ta arvas, et mina tegin vea. Valesti arvas. Ka rongi oodates naersin ma üksinda. Ja siis oli juba tema ka. Päike paistis ja lilled õitsesid - krookused ja nartsissid ja lumikellukesed. Kevad oli nii olemas (ette rutates võin öelda, et kui mina olin sealt tagasi koju jõudnud, hakkas seal lund sadama ja enne oli kaks nädalat vihma sadanud). Coen on tegelikult selline inimene, kellega me veidi rohkem kui aasta tagasi esimest korda kohtudes arvasime mõlemad, et me ei meeldi teineteisele. Võib-olla on aasta meid muutnud, sest nüüd me saame päris hästi läbi.
Amsterdam on ilus. Eriti kui päike paistab. Sai juba õues istuda ja kohvikutes olid kassid ja kutsud limpsasid keelega üle sõrmede ja kiikuda oli nii tore. Kiikuda on nii tore. Ja huvitav fakt - luiged armastavad punaseid laternaid. Neid oli seal lihtsalt hirmpalju. Sai joonistada ja laulda ja teed juua ja jalutada ja rääkida ja värvida ja naerda ja nutta ja filmi vaadata.
Ja oi kui kallis see koht on! Mul pole enam raha.
Üht laivi käisin kah kuulamas. Publik suitsetas ja karjus ja aura oli vale ja lauljal oli halb tuju või palavik või midagi, sest ma lihtsalt ei aksepteeri, et ta võibki selline olla. Aga laulud olid ikka head.

Cosy mess is only cosy when shared.

2011-02-21T05:27:00.000+02:00

"I don't believe in the Moon."

2011-02-17T19:39:00.004+02:00

Kas te olete märganud, kui hea enesetunde Täiskuu annab? See on täiesti müstiline. Tuju tõuseb ja energia tõuseb ja kõik need ükskord-ma-teen ja ükskord-ma-lähen ja muudlood saavad järsku tehtud. Eile küpsetasin shokolaadileiba ja värvisin peegli ära ja täna käisin Teelel külas, viskasin balletis jalgu taeva poole (või pigem lasin neil sealt alla kukkuda) ja asjatasin tööl naeratus näol. Tuleb tõdeda, et suurt osa mängis ka Päike ja see, et päeval niiii külm polnud. No ma ei tea. Eks vist mesi ole hea.

Ja see oli küll juba veidi aega tagasi, aga Muumiraamat on armas. Tuletab meelde, et kui keegi teine ei tea, küll siis emme ikka teab. "Kui tahad teada, milleks moondusid Piisamroti kunsthambad, võid seda küsida oma emalt. Küllap tema juba teab."

Lisaks õppisin ma veel, et iga masin annab meile midagi, mida me ei oska. Ja, et inimesed kogevad, et partner on robot, kui nad on teda juba mõni aasta armastanud. Ööülikool on tore.

Ei saa mainimata ka jätta, kui kahtlaselt palju ma üleöö vesilennukite angaaridest tean.

"Auuuuuuu!" täiskuu terviseks.

(pealkiri The Scrubsist)

Depressioon - teistmoodi õnnelikkus

2011-02-08T21:37:00.003+02:00

Ma käisin välismaal. Selleks, et sinna saada, pidi läbima metallvõre. Aga oh kuis oli seal kulda ja karda ja väikeseid nikerdusi ja suuri maale! Ma saan aru küll, miks seal oli võre ees. Välismaal oli vastupidiselt meie tuuliskülmale ilmale väga soe. Kohalikud, kes seal töötasid, aga kandsid väga pakse riideid. Tundus, et nad isegi kahetsevad seda. Tundus, et ilmataat polnud kokkuleppekohaselt toiminud. Aga tollel väljamaal ei olnud inimesed kuigi ausad. Nad näitlesid hirmpalju. Iga nende liigutus oli ülepingutatud ja nad isegi ei uskunud päris hästi sõnu, mis lausutud said. Mitte, et ma nende keelt mõistnud oleksin - kehakeelt aga küll. Oli siiski üks hallis ülikonnas härrasmees, kelle elu paistis olevat ühes kurvas kohas, aga selle eest oli tema aus. Ta oli aus kõigis oma liigutustes ja emotsioonides. Küllap oli ta siis ka aus oma sõnades. Isegi sõnadest arusaamata mõistsin ma, et ega neil tegelikult ei olnudki midagi öelda. Üsna pea pakkisin kodinad kokku ja tulin tulema, jättes nemad sinna oma ebaausaid rahaasju ajama. Ainult too härrasmees ja see kuld-kard ja metsloomad, kes siit-sealt piilusid - nemad võtsin ma küll oma mälestustes kaasa.

2011-02-02T16:40:00.000+02:00

Cry! Cry a lot! Ci vediamo in Milano!

2011-01-31T17:34:00.004+02:00

Ma avastasin, et minu jaoks pole mu nimi oluline. Selgus, et enamiku jaoks on. Oeh, Inglismaa oli... vabastav, rahustav, hea, emotsionaalne, mõtlemapanev. Täpselt sedasorti nädal, mille peaks igasse jaanuari ära mahutama. Inimesed, kes sinna sattusid, moodustasid kokku saades arusaamatult õige õhkkonna. Ja seda üldse mitte ainult minu jaoks. Õhkkond oli õige. Naersime, nutsime, tantsisime, mõtlesime. Aitäh. Käisime teatris mängimas ja Sigatüükas Snape'i eest põgenemas ja Tolkein'i metsas uusi maailmu avastamas ja sõime India toitu, vaatasime, kuidas luuakse uusi perfektseid maailmu vanade sisse ja kuidas inimesed on nii head ja tantsisime, tantsisime, tantsisime. Inglismaa algas täiskuuga. Ma arvan, et see kestis kogu nädala, sest aega ei eksisteerinud. Me olime seal kogunisti.

Koju jõudes olin ma nii väsinud. Kuid kodu ei suutnud mind hoida – mind ootas Itaalia. Oli küll natuke riski bisness minna sinna ja mitte kellelegi öelda, et me tuleme, aga... saime kallistatud, suudeldud, sõimatud, lauldud – täpselt nii nagu pidi. Kõik oli omal kohal. Kõik oli täpselt samamoodi ja mitte üldse. Mul oli tunne nagu ma poleks sealt kunagi lahkunud, aga samas nagu oleks aasta vahepeal möödunud. Jälle istusime Cineforumis ja vaatasime itaalia keeles filmi. Jälle käisime aperativodel. Jälle veetsime hommikuid diivanil lösutades ja maailma üle arutledes ja süües. Jälle sõitsime autoga mööda linnu ringi. Isegi politsei pidas meid jälle kinni ja küsis dokumente ja Siljal muidugi jälle polnud. Jälle oli FolkaMiseria! Jälle Undeka. Jälle need imearmsad näod, millelt kõigepealt peegeldus äratundmine, siis küsimus ja siis rõõm. Ma nägin kõiki, keda tahtsin. Ma armastan oma Itaaliat.

Now I'm here. Now I'm there.

2011-01-30T20:05:00.002+02:00

Ma poleks kunagi uskunud, aga Itaalia on minu jaoks see koht, kus mulle õhtu jooksul kaks serenaadi lauldakse. Üks lauldi selleks, et ma nutaksin ja teine selleks, et ma ei nutaks.

Tänane päev

2011-01-17T10:16:00.002+02:00

algas nagu film. Ma lühikest klippi ei leidnud, aga siit vaadates, siis sekundid 40-46. That's my life.

Mio fratello é figlio unico

2011-01-13T19:43:00.002+02:00

Tänased emotsioonid:

Talv! See on imeilus. Ma olen jälle armunud.

Kuidas saab nii olla, et asi, mille pärast ma otsuse vastu võtsin, lihtsalt enam ei eksisteeri? Miks mul ei või korraks vedada. Ma ei saa aru. Fakk.

Aga vähemalt kinnitati mulle üha uuesti ja uuesti, et mul on head ja ilusad jalad.

Tänaõhtune film oli selline. Ja see on juba hoopis viies tuju.

Night Is The Day Turned Inside Out

2011-01-12T13:27:00.002+02:00

Ma ei saa magada. Juba päris mitu ööd ei ole õieti saanud. Eks natukene on selles hirmu katuse sissekukkumise pärast. Leban öösiti ärkvel ja hoian katust tahtejõuga üleval. Osa mängib ka kindlasti see, et mul on hirmus palju mõtteid viimasel ajal. Igasugu asju on toimuma hakkamas. Just toimuma hakkamas, mitte veel toimumas. Eile öösel näiteks, kui ma jälle kella üheteistkümnest kolmeni magama proovisin jääda, avastasin, et minus on nii palju hirmu ja hästi palju just uut hirmu. Püüa siis sellega magama jääda. Aga tegelikult see mind ei häiri - ma olen alati magada saanud. Ja alati kartnud.
Täna hommikul, kui ma varajase äratuse kinni panin ja üles ärkasin, ilma et mul üldse unisuse märkegi oleks, otsustasin, et ei - täna ei ole see päev, kus ma vara ärkan. Tühitasin kõik oma plaanid ja tõmbasin uuesti kerra. Selgus, et ma ei saa pimedas magada. Valges saan väga hästi. Mis loogika see on?

Rain in winter? That's no good.

2011-01-09T12:36:00.000+02:00

I have been snow

2011-01-08T14:02:00.003+02:00

Täna nägin unes sügist. Ta paistis läbi Tamme psti magamistoa akna ja oli kollase-punase ruuduline ja hirmilus. Igast küljest piiras seda minu sügist talve lumine kargus. See tegi ta veel ilusamaks. Ma oleksingi võinud jääda teda vaatama, aga ma pidin oma kadunud leivakoti üles leidma.

Ja hommikul (khm, päeval) ärkasin üles ja õppisin, et Tiibetis juuakse 40 tassi teed päevas. Sellele kogusele ei küündi isegi mina lähedale. To Tibetan monks tea is life. Ning kunagi oli Dalai Lama endine kodu oma kolmeteistkümne korrusega üks maailma kõrgeimatest hoonetest.

PS! Tökat on tore sõna.

2011-01-05T12:17:00.001+02:00

You are not a Super Hero, Sag, even though at times the world thinks you are, you are human and feeling the truth of that now.

Nails are really important in breakdance.

2011-01-02T17:15:00.007+02:00

"Palun," ulatan piletimüüjale, kes juhuslikult on armas naeratav noormees, piletite broneeringu.
Piletimüüja: "Ma annan teile tagasisõidu piletid ka kohe. Vaadake, et te siis neid ära ei kaota." Meie naerame. "Teile on seda mitu korda öeldud jah? Igatahes hiljaks ei tohi ka jääda. Järgmine laev tuleb järgmisel hommikul ja siis tuleb uued piletid osta." Meie naerame ikka. Jätsime enda teada, et tuleme ühel teisel päeval hoopis teise laevaga.

See oli kolmekümnenda õhtul kell kuus, kui me avastasime, et oleme ainult viis tundi Helsinkis olnud ja juba on nii palju juhtunud. Kõige rohkem juhtus nalju. Suht spoonparty. Lumememme ehitasime ka tuppa. Siis tuli aastavahetus ja lumeinglid ja naermine ja ekslemine ja shampus ja suvalised tüübid ja toredad uued sõbrad ja uks, mida me lahti ei saanud, ja köögipõrandal naermine ja hästi pikk uni.

Merli räägib telefonis Alexiga. Kell on kuskil kaks uuel aastal. Meie oleme kodu poole kõndimas ja Alex uurib, et millal temagi võib kodu poole tulema hakata, sest võti on meie käes.
Merli: "I think we are..."
Suvalised möödujad: "...lost."
Merli: "We are..."
Järgmised möödujad: "...drunk?"

