Suurlinn.
Tipptund.
Parimates aastates diivanisportlusele kalduv mees seisab nelja sõidurea vahel liiklussaarel.
Ta vaatab paremale. Seejärel vaatab vasakule.
Mehe suu läheb naerule.
Ta vaatab uuesti kümneid autosid paremal ja seejärel kümneid autosid vasakul ning on lihtsalt õnnelik.

Lugu sellest, kuidas me karu kuulsime.

Tol ööl paistis poolkuu sama heledalt, kui oleks paistnud täiskuu. Udu oli tõsnud üle peade ja ümberringsete põldude. Oli augusti lõpp. Ees ootas raba. Meil olid magamiskotid kaenlas ja üsna reipal sammul läbisime kruusateed mööda päeva 24-ndat tundi.
"Kuulsite?" küsis Kristo, kuid meie ei kuulnud.
"Karl," küsisin mina mõne aja pärast, "kuidas sa meid kaitsed, kui metsloomad meid ründavad?"
"Ma asun nendega läbirääkimisi pidama." Paus. "Ja loomulikult võite end sel ajal mu selja taga peita." 
Jalutasime neljakesi vaikides edasi.
"Kuulsite?" küsis Kristo. Jah, nüüd kuulsime meie ka. Miski ragistas metsas. Aga udu oli nii paks, et üle niidu oli näha vaid puude latvu. Me kõndisime veidi edasi.
"Ilmselt metssead," arvas keegi. Ragin kostis uuesti. Peatusime. Nagu