Aasta esimese päeva magasime maha. Magasime ja vaatasime filme ja jätsime hüvasti madratsiga. Õhtul korra käisime õues ka, lihtsalt et natukenegi ennast tuulutada saaks. Ja siis jälle magama, et hommikul ärgata ja ühelt euromaalt teisele euromaale sõita. Sadamas tundus, et uue rahaga tuli ka uus keel.

Tagasitulles. Merli annab oma Id-kaardi piletimüüjale (kes juhuslikult räägib eesti keelt) et pileteid vastu saada.
Müüja: "Teil on broneeritud, jah? Kahele?"
Merli noogutab: "Kas teist on ka vaja näha?" ja näitab näpuga minu peale, "Näete."

Ja lõppu lisaks veel et "daftpunk is awsome."

(Ja lõppu-lõppu veel video)

Mulle tuli meelde,

2010-12-29T01:14:00.002+02:00

et Silja on ilus.

Peaasi, et närutamist ei oleks!

2010-12-25T19:47:00.003+02:00

Mõisapreili käis Tartus. Kaarikud vuhisesid ühe maja eest teisse ja pidulauad katsid ennast ise. Metspõdrad ja metspardid metsseente ja mustsõstartega vaheldusid mesiste kanade ja hõrkhurmavate küpsetistega. Koduloomadki said oma osa. Teed joodi teises saalis, magustoit serveeriti kõrvaltoas. Kamina kõrval mõõdukalt kuumendatud ja maitsestatud veini juures sai kuulata-vaadata imepäraseid kontserte ja etendusi. Akende taga langes vaikselt kuid lõpmatult lund. Meie seast lahkunud hingede juures sulatasid süüdatud tõrvikud lumavaipa õhemaks. Võbisev hämarus oli täpselt õigest muinasjutust. Et aga igas muinasjutus peab ka prints olema, siis saabus ka temagi. Mõisapreili hiilis salamahti õue ja ainult lumme mattunud tammedest puiestee võib uuesti elustada lausutud sõnad. Ja kui õhtul naised ja lapsed magama läksid, siis süüdati sigarid ja avanesid uksed mängupõrgusse. Kaarte laoti, muidugi mõista, mõisa peale.

"Tere! Pagasit ei ole vaja ära panna? Selge. Siis asume teele. Nojah, vaatame kaugele me jõuame. Tänane sõit on Unustatud Maale."

Meil on iseteenindus.

2010-12-22T13:46:00.004+02:00

Oh. Kaks päeva on mul olnud väga hea tuju. Üleeilse hommiku alustasin mee ja suhkru segamisest ehk siis tegin esimest korda elus piparkoogitainast. Olen enda üle väga uhke - tainas tuli hea. Jooksuga linna, veidi ajaveetmist postkontoris, veidi kleepsude vahetamist piletite vastu ja juba me istusimega Coeniga kohvikus ja avastasime, et me arvasime, et me ei meeldi üksteisele. Selgus, et olime mõlemad eksinud. Oli üllatavalt tore. Ja päeva lõpetas kooriproov.
Pärast viit vastamata kõne ja ühte vastatud sõnumit ja ühte vastatud kõne sain ma lõpuks Kadi kätte ja veensin ta kella kolmeks linna tulema. Coen pidi ka tulema. Nii ma siis seisin hilinenuna kell kolm null kaks Raekoja platsis ja naersin üksinda, kui teada sain, et Kadil läheb veel 20 minutit ja Coen pole endast üldse märku andnud. Umbes poole nelja paiku istusime me siiski juba teede taga ja naersime kõik koos. Hirmus kahju oli neist lahkuda, kuid kodus ootas teine pidu. Lapsed tulid jõuluks minu koju. Veidi piparkooke, veidi glasuurimist, veidi veini, hirmpalju glöggi, jõulupitsa ja uskumatult pikk nimede äraarvamine. Selgus, et me ei oska üheseltmõistetavaid vastuseid anda. Veelgi enam - me ei oska üheseltmõistetavaid küsimusi moodustada. Oli pisaraid, oli naeru, oli koputus naabritelt, et kell on juba palju. Ja öö tuli tõesti ja mindigi voodi. Ja oldi kuni hommikuni kuss.

Kui Birgit pool tundi varem tööle jõudis,

2010-12-20T10:30:00.003+02:00

siis ei olnud enam tööd vaja teha. Nii ma siis istusin ja mõtlesin sügavalt emme öeldud sõnade peale "mina sind töötamas ei näe". Et siis maailm ka vist ei näe. Aga siis hakkas maailmal hirmus ja ta leidis mulle kohe uue töö. Ja et tööst veel vähe oleks, viskas ta Erki Uue ja Priit Oksa ka mulle üle väga pika aja kallistusi jagama. Võib-olla see kallistuste asi oli küll vastupidi. Tony Alleni plaadid said müüdud täpselt õigel hetkel. Jõudsin täpselt klaasi veini enne ära juua, kui mees ise lavale musitseerima tuli. Tuleb tõdeda, et hakkasin FolkaMiseriat igatsema. (Ja kui juba FolkaMiseriast rääkima sai hakatud, siis ma avastasin selle video, kus on veidi lindistust minu viimasest kontsust nendega. Vilgun siin-seal kaadris. Siim ja Silja ka.) Pidu lõppes ja kõigist eeldustest hoolimata jõudsin kõikide viimaste busside peale.

Puuviljavaagen

2010-12-18T17:05:00.001+02:00

Kui aju annab sulle unenäo kohupiimavormist, siis tuleb hommikul vara üles ärgata, poes käia, kodu ära koristada ja kohupiimavorm teha ja seda pärast piimaga süüa. Selge see.

Iga võsa paistab lähedalt mets.

2010-12-14T17:39:00.008+02:00

Kui kell on kuskil viie-kuue vahel detsembris, siis on väljas küllaltki pime. See aga ei takistanud meil suuri kotte selga vinnamast ja metsa jooksmast. Kuna Are läks ees ja jättis enda kandami maha, siis ma tassisin seda ka. Tee oli pikk, lumi paks, suund ebaselge, aga mets unistusteist ilusaim. Imeline. Olles tundi paar kõndinud hakkasime juba väsima ja otsustasime, et ju siis see küngas ongi see, mida me otsime. Ronisime otsa ja hakkasime sealt luuki otsima. Pime oli ikka veel ja lumi oletatava luugi peal oma pool meetrit vähemalt paks. Kulno leidis luugi lõpuks üles. Selle mäe sees on palee! Seadsime end sisse ja sõime ja jõime head paremat. See tähendab verivorste ja kartuleid ja pohlamoosi ja ingveri-küüslauguviina. Otsisime endast kadunud metsavennad üles. Leidsime.
Teadagi on maa all kogu aeg polaaröö. Sellepärast olid ka meie uned pikad. Maa peal tuli hommik ja kobis ka kääbikupere urust välja. Käisime luusisime ringi, et kus me siis täpselt oleme. Mets oli ikka veel ilus. Paar lahkus, meie tegime lumeingleid. Kui juba hämarduma hakkas läksime koju puid lõhkuma ja tegime mäe otsas väikese lõkke. Talve kiuste. Aga talv kiusas rohkem ja pugesimegi tagasi urgu. Urg oli enamasti auru täis. Lõime laulud lahti ja jörisesime igaüks omas tämbris. Sulatasime śokolaadi erinevatesse kohtadesse. Lasime kujutlusvõimel möllata. Enne uinumist väike muinasjutt ja unelaul ja küünlad puhutigi ära. Külalisi ei tulnudki, aga hommikuks olid sääred väristatud. Ja sõrmed tahmased.

Pakk, kuhu pannakse vabad makaronid.

2010-12-11T13:34:00.006+02:00

Käisime Jumalaga tantsimas. Me oleme nagu hampelmannid. Samal ajal, kui teised painduvad, siis meie murdume või seisame tikk-sirgetena. Selline on elu. Aga väga mõnus oli kell kümme hommikul poolteist tundu balletti teha. Või kaasaegset. Jazzhands. Muul ajal... kui teistel oli torm, siis minul paistis päike ja pilved olid roosad. Kooris karjuti mu peale, et ma olen mõttetu. Aga täna hommikul sõid linnud akna taga seemneid ja sõduripoisid käisid teed puhastamas ja kui samal ajal veel on kohvitass käes, siis ega muud ei olegi vaja.
Siim läheb täna koju. Ma olen olnud halb sõber... aga praegu lihtsalt tundub maailma eest põgenemine kõige loogilisem tegevus. Võib-olla ükskord julgen oma kookonist välja tulla. Ka mina töötan vabagraafiku alusel ja seda nii koos kui ilma tormita.

Ja põhjapoegadel kaob rinnust tusk

2010-12-01T21:52:00.003+02:00

Naljakas on kogeda midagi ja siis hetk hiljem seda sama juttu horoskoobist lugeda. Aga alustame algusest. Hoiatan juba ette, et tegelikult ei ole üldse põnev lugu.
Ärkasin täna kell viis. Et juuksed jõuaksin ära kuivada enne kui ma õue lähen. Aga ma olen nagunii neli päeva järjest lihtsalt maganud.
Tegin paar testi ja sain teada, et ma olen loomu poolest väga andekas, aga enesehinnang kisub minustesse.
Kui ma kodu poole tulema hakkasin siis käisin kaltsukast läbi ja ostsin endale uue sinise tooli. See on mu lemmik tool nüüd ametlikult. Perfektne. Ja hirmus raske, kui temaga koju jalutama peab ja enne tingimata vanalinna vaateplatvorme külastama.
Koju jõudes külastasime alumise naabriga üksteise kodusid ja siis ma ostsin ta laua ära. Kui talle köök tuleb, siis saan mina laua endale.
Kooris oli meid esialgu viis. Kui hääled lahti said lauldud, sai meid kokku ehk kammerkoorike. Vaatamata nohusustele, laulsime paar nooti õigesti.
Koju otsustasin jalutada, Otsustasin leida otsetee. Otseteed ei leidnud, aga ringiga oskan nüüd tulla küll. Sellise ringiga, et vahepeal hakkas juba hirmus, et ei tea, kas üldse jõuangi koju. Lapsepõlve eksimistest olen vähemalt seda õppinud, et kuniks tagasi oskan minna, pole hullu. Ja ühel hetkel tulidki suured laevad vastu. Alguses oli veidi üllatav, sest enda meelest läksin veidi teisse suunda, aga mööda rannikut saab ju ka koju. Siis kõndisin veel ja lõpuks nägin 33'e peatust ja nii see õnnis buss mu koju viiski. Olin ainult nelja peatuse kaugusel, aga lähenesin hoopis ootamatust otsast. Vot siis sulle kooki moosiga. Ühel teisel roosa taeva ja imelise jõulumeeleoluga valgel ööl ehk proovin jälle. Põhimõtteliselt seda eksimist mulle horoskoop rääkiski. The feeling of control will not be your strong suit now, but wild abandon is more your style anyway.

Ahjaa. Täna on ju jõulukalendri esimese akna avamise päev. Kuusepuu oli. Naljakas on sel aastal ainult ühe kalendriga olla... aga see-eest otse Itaaliast.

Itaallane ööst kasse koju hõikas

2010-11-30T18:58:00.004+02:00

Ise ka ei usu

2010-11-11T21:25:00.002+02:00

Kaks raamatut, neli geographicut, võtmete ümberpaigutus, üks tee, kaks (peaaegu kolm) päeva, vähe toitu, varajased ärkamised, natuke sisekujundust ja üks mees tegi tööd ja hoplaa... ongi kollane köök. Tuled käivad puldiga. Nii palju siis hipikorterist.

Come posso sopravivere senza?

2010-11-05T11:05:00.002+02:00

Vihm.
Viskasin vihmavarju ja koti üle värava ja ronisin ka ise oma valgete sukkadega ja liiga lühikese seelikuga takkajärele. Töömeestele meeldis. Emme majas elavale vanamehele mitte. "Kas sul pole võtit või?" karjus ta püha viha täis.
"Ei ole jah!" karjusin vastu.
Vihm.
Sõitsin trollis ja kõik inimesed olid mustas. Kõik inimesed olid mornid. Teisel pool teed kõndis üks hipi, kes vastas mu pilgule ja enne nurga taha keeramist viskas ühe hevi tervituseks.
Vihm.
Von Krahli baaris sadas ümberringi peotäis näitlejaid. Ma ei osanud Eesti keelt.
Vihm.
Näitlejad tulid Draamateatris kummardama ja Jaan Rekkorile toodi meetrijagu puuviljakujulisi nätse.
Vihm.
Silja proovis mustade inimeste massi sulanduda, aga kõik ütlesid, et ta on liiga värviline.
Vihm.
"Mis me siis edasi teeme?" küsisin, et teada, kus me teed joome.
"Mina lähen järgmisel aastal muusikaakadeemiasse."
Vihm.
Väljusime uksest ja jäime nõutult seisma. Kaks meest seisid meie ees ja vaatasid huvitunult, et mis me teeme. Me naeratasime.
"Kuhu siis nüüd?" küsis üks.
"Seda meiegi, et kuhu nüüd. Tahaks teed jooma minna, aga ei oska kohta valida."
"Meie ei saa kahjuks kuhugi tulla. Vaja tööle minna."
"Kahju," vastasime, endal näod säramas.
"Minge Revalisse," tegi ka teine mees suu lahti.
"Olgu, nägemiseni."
Vihm.
James laulis FolkaMiseriat ja mina tegin süüa. Chianti vein tundus nii kodune.
Ja täna on Päike. Vähemalt õues. Kõik ei ole nii halb ja raske.

Ladies and Gentlemen We are Floating in Space

2010-11-02T21:17:00.002+02:00

Nutsin, kui Mauro naeratas laialt, kui ütlesime, et lahkume homme. Nutsin, kui Jacobo kallistas. Nutsin ja Matteo ütles, et järelikult on midagi nutmist väärt. Nutsin, kui FolkaMiseria mulle viimast korda mängis. Nutsin, kui autoraadiost "Bella, ciao" tuli. Nutsin, kui suits silma läks. Nutsin, kui Gigi viimast korda silma vaatas. Nutsin, kui Angelo läks. Kui Paolo läks. Kui Flavio läks. Kui Paola sõnumi saatis. Kui Mauro sõnumi saatis. Kui Skaio seisis ja mina läksin. Kui Chiara läks. Kui Skaio nuttis. Kui Mauro sõnumi saatis. Kui Siim kingi andis. Kui olin liiga palju veini joonud. Kui Skaio sõnumi saatis. Kui Orta järv kaugustesse kadus. Kui Omegna vanu pilte vaatasin. Kui Siim teisel pool turvamehi lehvitas. Kui ümberringi pilved olid. Kui Silja kirja lugesin. Kui Tallinnat ei mõistnud. Peaaegu ei ole maganud.

Mul on uus kodu. Ta on ilus. Ma ei ela seal veel.

Ma ei tea. Ma pole väga ammu käinud Tallinnas. Vastasmajas karjuvad narkootikumidest võõrutusel olevad noored oma viha välja. "Elu ei oota" Ma olen seda unes näinud. Nüüd toimub see päriselt. See on ilus ja raske.

Ma nüüd olen siin. Olemas. Hinges igatsen.

lugu

Kutsuarmastus

2010-10-26T18:37:00.003+03:00

Ausalt ma ei arvanud, et koertega hüvasti jätmine nii raske on. Tegin maailma parima õunakoogi ja viisin sealsetele töötajatele pool. Ja pärast käisin mäe otsas nutmas, sest koerad olid nii õnnelikud mind üle nii pika aja jälle nähes ja ei saanud üldse aru, et see nüüd on viimane kord. Kas ma olen maininud, et ma olen kassiinimene?

This is your art. This is your Balzac, your Brookside and your Bach

2010-10-25T20:38:00.003+03:00

(eile)

Võib-olla saabus võit sellel hetkel, kui ma pärast itaalia keelde dubleeritud prantsuskeelse filmi vaatamist mõistsin, et ma vist siiski sain peaaegu kõigest aru. Võib-olla siis, kui Angelo lihtsalt ei lubanud mitte kellelgi minuga mitte üheski teises keeles peale itaalia keele rääkida. Võib-olla pärast paari klaasi veini. Võib-olla on asi täiskuus. Mõnikord ma lihtsalt tunnen, et ükskõik kui vigaselt ma seda tegelikult ka ei räägiks, midagi ma ikka mõistan ja midagi ma ikka oskan rääkida.

Vahepeal... oeh. Hüppasin-kukkusin-põrutasin oma jalad ära ja veetsin maailma kõige jubedama öö valu käes piineldes ja järgmisel päeval sain kõndida ainult seintest kinni hoides. Vahepeal annab veel tunda. Vahepeal... Istusin ühe vanamehega keset ööd lõkke ääres ja jõime veini ja sõime õunakooki, sest ma vihastasin Danielle peale, et ta mu imeheast moonikeeksist mürgituse sai ja seda kõigile rõõmsa näoga rääkis. Vahepeal. Kukkus Danielle ja tal on nüüd vist mõra luus ja ta istub päevad läbi kodus ja vaatab telekat ega käi tööl. Vahepeal läks meil elekter ära ja kõik lambid põlesid läbi ja põhimõtteliselt on koguaeg pime. Neljapäeviti on Cinefoorum, kus näidatakse häid filme itaalia keeles ja kuna meil on käpp sees, siis saame neid tasuta vaatama. Vahepeal läks külmaks. Vahepeal läksime Siljaga väikesesse baari ja küsisime joogiks teed – baarman läks ähmi täis, keegi polnud sealt vist kunagi varem teed ostnud. Pärast pisikest arutelu teise külastajatega sai ta aru, kuidas tee tegemine käib. Vahepeal tegin väga pikke jalutuskäike ja käisin palju kiikumas. Mulle hirmsasti meeldib kiikuda. Vahepeal olid head live bandid meie oma baarides ja toredad istumised toredate rahvastega. Vahepeal käisime Milanos. Vahepeal tegime palju head hõõgveini.

Ja täna näitas Skaio mulle sügist ja hippy village't, sest nii ta lubas too õhtu, kui ma nutsin. Ta lubas küll ainult hipiküla, aga seal oli ka imeilusaim sügis. Need mäed ja need puud ja need... see... Enamik ajast ma vist lihtsalt vaatasin naerulsui värvilisi puid. Või ronisin puude otsas olevatesse onnidesse. Või rääkisin, et siia ma nüüd jään elama. Või jagasin kõigile paljudele kassidele paisid. Või toppisin taskuid pipatmünte täis. Pärast ronisime viltuse vihma eest kohvikusse peitu ja jõime liiga palju magusat kakaod ja sõime liiga palju shokolaadiseid küpsiseid.

Õhtul koju jõudes, kuigi olin lubanud, et ma rohkem ei söö, ootasin siiski ära Siimu viis tundi valminud lasagne ja lasin hea maitsta. Nüüd on selline uni ja kõht on nii täis. Maitea, eks vist mesi ole hea.

Coopi müsli hinda tõsteti. Antakse vist märku, et on aeg lahkumiseks. Varsti hakkame viimaseid asju loendama.

Tu lo sapevi che nessuna gioia nasce senza un dolore...

2010-10-11T14:57:00.003+03:00

Käisime perega (meil on siin oma väikene kolmene pere) Novara lähistel kindlustega tutvumas. Oh nad olid nii armsad. Eriti see esimene oma heinapallide ja heinamaadega. Hiljem külastasime veinitehast ja grappatehast ja igaksjuhuks olid neis ka tasuta proovimised. Süüa sai ka. Ja isegi grappa-jäätist oli. Pärast veel anti kingitus – me võtsime kõik väikese pudeli grappat. Mõned olid väikeste lastega tulnud. Ausalt öeldes hakkas minul seda õhkugi hingates alkohol veidi pähe, ma ei tea, kuidas siis veel lapstel oli. Korra pandi keele peale tilk ka eriti kanget grappat. Nii kanget, et pärast arvasin tükk aega, et nüüd on vist paras aeg endale keeleneet osta – auk on nagunii juba olemas. Grappa tehas oli nii armas. Mitte nende masinate ja kaadervärkide pärast, aga selle pärast, et nad arvutavad oma tseeokahe koguse kokku ja istutavad vastavalt sellele uued puud. Nunnukad. Kaheksa paiku jõudsime koju, tegime riisi veiniga ja vaatasime Hannibali. Too päev sai alkoholi hingatud, joodud ja söödud kõigil erinevatel viisidel.

Kolm kümmet

2010-10-11T14:19:00.007+03:00

Ka meile on päike naeratanud. Naeratanud nii palju, et päeval on kingad üleliigseks koormaks ja kaks korda on saanud isegi ujumas käia. Ei, vesi ei ole just otseselt soe. Samas hallid ilmad on suurepärased joonistamiseks ja kudumiseks. Ma kudusin endale uue salli, hiina söömispulkadega. Pärast käisin linna peal ühte suure silmusega nõela otsimas. Selle leidmine ei ole nii lihtne, kui tundub. Ning pärast peaaegu et ühte ja poolt kuud ütles Skaio lõpuks, et jah, täna on sobiv päev minu pool tee joomiseks. Üks kuu ja pool võttis see aega! Aga tee oli nii hea ja tuju üheksa. Tuju on üheksas püsinud suhteliselt ühtlaselt. Eile näiteks istusime kõik koos Chiara pool ja rääkisime maailmast ja kuulasime muusikat ja tantsisime ja tegime mustkunsti trikke. Ja siis üks hetk ma nutsin Skaio varruka märjaks, sest sain aru, et lähen kohe koju. Sellised on emotsioonid.

(Ja see puu... see on hurmaapuu.)

2010-10-05T15:50:00.005+03:00

(Ikebaana ja aeg, kui viis kuud täis sai)

Enne teise kuu loomist me tuleme edelast

2010-10-03T16:58:00.002+03:00

Meil oli eile sünnipäev. Viie kuu sünnipäev. Õhtul tegi Siim selle puhul hõõgveini ja päeval sõitsime autoga ringi, et vaadata veel ennenägemata kohti. Ja ühes sellises ennenägemata kohas kohtasime kloune. Eks neidki oma sünnipäeva puhul. Ma arvan, et see oli maailma kink meile. Kõndisime ja vaatasime, et näed, klounid on seal. Mina mõtlesin, et ehee, need klounid on nagu meie diivanilainelauatamise sõber seal.... Ja Siim mõtles, et ehhee, vaadake, see seal on nagu teie... Ja Silja mõtles ka kindlasti midagi. Aga me kõik jäime poole mõtte pealt pidama ja seisma ja vaatasime, et näed, ongi meie sõber Genovast. Uskumatu lugu. Eestis juhtub nii, et oled suvalises kohas ja terve mets on ainult sugulasi täis. Aga et see ka Itaalias juhtuda võib... Müstika. Me Siljaga olime nii suures shokis, et ei oskanudki kohe midagi öelda. Hiljem kallistasime ainult kõvasti ja siis sain aru, et see oli vist nüüd esimene me-ei-näe-enam-kunagi(-vähemalt-mitte-arvatavasti Itaalias)-head-aega. Siis hakkas veidi kurb. Ja tuled järve peal peegeldasid nii nunnusti ja siis oli ka kurb. Kuigi tegelikult oli tore päev. One month to go and counting down.

Viimasel ajal on meil päevad hallid.

Me käisin lehtedega ujumas.

2010-09-28T12:41:00.001+03:00

Tähendab. Ma käisin jooksmas. Ma kordan seda veel kord. Ma käisin jooksmas. Pärast läksin lehtedega koos ujuma. Vesi oli tumemust, sest peegeldas mägede tagant saabuvaid pilvi. Näol oli päikese käes väga soe, aga keha vee karge puudutusega kaetud. Leidsin tee kõrvalt põõsa, mis oli sügise saabumise puhul roosaks läinud. Juba kaks korda.

Kahekümne kolmas september kaks tuhat kümme

2010-09-24T13:28:00.003+03:00

Ärkasin kell 5:08, ootasin minuti ja hüüdsin sügisele tere. Hüüdsin küll sosinal, sest oli öö ja teised magasid, aga mõte loeb. Ja siis magasin edasi, kuniks äratuskell tööle palus minna. Ma nüüd olen jälle kaks päeva tööl käinud. Kui päike paistab, siis on see imeline põhjus hommikul üles ärkamiseks. Sest muidu, kui tööle paariks tunniks ei lähe, siis pole hommikul üldse mõtet vara ärgata, sest päev tundub nii pikk ja sellega pole midagi peale hakata. Aga siis jäävad need imemeeldivad hommikud nautimata ja see on juba kuritegu.

Sügis on! Aga värve pole. Roheline ka enam pole. Mulle tundub, et ta lähebki rohelisest otse pruuniks. Kahju. Paar värvilist lehte küll leiab maast. Mõned on nii imeilusad ja punased, need ma panen juustesse. Eile panin üldse igast muru endale pähe. Mitte niisama, vaid põhjus oli ka. Me läksime ujuma ja mul oli patsikumm koju unund. Niisiis pidi loodus appi tulema.

Maja on meil jälle rahvast täis. Peaaegu elame kaheksakesi. Tundub nagu iga õhtu oleks pidu. Aga mina tahaks olla naine ja kanda kingi ja köögis omaette kooke küpsetada ja küünlaid põletada ja raamatuid lugeda ja kududa ja kõige selle juures piltilus välja näha. Ja pärast käia naabritele neilt laenatud köögitarbeid tagasi viimas ja kooki pakkumas. Ja naerda kõigi poliitikajuttude peale õrnalt ja öelda kui väga ma ikka kasse armastan, sest nad on nii armsad ja pehmed. Ühe korra tegin seda, osaliselt. Mooni-sidrunikeeks ja mustika-valgeshokolaadi-kookoskeeks. Naabrile maitses küll. Teised korterielanikud sõid kah ja päris krimpsus nägusid ei teinud. Võib-olla sellepärast, et nende peas oli ikka salasoov, et see moonikeeks ei ole lihtsalt moonikeeks vaid ikka rohkem veidi nagu narkootikum. Ühel teisel päeval harutasin oma ühelt pluusilt pärleid ja pärast tikkisin need teise peale. See on nagu kudumine. Praegu mulle meeldivad lihtsad ja ilusad asjad. Ei ole vaja kõike keerulist. Aga süda ikka sooviks rohkem kultuuri ja aju tahaks lahendada matemaatikaülesandeid. Lihtne ja ilus on küll tore ja hea, aga tahaks vahepeal ka midagi intelligentset teha.

Täna valisin oma uude kööki käepidemeid. See siis ongi suureks saamine? Vist küll, sest juba mitmendat korda järjest arvatakse mu vanuseks 23 või 24. Kui välja jätta see üks kord, kui tõsimeeli 15 pakuti.

(Aga siis tuli kahekümne neljas ja hommikul ei saanud väga vara ärgata, sest polnud lihtsalt midagi teha. Ja päev tundub täpselt peaaegu ööriietes ringijalutamiseks sobiv. Aga hea on.)

Kaks sekundit ja sada meetrit Toskaanas

2010-09-17T19:00:00.002+03:00

(Pildid tulevad hiljem. Silja blogis veidi on.)

Muidu oli plaanis Toskaanasse minna, kui sügis kätte jõuab ja loodus uutesse värvidesse mattub, aga kuna Silja ema tuli ja teda pidi hiljem Firenzesse viskama, siis tegime seal pikema peatuse. Reis algas juba teistmoodi kui eelnevad – ma istusin esiistmel. Peatusime esimesena Pisas. Siim küll ütles, et seal pole mitte midagi, aga me lihtsalt pidime torni vaatamas käima. Igaks juhuks parkisime auto kaugele ja igaks juhuks olin fotoka aku koju jätnud. Vähemalt sain fotoka siis Siimuga koju saata. Aga see tähendas, et meil oli kogu reisi peale ainult üks fotokas. Paljud mitmekordsed pildid jäid tegemata. Torn ise oli nagu piltide peal – viltu ja katsuda üldse ei saanudki. Raha eest sai küll sisse minna ja üles ronida, aga raha meil ei olnud. Niisiis katsusin maja torni kõrval. Tagasi auto poole jalutades andsime alla Siimu tugevale virinale ja tegime hilise aperativo. Kusjuures toitu ei antudki, ainult veidi pähkleid.

Paarikümne minuti pärast ootas meid Firenze. Selleks ajaks oli juba pimedaks läinud ja me ei teadnud ikka veel, kus me ööbime. Saatsime Silja ema oma turismigrupi juurde tagasi ja otsustasime kämpingu kasuks. Õnneks olime eelmisel õhtul Ilariat kiusanud ja meil olid vähemalt magamiskotid ja Siimul oli telk ka. Kui me check-in'i tegime, siis seal oli tore mees, kes sai vist aru , et me oleme väsnud, kui me hirmsasti naersime, kui oma isikuandmeid kirja pidime panema. Kämping-hostel oli ühes vanas mõisa hoones, kus oli palju parki ümberringi. Päris ilus koht. Kell oli umbes pool kümme ja me olime hirmväsinud. Minul valutas pea ja süda oli paha. Aga Siim tahtis linna avastama minna ja ta venna sõbra restorani sööma. Nojah siis. Ma küll tundsin, et iga liigutusega tuleb okse ja Silja oli juba kolme minuti jooksul telki magama jäänud, aga läksime. Sõitsime restorani. Pärast klaasi veini ja paari toiduampsu tuli elu ka sisse. Kusjuures too sõber oli kokk ja teda me teadsime juba pulmast. Pulmas oli ta Silja lemmik mees. Söök oli hea ja vein kallis. Siim arvas, et küll meile allahindlust tehakse või saab midagi tasuta. Ei tea, aga raha küsiti küll hirmus palju ja meil ei olnud üldse kogu reisi peale eriti raha. Siimuga reisides on üldse raske kokku hoida. Esimese kolme päevaga kulutasime enamik rahast ära. Viimased kolm päeva oli sujuvalt viis euri rahakotis.

Teine päev algas Siimu vihase karjega: “It's late! I want to see Firenze, fuck off! It's one o'clock!” Emmm.... ah? Me Siljaga keerasime teise külje. Aga siis meenus mulle, et ma olin lubanud ta “Lüroeurootilist” lauldes üles äratada ja ma hakkasin laulma. “There is nohting to sing about!” karjus Siim, püha viha täis. “It's one o'clock! I go alone to Firenze.” Selleks ajaks oli ta juba telgist välja koperdanud. Ma küll proovisin talle seletada, et temal pole mitte mingit õigust minu hommikuid rikkuda. Pealegi ei uskunud ma üldse, et kell on üks. Telgis polnud veel üldse palav. Vaatasin siis Silja kella – kaheksa. Kaheksa! Hiljem selgus, et Siim oli unes näinud, et Silja ütleb talle naerdes, et kell on üks ja magab siis edasi ega mõtlegi linnaga tutvuma minna. Oi kuidas me Siimu mõnitasime.

Aga üles me tõusime ja olime kümnest linnas kõiki tähtsaid maju katsumas ja torni ronimas. Firenze on väga mõnus ja sõbralik linn. Isegi turistid tundusid toredad. Kell oli vist umbes 12, kui me saabusime ühele väljakule, kus käis parasjagu tasuta veinide degusteerimine. Sinna me jäime. Siim ostis endale vist neli pudelit ja me maitsesime kõiki veine ja veidi mett ja korra õli. Kõikide Fattoriate töötajad olid nii toredad ja muudkui rääkisid veinidest ja muudkui valasid uusi. Siim sai siis aru, et ta on veidi purjakil, kui seisiski ühtäkki keset päeva Firenze kesklikkas nelja raske veinipudeliga ja mõtles, et peab nüüd kogu päeva need käe otsas ringi käima. Õnneks tulid jälle head inimesed appi ja lubasid oma laua all neid hoida kuniks õhtuni.

Jalutasime ringi ja katsusime maju ja sõime jäätist. Ja ühes kohas nii istudes lugesin ma sõnumit, et Stella oli hommikul beebi saanud! Peaaegu et neli kilo ja tütar. Ma proovisin mitte nutma hakata. Peaaegu õnnestus. Ja ühel väljakul nägin ma esmakordselt muusikut, kes korjas raha lauldes. Seisis naine väljaku keskel ja laulis ooperit nii et kogu väljak kajas. Ilus oli. Andsime talle raha ka. Ja ühes kirikus enne seda oli õhtuse klassikalise muusika orelikontserti peaproov. Siim küll ei püsinud seal üldse paigal, vaid muudkui rääkis oma spritzist ja aperativost. Aga meie istusime ja kuulasime. Tegelikult oli päris palju kuulajaid. Ja üks mees mängis kõiki lugusid õhkklaveril päesr kaasa. Ta oli mu lemmik. Lõpuks andsime jälle Siimu nurumisele järele, aga aperativoks oli juba hilja. Niisiis tahtis Siim minna kuhugi sööma ja Pidutsema ja linna ööelu näha. Meie olime jälle väsinud. Aga läksime linna. Tiirutasime väsinute ja vihastena päris tükka ega ringi, siis sõime ja läksime telki.

Uue päeva esimeseks plaaniks oli minna missale, et tasuta kirikut seest näha. Mina istusin samal ajal kiriku ees trepil ja jälgisin, kuidas herilane surnud mesilast sõi. Siis läksid teised muuseumisse, et kunsti ja Taavetit näha. Teadagi olen ma väga muuseumihuviline – niisiis istusin samal ajal sillal, kõlgutasin oma paljaid jalgu, vaatasin paadirallit, poseerisin turistidele ja rääkisin illegaalsete tränide müüjateha, kui parasjagu politsei neid ärapolnud ajanud. Hiljem selgus, et olin teinud õige otsuse, sest muuseumis oli üliigav ja Taavet oli hoopis teises kohas. Käisime korra turul, maisesime veine (sest sealt sai tasuta õunu) ja sõime ja tõmbasime Firenzele joone alla. Ees ootasid väikelinnad ja loodus. Ja teadmatus, kus seekord öö veeta.

Pidepunktid reisimiseks olid võetud ühelt netilehelt ja osalise Toskaana kaardi saime veiniproovimiselt. Rohkem me ei teadnud. Linnadest väärivad mainimist Raada ja Gaiole. Radda on mäe otsas ja nii nunnu ja ilus ja kõik oli tore ja hea ja vetsus sai käia. Sinna soovitan minna küll. Väga soe tunne jäi sisse. Gaiole muidu ei ole midagi väga erilist, aga pärast mitmetunnist õhtusöögikoha otsimist mägedes ja küngastel ja päikeseloojangut maabusime teist korda seal ja sõime ühes peaväljaku restoranis. Veinuga riis pluss veel veini, me ikkagi olime chiantis, kus muud polegi kui vein ja õli, ja muud toredad toidud ja toredad teenindajad. Lõpuks saime tasuta magustoidugi – vein ja küpsised. Eks nii ongi kõige lihtsam Eesti tüdrukute südameid võita. Teenindaja oli ka see, kes meile lõpuks ööbimiskoha leidis. Sõitsimegi siis jälle Radda poole. Öö varju all panime telgi automajadele mõeldud platsile ja olime rahul, sest raha jäi meile ja teavas oli tähisselge.

Hommikul ärkasime enne politseid. Väljas oli päike ja nii ilus udu. Ainult künkatipud ujusid saartena udumeres. Ja ilm oli soojem kui suurlinnas. Radda sai kohe mitu plusspunkti juurde. Ja Silja jalanõud, mis ta sinna kaotas. Hommikukohvi jõume ühes nunnus kohvikus, millel oli omanikuks üks sümpaatne naine. Mulle nii meeldivad hommikud. Ja Toskaana on ikka nii imeilus. Ma tahan kunagi seal päris sügisel olla. Praegu võis ainult aimata kollast kaduvad rohelisuses ja vahepeal kumasid kastanite pruunid lehed päikese käes sügiseselt ja siin-seal kasvas mõni punane oks. Aga ka ilma sügiseta on Toskaana niiiiii ilus. Ainult ohkaks ja õhkaks.

Niisiis oli esmaspäev ja Siim pidi järgmisel päeval tööle minema. Kuid enne veel tahtis ta ühes fattorias veine proovida. Sõitsime ringi. Ohkasime. Õhkasime. Castellina on järgmine lemmik linn. Veidi suurem kui Radda. Ta pakkus tasuta maalinäitust ja Toskaana kalendreid ja hommikuaskeldusi täis tänavaid ja ühe poe vanade ja hindamatute veinidega. Kuid ilu ei saanud kaua nautida, tuli mõni fattoria Siimule otsida. Käisime mõnd vaatamas, kuid naised tahtsid ilu ka. Lõpuks jõudsime Fattoria La Ripasse. See on selline pisem ja väga armsate hoonete, suurte põldude ja vähemalt kolme koera (kellest üks on beethooven), ühe kollase kassi ja sõbraliku ja ilusa pererahvaga. Seal elas kunagi Mona Lisa isa. Neil on ühel hektaril 4000 veinitaime. Tean seda kõike väga hästi, sest... Siim pidi autoga ära minema ja meie ei tahtnud veel koju minna. Meie plaan oli hääletades ringi reisida ja majade ustele koputades magamispaika otsida. Ja kui me seal seisime ja neid veine maitsesime, siis ma küsisingi, et äkki juhtub neil olema mõni vaba katusealune. Vihma oli ka lubanud tulla ja meil oli väga vaja katust. Naine väga ei tahtnud lubada, aga lubas ikka omanikult küsida. Me saime päris oma korteri. Ainult kööki ei tohtinud puutuda, sest see võis plahvatada. Korter ise oli selline, et seal oli remont tegemata ja keegi peale kassi polnud seal aastaid käinud. Aga seal olid voodid ja töökorras vannituba ja rohkem meil polnudki vaja. Oleksime ka väga palju vähemaga nõus olnud. Väga palju vähemaga.

Veel enne Siimu lahkumist käisime kõrvalkülas pitsat söömas. S. Donato on armas ja seal on väga hea pitsa. Tuleb tõdeda, et parim pitsa, mida ma olen Itaalias söönud. Toit oli kõrvitsate ja zukiinide ja pesto ja nämm-nämm asjadega ja kokk oli tore oraanzida pükstega mees. Siim lahkus ja meie jäime fattoriasse. Pakkusime end tööd tegema, kuid viinamarju korjatakse kuu lõpus ja ettevalmistustes neil abi vaja ei olnud. Naine vaatas meid koguaeg imelikult, aga omanikul ja perepoegadel, kes on kihlatud, nagu meile kohe alguses öeldi, olid ilusad naeratused. Jalutasime siis läbi vihma valdustel ja õhk oli hea ja tuju oli hea ja sõime põldmarju ja õunu. Õhtusöögiks sõime küpsiseid ja kõrvalpõllult napsatud tilli ja veini. Magama läksime kell kaheksa, sest polnud õnneks kedagi, kes meid peole sunniks minema. Akna taga lehvisid bambused vihmas ja tuules.

Kui me 11 tunni pärast üles ärkasime, paistis päike. Päris 11 tundi me magada ei saanud, sest toas oli üks sääsk. Kõik kohad on ikka veel punne täis. Hommikusöögiks olid kaugemalt napsatud viinamarjad. Rongipileti raha oli selleks ajaks juba ammu otsas. Lahkusime kodust täis ootust. Esimene auto, kes meid peale võttis, oli fattoria omanik. Ta viskas meid pitsa külla. Hommikuaskeldused olid täies hoos, kui me suurte kottidega kohvikusse hommikukohvi kõrvale maha istusime ja muudkui kohalikele buongiornosid vastasime. Sinna olekski võinud jääda. Ühes toas oli kohvik ja teisest toast sai endale kohvi kõrvale saiu käia ostmas. Mõnus. Järgmiseks võttis meid peale üks kohalik, kes oli kunagi isegi hääletanud, aga teda ei võtnud keegi peale. T viis meid tagasi Castellinasse. Edasi viis meid, pärast paarikilomeetrist jalutamist, üks Poola paar ola liikuva majaga. Nad olid toredad. Poggibonsi. Ei olnud ilus koht, aga oligi aint vahepeatuseks mõeldud. Järgmiseks oli autojuhiks üks suvakas mees, kes ise läks Sienasse, aga peatuspunktiks oli Colle val d'Elsa. Ametlikult Silja lemmik linn ja loodetavasti tulevane ülikoolilinn. Seal on ka mitmeid teatreid ja teatrikool, võib-olla älhen isegi, sest vanalinn on tõesti armas ja ümbritsev vaade ka. Silja armus. Mina kõndisin müüril ja magamiskott lendas õunapuu alla. Aga Colle val d'Elsa ei tahtnud meid kuidagi minema lasta. Väljapääsu otsisime igatahes päris kaua. Peale võttis meid üks ema. Last ei olnud kaasas. Ütles, et keegi ei võta teid kunagi peale. Lahkusime ristmikul. Silja viskas oma rätiku maha ja 500 meetrit eemal avastas, et see on kadunud. Jättis koti mulle ja tõi rätiku ära. Selle aja peale oli teisel pool ted peatunud auto ema ja tütrega, kes parajasti oma tagaistet meie jaoks puhtaks tegid. Me polnud isegi veel hääletama hakanud. Nad olid meid ennist linnas kõndimas näinud ja mõtlesid nüüd küüti pakkuda. Imeline! Soovitasid meie valitud sihtpunkti asemel üht teist ja viisid sinna. Emal olid ruudulised sinised püksid ja punased jalanõud. Andsime neile Eesti śokolaadi. Nad on me lemmikud. Monteriggio on umbes kolme sammu linn. Jäätis oli hea. Vaade oli super. Tuju oli hea. Mõtlesime, et kui me katust ei leia, siis viskame linnamüüri äärde pikali.

Veidi aega seal puhanud ja maju katsunud, läksimegi ööbimiskohta otsima. Kõndisime. Aga esimeses haukusid koerad ja ala oli privat. Kõndisime metsa. Teises polnud kedagi näha. Kõndisime metsa ja mäkke. Tuli vastu hiiglasuur villa, kus oli sõbralik mees, kes oli arvatavasti külastaja, ja kuri naine, kes oli ühe poole omanik. Ta seisis keset seda suurt, ei hiigelsuurt majade ja aia komplekti ja ütles, et see on eramaa ja neil ei ole küll katuseraasigo kahele tüdrukule pakkuda. Aga ta vennal on korterid üürida, aga teda pole praegu siin ja korterid on nagunii täis. Ega me muud villast ei oodanudki. Kõndisime mäest alla. Üks täiesti tavaline mitme pere elamu. Vanahärra seisis seina ääres ja otsis majale uut roosat värvi. Küsisime, kus on Sovicille ja rääkisime pikalt. Poolest jutust ei saanud aru, aga mees oli sümpaatne. Vihjetest, et tahaks öömaja, ta kas ei saanud aru või teeskles. Üle tee oli maja, kedagi polnud kodus. Kõndisime edasi põldude vahele. Allee ja talu, kus üüritakse tube. Kallasime pudeli tühjaks ja läksime vett küsima, et lihtsalt kohtagi näha. Vett anti kohe uue pudeliga ja laua ümber sai juttugi puhutud. Mees oli tore, aga tahtis äri teha. Õnneks ütles tütar, et tube pole. Ega meil polekski olnud raha. Lehvitasime hüvastijätuks ja lahkusime sõpradena. Kõndisime. Möödusime eelmisest majast, aga kedagi ei paistnud ikka veel. Mis seal siis ikka, pöidlad jälle püsti. Kõndisime. Peale võttis üks śoti mees oma Jaapani naisega. Läksid Sienasse. Olid puhkusel. Sümpaatsed inimesed. Meie tahtsime ikka Sovicille'i. Kaks sekundit ja peale korjasid kaks noormeest. Sõidutasid veidi, panid siis bussipeatusesse maha ja ütlesid, et minge Sienasse ja sealt bussiga Sovicille'i. Inimestel on raske mõista, et kui me ütleme, et meil pole raha, siis meil pole bussiraha ka.

Nojah, tundus, et Siena kutsub meid. Pöial püsti ja... me vist ootasime poolteist tundi. Autod muudkui sõitsid mööda. Ju siis Siena meid niiväga ka ei tahtnud. Lõpuks tuli üks ilusate silmadega kohalik ja viis meid Siena piiri peale. Guido oli ta nimi. Kõndisime. Kõndisime. Kõndisime. Otsisime toidupoodi ja kõndisime. Kolm korda küsisime teed. Kõik ütlesid muudkui, et minge otse ja saja meetri pärast ongi. Leidsime. Kõndisime veel. Lõpuks maabusime pizzerias ja võtsime mõlemad poolteist pitsat ja kahe peale pudeli veini. Istusime seal kogu raha eest- neli tundi. Valisime siis ööks ühe pingi välja ja käisime enne veel vanalinnas jalutamas. Öösel ei tundunud see linn just nii suurepärane, kui võiks kõigi kirjelduste hääletoonidest välja lugeda. Aga üks plats oli tore ja noori täis. Jõime seal teed ja laulsime võidu. Kuskil kahe ajal kõndisime tagasi pingile ja ronisime maamiskottidesse. Sõime komme ja rääkisime. Nelja ajal alsime silma ka pooleks tunniks looja ja siis hakkas juba taevas heledamaks muutuma ja tähed kaduma. Öösel oli vahepeal külm ja vahepeal ei püsinud silmad üldse lahti, aga hommik tuli oma iluga ja siis polnud enam väga vahet. Kõndisime. Silja näitas teed. Me peaksime olema juba õppinud, et ega sellest head ei tule, aga ta vahepeal väga tahab. Õhesõnaga tegime suure ringi.

Hommikukohvi võtsime kohas, mis oli paksult täis kohalikke vanahärrasid. Hambad pesime bensiinijaama vetsus. Kõndisime. Hääletasime. Keegi meid ei tahtnud. Peale võttis lõpuks üks isa oma 22 kuuse pojaga. Isa laulis ja Leonardo viisime lasteaeda. Järgmiseks tuli Monteriggios elav naine, kes viis meid Silja linna. Seal elav itaalia keele ja kultuuri õpetaja viis meid San Gimignanosse. Oh kui ilus kõik tee peal oli. Enne ja pärast seda linna on nii palju talumaju, kus kindlasti öömaja antaks. Igatahes parem piirkond küsimiseks, kui villade rajoon. Aga seda me tookord ei teadnud. Õpetaja pakkus ka öömaja. Kus ta eelmine päev oli? San Gimignanost eriti midagi aru ei saanud. Hirmus palju turiste oli. Kui oleks aega ja raha olnud oleks torni roninud. Ma usun, et sealt oli jumalik vaade. Aga me tahtsime veel sama päeva sees Genovasse jõuda ja õpetaja tahtis meile ühes kirikus olevate feskode ajalugu rääkida. Väga palju aru ei saanud, aga muidu oli õpetaja koft. Kahjuks lahkumine oli kuidag... ta tahtis, et me rongiga läheks, et me temaga lõunat sööks, et me teisest kohast hääletaks, et ta ostaks ise meile rongipiletid. Me ütlesime mitu korda “ei” ja tema marssis head aegagi ütlemata minema. Nojah. Aga seal kiriku ees oli üks ilus muusik. Üldse oli Toskaanas palju ilusaid mehi. Palju krunnide ja lokkidega mehi. Oeh. Armusin mitu korda. Armusin mitu korda ka inimeste headusesse. Igatahes sellest linnast me ei saanudki aru ja kõndisime teiselt poolt mäest alla. Kõndisime kaua, kuniks tuli üks naine ja viis meid Empolisse. See maastik seal vahepeal! Ma tundsin, et ei taha koju minna. Tahaks veel ja veel ja veel.

Empolis tuli meil esimest korda autostradale hääletada. Küsisime rõivapoest pappi ja lõikasime endale ilusa Pisa sildi. Ja poisid peatusidki. Alguses tundusid nad päris veidrad. Silja kartis autojuhti ja auto ise oli eriti technology. Aga suund oli neil õige. Veelgi kahtlasemaks muutus olikord, kui nad pärast paari kilomeetrit ütlesid, et peavad autot vahetama minema. Nojah... meid pandi maha ühte baari ja öeldi, et kaks minutit. Umbes 12 minuti pärast nad tõesti tulidki tagasi. Selle aja peale nad juba meeldisid meile. Auto oli ikka tehnikat täis. Sõitsime Pisa poole. Kuuldes, et tegelikult tahaks me Genovasse, hakkas neil meist kahju. Vist. Igatahes selleks ajaks olid nad meid juba hulludeks ristinud. Selle teadmiseni jõudmine võtab kõigil alati kuidagi kahtlaselt vähe aega. Igatahes selgus, et Pisa on väga halb koht hääletamiseks. Pisa pidi üldse väha ohtlik koht olema. Autostradal nagunii ei tohi ja siis teine koht, kus pmst saaks, on prostituutidele. Nad ohkasid ja mõtlesid ja küsisid siis, et kas me tahame kaks tundi oodata ja siis nad viivad meid ise Genovasse, Loomulikult! Genova on Pisast 150 km kaugusel. Neil oli vaja veel samal päeval Rooma jõuda... Et siis kus me need kaks tundi veedame? Sõitsime tagasi autovahetuslinna (Ponsacco?) ja nad viisid meid ühte majja, mis oli müügis. Väga suur maja. Poisid läksid kuhugi, ütlesid, et läheb tund, ja meie jäime sinna vannitoa luksust nautima. Silja avastas, et ta kampsun on kadunud. Käisime pesus ja sõime jogurtit (toskaanas on coopi jogurt kaks senti odavam!) ja magasime.

Kahe ja poole tunni pärast üles ärgates polnud ikka veel kedagi. Naljakal kombel ei olnud me närvis ega kartnud ega midagi, kuigi olukord oli tegelikult äpris veider. Mõtlesime, et kui nad kahe tunni pärast ikka veel pole tulnud, siis mõtleme edasi. Aga Alex ja Salvatore tulid üsna pea ja ütlesid, et teevad veel ühe väikese peatuse enne lahkumist. Neil oli vaja uus auto osta. Nad olid miskid autokaupmehed või midagi. Vähemalt nii nad ütlesid. Taevas oli päikeseloojanguline. JA siis oli neil veel vaja see auto sinna eelmisesse linna viia ja siis veel oodata ühelt mehelt raha. Meie istusime tagumisel istmel ja muudkui lõkerdasime naera. Kõik oli nii naljakas ja tore. Kuniks selgus, et seda raha ei tule. Poisid läksid iga hetkega üha rohkem närvi ja sõitsid suurtel kiirustel mööda linna ja autostradasid ringi. Korra käisime Firenzeski. Nende naised läksid teisel pool telefonitorusid aina vihasemaks. Autouksed paukusid. Vahepeal oli hirmus. Öö saabus. Ei, ärge saage valesti aru, nad olid ikka väga toredad poisid. Lihtsalt mõnikord juhtuvad halvad asjad heade inimestega. Üks neist, Alex, oli pereisa. Tal oli armas poeg ja naine, keda ta väga armastas. Nii väga, er oli temaga koos ka pärast seda, kui naine talle päris mitu armi oli teinud, kaks neist näkku. Ja armid polnud just väga väikesed.

Igatahes Silja magas ja me ütlesime, et Genova pole üldse oluline. Et kui meile nüüd ainult miskid voodid leitaks, siis me hääletaksime hommikul edasi ja et pole üldse vaja meie pärast muretseda. Nad otsisid nii kaua. Kell sai kaks. Me olime nendega juba kümme tundi koos olnud. Lõpuks viisid nad meid hotelli ja maksid toa kinni. See oli nii kallis. Ja siis nad läskid ära Ma vist suutsin läbi une “grazie” pomiseda, aga ma ei tea, kas ta vastas. Ma vihkan seda lahkumist ikka veel. Ma vihkan ennast selles olukorras. Oleks võinud ju vähemalt telefoninumbri küsida. Ma tahan selle raha neile tagasi anda. Aga nad läksid. Südames lootsin, et nende poolt poole sõnaga lubatu, et nad viivad meid ikka ise hommikul Genovasse, osutub tõeks. Ma ei tahtnud, et nad viiksid, aga ma tahtsin neid näha.

Pärast viit tundi und ja väga rikkalikku hommikusööki kirjutasime poistele kirja oma telefoninumbriga ja jätsime hotelli, et kui nad juhuslikult ikka tulevad. Agfa nad vist ei saanud me kirja. See patt jääb igaveseks mu hingele. Oeh. Ja nii me seisimegi jälle tee ääres. 474-jas auto võttis meid peale ja viis sealt ära. Selleks ajaks oli Chianti ümbrusele omane kuppelmaastik juba mägedeks kasvanud ja tundus Omegnalik. Ma ei tahtnud ikka koju. Aga 474-ndas autos oli üks Senegali kunstnik, kes meid veidi edasi viis ja rongi peale soovitas minna. Selgus, et piletiraha on meil täpselt olemas ja et see polegi niiii kallis. Aga rongini oli vee aega ja me hääletasime edasi. Üks neine viis meid Massasse. Kõige halvem koht üldse hääletamseks. Tegelt meid taheti mitu korda peale võtta, kuid väga valedesse kohtadesse viia. Lõpuks jõudsime pika-pika kõndimise järel rongijaama ja ühe ümberistumise ja veidi rohkem kui viie tunni pärast olime Milanos, kust Siim meid koju viis.

Nüüd on kodu ja ma leinan Toskaanat. Ostsin viinamarju. Mitte kunagi varem pole ma reisinud nii, et ma ei tea, kus ma magan. Aga alati olen tahtnud. Alati olen tahtnud hääletada. Mitte, et see nii väga õnnestunud oleks. Toskaana on nii ilus. Seal on kõik nii ilus.

Tuul on minema puhunud

2010-09-03T17:52:00.001+03:00

Esimest korda üle väga pika aja ei tähendanud esimene september mulle mitte midagi. Ma isegi ei näinud väikesi armsaid lapsi, valged põlvikud põlvedelt alla vajunud ja lilled kõvasti peos, kooli poole ruttamas. Natuke nukkernaljakas tunne on see.

Kuid peas käivad mul koguaeg dialoogid. Peaksin nad üles kirjutama, kindlasti läheb neid kord raamatut kirjutades vaja. November on kah kohe tulemas. November on kohe tulemas! Peaks vist lõpuks jalanõudega käima hakkama.

Ja unenäod jutustavad igasugused asju. Unenägudel on viimasel ajal aega jutustamiseks, sest sügise saabudes on uni pikem ja kui juba kooliaegki kätte jõudis siis... siis ausalt öeldes on väga suur tahtmine mitte üldse tööle ilmuda. Tihti saab tahtmine võitu. Hea on vabandada, et ma ju olen veidi tõbine ka. Küll varsti läheb üle ja siis tuleb teotahe ka. Praegu ainult lebaks voodis ja mõtleks ilusaid mõtteid ja jooks vett. Ei, mulle ikka veel ei meeldi vee maitse. Aga mulle meeldib seda juua.

Eile ostsin Silja suurele nõudmisele järele andes suure tähti täis kampsuni. Täpselt sellise kampsuni, mille sisse saab maailma eest peitu pugeda ja oma voodis või diivanil kerra tõmmata ja ilusaid mõtteid mõelda.Või kuulata, kuidas poisid tondijutte räägivad. Sügise saabudes on ka tondijutud uut hoogu saanud. Eriti pärast seda tülitsemist. Tülitsesime kõik koos korteris, siis koristasime kõik ära ja nüüd on juba päris hea. Vähemalt mitte enam nii halb. Ja vahepeal on isegi päriselt hea.

The Summer Has Ended

2010-08-30T16:32:00.008+03:00

Kõik läksid koju. Ja need, kes veel ei ole läinud, lähevad kohe. Suvi saab läbi. Suvi sai läbi. Kadi ja Erki läksid koju, olles siin veetnud eluaja ja näinud ära San Vito alguse ilutulestiku. Noortevahetuse teismelised läksid koju, olles siin musitseerinud ja meie mänge natukene mänginud. Rachidi sõbrad läksid koju, olles siin sellist kommuunielu elanud, et ise ka ei uskunud. Alex läks koju, olles... Jean-Loup läheb kohe koju tagasi, olles tuletanud oma Itaalia elu meelde ja kõigile sõpradele lehvitanud. San Vito saab täna läbi. Kohe algab september. Kohe algab sügis. Lapsed lähevad juba kooli. Väljas on tuul. Kohe saab täis neli kuud. Neli kuud! Kuhu kadus august? Vist samasse kohta kuhu mu hääl – rohkete tegevuste ja emotsioonide toiduks. Maailm.

Oli hetk, kus me mõtlesime, et võime ka baaris magada. Olid hetked meie voodis öösel, kus kõik lihtsalt naersid. Oli hommik, kus me tegime noortele mänge ja nad ei tulnud kaasa. Oli hommik, kus me helistasime kõikidele naistele, keda me teadsime, ja küsisime mulle kingi. Lõpuks saime kaks paari. Oli hommik, kus mul ei olnud üldse häält. Oli päev, kus me ei teinud mitte midagi ja lugesime oma raamatud läbi. Ma ei saanud Nartsissist ja Goldmundist mitte midagi aru. Oli päev, kus me käisime lõpuks teise järve saartel. Oli päev, kus me ei teinud mitte midagi, sest meil polnud mitte midagi teha ja see ajas meid vihale. Oli päev, kus me olime kogu aeg voodis, aga tegime kohe mitu tööd ära. Oli päev, kus me seisime kõik viiekesti mäe peal ja korjasime põldmarju. Oli päev, kui me ronisime mööda koske üles ja mängisime üleval lastega toredaid mänge. Oli päev, kus me varastasime toitu. Oli päev-õhtu-öö, kus me käisime pulmas ja pärast selgus, et kuigi me olime seal väga õnnetud ja kõik oli valesti, olime me siiski kõige õnnelikumad inimesed seal. Oli õhtu, kus Simone bänd esines meie vanas kodus. Oli õhtu, kus ma töötasin Canilega San Vitol ja küsisin inimestelt raha. Oli õhtu, kus me seisime kokteilibaariputka ees ja lihtsalt vaatasime, kuidas baarmanid pudeleid viskavad. Oli õhtu, kus me istusime järve kaldal paljude teistega ja vaatasime taevasse lendavat raha ja lapsed selja taga kilkasid õnnest. Oli õhtu, kus me avastasime, et noortevahetuse noori on liiga palju ja nad on liiga noored. Oli õhtu, kus rahvas Portugalist tegi süüa. Oli õhtu, kus me istusime baari maha ja meie ette lauale toodi kohe pudel viina, küsimatagi. Oli õhtu ja öö, kui istusime paljukesi katustel ja jõime veini ja magasime pööningul kella seitsmeni. Oli öö, kus me magasime neljakesi samas voodis ja mina lõpuks loobusin. Oli öö, kui me istusime bussis ja vihkasime kõiki purjus inimesi enda ümber. Oli öö, kus me varastasime veini. Oli öö, kus politsei küsis meie dokumente, sest me istusime tänaval ja kell oli palju. Oli öö, kus ma olin kurb ja nutsin ja rääkisin itaalia keeles. Sest koguaeg ei saa õnnelik olla. Oli nädal, rohkem kui nädal, kui ma ei käinud internetis. Oli nädal, rohkem kui nädal, kui ma käisin paljajalu, sest mul lihtsalt pole ikka veel plätasid. Oli palju inimesi, kellega ma tutvusin ja keda ma enam kunagi ei näe. Oli miljoneid inimesi, kes küsisid, et miks ma paljajalu käin. Oli FolkaMiseria otse meie kodu kõrval. Oli FolkaMiseria veel kord ja sai esimest korda muru peal tantsida. Oli vaidlus, et kas “spoonparty” on sõna või mitte. Olid paljud sünnipäevad kusagil kaugel, millele ma ei jõudnud reageerida, sest elasin teises ajas. Oli kord, kui me jäime bussist maha, sest selles, mis olemas oli, polnud ruumi. Soovitati teise minna, mis oli juba lahkunud. Oli kord, kui Siim ulatas mulle oma telefoni, millele ta oli vastanud “Ciao, Mauro!” ja sealt rääkis mulle Alex vastu. Oli kord, kui me mängisime kodus veesõda. Oli kord, kus me istusime Omegnas künka otsas ja olime korraga Berliinis ja Iirimaal ja Śotimaal ja Uus-Meremaal. Olid korrad, kus tuli lihtsalt oodata ja maailm tegutses, Aga olid korrad, kus maailm tegutses ja mina tegin valesid otsuseid. Aga olid ka korrad, kus keegi ei teinud mitte midagi. Oli lähedus. Oli kaugus. On augusti lõpp. On tühjus. Aga samas tuleb sügis ja sügis on ju täiesti teistmoodi jutuga kui suvi. Meil vist on puhkust vaja. Raudrohutee, mis emmega mäe otsast sai korjatud, sai otsa.

Barefooting

2010-08-21T14:31:00.002+03:00

Ma armastan neid päevi, kus ei pea midagi mõtlema, sest maailm on ise kõik selgeks mõelnud. Näiteks polnud meil Siljaga eile midagi teha ja siis läksime me shoppama, aga mitte riideid vaid lihtsalt asju. Ostsime lõpuks endale kaks kaussi – nüüd saab normaalselt nõgesesuppi süüa. Ostsime ökopoest Siimule ühe õlle ja siis istusime tund aega fotograafi juures, et Siim oma venna pulma jaoks asju saaks ajada. Seal oli nii ilus mööbel ja see meie arust päris fotograaf oli eriti sümpaatne vana mees. Küsis, et kas me oma vabatahtliku töö eest ikka toiduraha ka saame. Käisime veel veidi poodides. Siis tuli nälg. Siim tegi meile pastat, meie panime küünlad põlema. Siim läks lennujaama, meie proovisime netist laulupidu näha, aga see ei õnnestunud. Vist ei pidanudki õnnestuma. Ma arvan, et me istusime netis sellepärast, et saaks kohtuda mööda jalutava Jean-Luopiga. Ta on tagasi. Küll ainult kümneks päevaks, kuid tundub nagu ta poleks ära olnudki. Tuli jõi meie juures ühe õlle. Silja-Kadi läksid Ortasse, mina koju. Aga peatusin enne, et Skaio ja Jacoboga (?) paar sõna vahetada ja siis maandusin Rachidi kõrval kodutrepil. Rääkisime vastasmajast. Marcello tuli autoga. Rachid istus sisse. Lõpuks nad kutsusid minu ka. Ma läksin jala. Istusime seal baaris ja aja jooksul tiksusid kõik inimesed sinna – need, keda päeva jooksul juba näha oli saanud kui ka need, keda päris pikka aega polnud näinud. Ma rääkisin itaalia keelt ja tundsin, et kõik on jälle õigesti. Kõik oli õigesti kuni hetkeni, kui Luka, meie korterikaaslane, rannas katusel olles õllepurgi järve viskas. Me kõik vist lihtsalt karjusime ta peale. Ta ei saanud aru miks. Ta ei saanud sellest ka siis aru, kui Jean-Loup talle pikalt seletada proovis, et miks see vale on. Ma läksin nii närvi. Ta ei saanud ka siis aru, kui ma katuselt alla ronisin ja kaldale purki ootama läksin, et see siis ära visata. Ta ei saanud aru ja läks koju. Kuid tegelikult oli ka see hetk väga hea, sest kõik teised olid nii õiged. Ma suhtlen ikka õigete inimestega. Ja kui Kadi vaikselt liiga purju hakkas jääma, jalutasime kodu poole. Siimu mõistus töötas. Ta ostis meile saiapoest värskelt valminud toitu. Öösõime kell pool neli ja uni tuli magus. Isegi asjaolu, et mu kõik plätud on katki, ei häiri mind. Natukene häirib, aga paljajalu on ka tore. Ja emme läks nädalaks vaikimislaagrisse. Ei, mõtlemislaagrisse. Ma ütlesin talle, et ta mõtleks mu elu selgeks.

20.08.2010: Ma õnnitlen end

2010-08-21T14:25:00.001+03:00

, et kolisin korterisse, kus on pesumasin küll, aga see ei tööta. Et kolisin korterisse, kus on küll pistikud, aga need on valede suurustega. Et kolisin korterisse, kus on üks Itaalia poiss, kes vaatab päevad läbi telekat. Kes paneb endale iga päev hirmsalt palju sääsetõrjevahendit peale. Kus kiriku kell lööb mõnikord nii valjusti ja nii mitu korda, et tundub, et maailmalõpp on käes. Ei, tegelikult ei õnnitle. Aga õnnitlen, sest mul on maailma parim elukaaslane. Õnnitlen, et oskame teha hakklihakastet kartulitega, mis sest et me alati mõlemat samal ajal tegema hakkame ja siis väga kaua ootama peame, kuniks kartulid ka pehmeks keevad. Õnnitlen, sest kolisime korterisse, kust on ilus vaade linnale. Õnnitlen, sest kui meil tulevad tobedad mõtted, siis me teeme need teoks. Õnnitlen, sest käisime San Giulio saarel madratsitega ja jäime ellu. Õnnitlen, et on inimesi, kelle ukse taha võib lihtsalt ilmuda ja teed jooma minna. Õnnitlen, et olen eestlane. Sest seda me küll ei väsi teatamast üks kõik mis hetkel.

"Ma olen kuue kuu pikkusel piknikul."

2010-08-17T19:28:00.005+03:00

See oli kolme päeva eest: Selle tööle hakkamisega on täpselt nii nagu kõige muuga Itaalias – juhtub siis kui juhtub juhtuma. Ei, me pole veel silte tegema hakanud. Küll aga läksid poisid tagasi koju. Meie läksime neid hommikul äratama ja naersime ennast pooleks, kui viis minutit enne kella kuut hommikul nad kõik alles magasid. Auto pidi tulema kell kuus. Asjad polnud pakitud. Ma polnud maganud. Auto tuli pool seitse. Auto lahkus pool kaheksa, poisid läksid ära, teised läksid magama ja mina läksin Gigiga jalutama. Kuna me polnud maganud, siis ei tundunud kogu sündmus väga kurb. Aga tegelikult vist oli. Momo helistas meile eile, ütles, et ta on geel juustes. Ütles, et meile tuleb miski suvakas itaallane veel uude koju elama. Imestas, et me ei teagi. Uus itaallane on imelik. Me veidi kardame teda. Ja nüüd ei saagi kodus paljalt ringi kõndida. Kui ainult Rachid oleks, siis saaks. Tema on juba vennaks saanud. Uus veel ei ole ja ma ei usu, et saab ka. Igatahes. Selgus, et oleksime pidanud juba kaks päeva tagasi Foorumist välja kolima ja uude koju sisse. Hmm... Meile vist ei räägita asjadest, mida me teadma peaksime. Me proovime täna kolida.

Tööl ma praegu ei jaksa üldse käia. Võib-olla sellepärast, et sajab. Võib-olla selle pärast, et Gigiga pidi nagunii jalutamas käima, kuigi see töö alla ei läinud. Võib-olla sellepärast, et me peame kolima ja see tundub kuidagi nii raske. Võib-olla selle pärast, et Siimul pole vanemaid kodus ja me oleme enamik ajast tema pool. Võib-olla... ma ei tea. Aga Chiara kodus Hesset lugeda, nii et väljas sadas kõvasti-kõvasti, oli väga hea. Tundus nagu oleks maal. Tundus nagu oleks puhkus. Praegu on lugemisaeg. Ja väljas ei ole enam soe. Väljas ei ole enam soe, kui vihma sajab.

Ja eile oli maailm selline:
Esimene öö uues kodus oli õudus. Und ei olnud. Voodi oli kõva. Oli külm. Oli palav. Enamasti samal ajal. Kõik oli valesti. Igatsesin nii väga oma muuseumi voodit kõigi nende kummituste ja aknataguste poistega. Hommik oli helgem. Meie tuba on suht laager praegu, aga ma arvan, et see jääb hirmus tühjaks, kui Erki ja Kadi ära lähevad. Asjad küll panime lõpuks kottidest kappi. Kappi, mis muideks on üks tuba. See on hea. Ja peeglid on igalpool. Täispikkuses peeglid. Vannitoas on peegel! Ja rõdud. Ja vaade järvele. Ja naabrid, kellelt muna laenata. Ja naabrid, kes kisa peale kaebavad. Too uus tüüp on vist suht normaalne. Emmel on vist õigus, kui ta iga kord pakub, et äkki hirmsatena tunduvatel inimestel on hea süda. Kahe päeva peale on seda muidugi veel vara järeldada. Aga ta lubas meile homme süüa teha. See on väga õige viis Eesti tüdrukute südamete võitmiseks.

Ja alati jääme me mäletama Yoanni ja Antoine'i, sest ühe papagoi jagab tuba teise arvutikehadega. Vähemalt nad jätsid endast mälestuse.

Üks päev tegime kartulisalatit. Hapukurgid olid ülihalvad, nii et õnneks ei pidanud neid palju panema. Äädikas tehtud või midagi. Ja hapukoort neil ei ole. Lastevorst tuli Eestist. Lõpuks tuli päris hea salat.

Ja täna mõtles Silja välja uue mängu. See on nagu too kaardimäng Valetamine, aint et ilma kaartideta ja tuleb öelda, et mida sulle süüa meeldib ja siis järgmisele kas meeldib ka seda süüa või ta ütleb, et sa valetad. Geniaalne.

Tööl käisin ka täna ja sain isegi ametikõrgendust. Nii mulle öeldi. See tähendab, et järgmisel korral, kui ma hommikul tööle lähen, siis õpetavad nad mulle, kuidas koertele süüa anda. Vot siis. Ja meil on seitse uut kutsikat. Vaatasid mulle kõik õnnelikult vetsust vastu. Eelmistest neljast on veel aint üks ja emme järel. Aga nüüd oli keegi seitse uut ukse taha jätnud. Nad on nii armsad.

Tööst veel rääkides, siis järgmisel nädalal oleme me Siljaga ühel Itaalia-Portugali noorevahetusel miskid asjaajajad. Mõtleme neile jäälõhkumismänge ja jõlgume nendega ringi. Vist pean ka nende tegemisi filmima. Sellel nädalal me toiduraha ei saa, aga saame kolm korda päevas süüa – selle vastu ei ole ka mitte kui midagi.

“Penso, che ho stupido,” ütles Rachid mu toast läbi jalutades.

Päevast-päeva valida surematuse ja surma vahel

2010-08-10T17:40:00.003+03:00

Oh! Käisime Foorumi katusel. Käisime lagunenud majades. Tegime nõgesesuppi ja see tuli hea. Olime hirmus õnnelikud ja sõime natuke liiga soolast nõgesesuppi. Tegime õuna-kaneelikooki ja see tuli hea, olgugi, et sekundi kaugusel kõrbemisest. Käisime õunaraksus. Käisime pirniraksus. Käisime maisiraksus. Käisime kiiviraksus. Jõime värskest piparmündist tehtud teed. Jõime raudrohuteed. Martin läks. Emme tuli. Tegime pannkooke ja ostsime hästi palju marju muud head-paremat ja läksime mäe otsa piknikut pidama. Korjasime palju raudrohtu. Jõime meega teed. Nägime langevat tähte. Soovisime puuokstega. Käisin Gigiga jalutamas. Käisime Canile koertega jalutamas. Ilm oli ilus. Sõime kama. Väiksed lapsed lehvitasid mööda minnes. Käisime Tomatis söömas. Käisime veel korra Tomatis söömas. Naersime kui saime aru, et Omegna on hirmus väike. Naersime kui saime aru, et kõiki huvitab, et kes kellegz käib. Kõik läksid Gipsaaniasse. Prantsuse poisid lähevad kohe ära. Nägime kitsepoegi kitseemmega koos mööda kepslemas. Varastasime raamatuid, mis tegelikult olid tasuta võtmiseks. Käisime FolkaMiserial. Villid tulid jalanõudega tantsides teistesse kohtadesse. Käisime ujumas. Emme kartis draakoneid. Meie majas ikka kummitab. Emme läks ära. Täna on prantsuse poiste pidu. Me kolime kohe ära. Maailm on ilmatult suur. Peaks Siljal juukseid lõikama ja minul juukseid värvima. Homme hakkame tööle. Lisaks kõigele.

See oli siis...

2010-08-03T21:08:00.003+03:00

Kaks korda on juba väikesed poisid meie aknast kive sisse visanud. Nad tegelikult ei ole üldse nii väiksed poisid – kuskil paarteist. Ja nad teavad, et me teame, et nad on nemad. Aga nad ka teavad, et me ei saa neile midagi teha ega oska neile midagi öelda. Mina ei oska ju kurigi olla. Niisiis... täna tulime koju. Martin ja Silja läksid vannituppa käsi pesema, ma keerasin ukse lahti. Vaatasin tuppa. Keerasin selja ja läksin istusin eemale trepi peale ja nutsin. Fakk küll. Kogu tuba oli üleküpsenud puuvilju täis visatud. Ma ei tea, mis selle vilja nimi on, kasvab siin igalpool. Kõik asjad on sellega koos. Ja üks vili oli sipelgaid täis juba enne, kui nad selle viskasid. Miks? Vist ei jäta enam akent lahti, kui välja lähme. Fakk. Järgmine kord, kui keegi küsib, kas mulle Itaalia meeldib, vastan ma, et ei meeldi.

Tegelikult on tore. Täna ma olin väga õnnelik. Lihtsalt. Inimesed olid mulle toredaid kirju ja mõtteid kirjutanud ja päeval käisime Chiara ja tema sõbranna ja Gigi ja sõbraga järve peal kummimootorpaadiga sõitmas. Esimest korda sõitsin paadiga Orta järve peal. Vesi pritsis riided märjaks ja päike oli taevas ja pilved olid armas ja paadimees laulis “la-la-laa” ja teised paadid vurasid mööda. Tundsin, et see ongi suvi. Mina olengi õnnelik. See oli siis enne neid mõnusaid puuvilju.

...laupäeval. Sest täna käisid poisid jälle meid loopimas. Ja pühapäeval käisime jälle FolkaMiserial ja jälle tantsisin oma jalad katki. Nad on lihtsalt nii head. Nii head, et hoolimata tibutavast vihmast isegi itaallased kuulasid ja tantsisid veidi.
Canilest lähevad kutsikad selle kuu sees kõik uutesse kodudesse. Isegi nende emme leiab kodu. Mulle ikka veel meeldib seal töötada.

Liguuria reisi pildid.

2010-08-03T20:59:00.002+03:00

On pilt, kus on maailma toredaim peldik. On pilt sellest, et me kõndisime linnas paljalt ringi ja vahetasime riideid keset teed. On pilt sellest, kuidas me olime mitu ööd magamata ja maailm oli ilus, aga kahur sihtis meid. On pilt kõige viimasest hetkest enne ärasõitu, kui me kolme kuu jookusl nägime esimest korda eestlasi ja neid oli kolm ja nad olid ööbisid samas kohas, kus meiegi magasime.

Kolm kuud. Igale poole.

2010-08-03T20:55:00.003+03:00

Ei ütleks, et on vähe. Ei ütle, et on palju. Järelikult on kõik õigesti.

We still stand where the mountain grows

2010-07-31T14:13:00.004+03:00

Itaalias ei müüda jäätist liitrites vaid kilodes. Fakt. Mina lõhkusin Chiara kausi ära ja Silja viskas oma teetassi autoteele. Killud toovad õnne. Üleile kukutas üks pubis õlleklaasi kah puruks. Fakt.

Üleile oli lapstetööl miski lõpupidu vms, mis tähendab, et õhtusöögi moodustasid kommid-küpsised-pitsalõigud-krõpsud. Tasuta toit pole häbiasi. Üks lapsevanem ütles, et ta on kogu aeg arvanud, et ma olen itaallane. Vot! Järelikult annan küll kohaliku mõõdu välja või oli naine lihtsalt väga rumal. Kiitis mu olematut keelt kah. Igatahes pärast Canilet ja lapsi ja pidu olin ma väga väsinud ja magasin tunni-paar kodus ja läksin siis poiste poole pesu ära tooma. Kodus oli ainult Yoann ja arbuus, mida ta mul hävitada lasi. Ma vist olin just ametis esimese poole lõpetamisega, kui selgus, et Christian ja Ilaria tulevad võtavad meid kohe peale ja me lähme kuhugi kaugemale rokikluppi Hollandi rokibändi kuulama. Ma siis silusin oma valget seelikut, hõõrusin uniseid silmi, haukasin veel paar suutäit arbuusi, viskasin pesukoti õlale ja läksime. Koht oli eriti khuul. Täpselt selline nagu üks rokiklubi peab olema. Lagi ja seinad olid kaetud prügikottidega. Igast karvaseid ja sulelisi oli kohal. Õnneks bänd polnud selline karm rokk. Nad olid sellised seitsmekümnendate stiilis kõige ehtsam rokk. Mõnus. Nii mõnus. Olin jälle peaaegu ainuke, kes tantsis. Paljajalu muidugi. Nemad tulid vahepeal publikusse mängima ja siis hüppasid laudadele ja siis olid niisama toredad. Tõesti olid toredad. Ei, mul pole õrna aimugi, mis nende nimi on. Pärast ütlesin neile aitäh ja nemad ütlesid, et aitäh, et ma tantsisin.

Oh ja siis... Itaalias on hirmpalju kommuniste. Tähendab, ma tean juba kahte. Ma ei tea, mis neil viga on. Aga nad on lihtsalt kommunistid, mitte stalinistid. Seda täpsustati päris mitu korda, kui ma laskusin ühega pikka ja raskesse arutellu, et miks ta ikka on kommunist ja ta ikka saab aru, et see pole päris see õige ja hea. Mina ja poliitika. Mhmh. Pikk ja keeruline oli arutelu sellepärast, et see oli itaalia keeles. Mul juba vahepeal tuleb keel välja. Peaaegu. Mitte küll veel sellistel teemadel. Natukese aja pärast ma lihtsalt katkestasin meie arutelu, sest ma oleks muidu närvi läinud. Hiljem kaklesime selle üle, et ma ei lubanud tal veel ühte õlut võtta, sest tema oli autujuht. Tema ütles, et see on nüüd küll kolmekümne kuue aasta jooksul esimene kord. Aga ei võtnud uut õlut. Virises ainult kaua ja palju ja ei saanud vist lõpuni aru. No mis sa teed nende itaallastega. Ilaria kiitis hiljem mu itaalia keelt ja seisukohtadele kindlaks jäämist. Millegi üle me vaidlesime veel. Ma arvan, et see oli suitsetamine, aga ma pole kindel. Suitsetamise üle ma võin alati vaielda. Koju jõudsin kell kaks. Ja järgmisel päeval tahtis veel seda teemat jätkata. Siis ma proovisin talle selgeks teha, et kui ta küsib, siis ma vastan, aga ta ei pea tegema nii nagu ma ütlen. Sellest ta aru ei saanud ja rääkis ikka, et politseil on ju suva. Grr!!! Siis ma läksin lõpuks närvi. Kultuuriruum on ikka täiesti teine. Aga selle me otsustasime ära, et temaga ma enam autos ei sõida. Tähendab, tema otsustas.

Eile esines Simone bänd esimest korda. Kartsime küll Siljaga, et see on väga halb, sest proovid on väga halvad, aga tegelikult võib vist öelda, et oli isegi hea. Ei olnud nende ropendaval pungil häda midagi. Või punkrokk või mis iganes ta täpselt on.

Aga ikkagi, miks Itaalias nii palju kommuniste on? Käivad siin ringi CCCR särkidega ja on uhked. Olgu, see on bänd, aga ikka ei käiks selle särgiga. Ma arvan, et tuleb “Laulvat revolutsiooni” veel kord näidata.

Väike keeleõpe – katso merda. Soome keeles palutakse lihtsalt merd vaadata, Itaalia keeles... olete õppinud esimesed pahad sõnad.

Emme tuleb nädala pärast!

Kui öösiti pole maganud, sa üle-üleeilses oled siis.

2010-07-27T22:03:00.002+03:00

Nad proovisid anda mulle kõige ohutuma töö - magavate laste une valvamine. Ja siis lähen mina tööle ja lõikan noaga näppu. Mitte küll väga sügavale, aga mõte jääb samaks. Ei, mulle meeldivad need lapsed vist küll. Mõned. Vahepeal.

Käisime kaugetes mägedes autus magamas. Sellest reisist ma kirjutan teinekord. Aga finaaliks oli kontsert, kuhu me lõpuks saime tasuta ja kõik bändid olid nii õnnelikud. Ei saanudki aru, kas selle pärast, et me tasuta saime või selle pärast, et taevas oli täiskuu.

Ja siis enne seda pikka reisi oli õhtu, kus esines jälle üks bänd, mis koosnes meie tuttavatest. Olgu, kui nad esinema hakkasid, siis teadsin küll ainult üht, aga pärast sai juba teistega ka tuttavaks. Ja nad olid nii armas. Leidsin oma sügisemuusika. Too õhtu arvasid vist kõik, et võivad küll armsad ja head olla. Istusime pärast laval ja keerutasime trummipulki käes ja inimesed vahetusid ja näitasid, kuidas nemad pulki keerutada ja visata oskavad ja rääkisid armastest asjadest ja enamasti ei olnudki väga purjus. Istusin ja mõtlesin, et ei taha, et mitte midagi oleks teistmoodi.

Ma nägin unes George Clooney't.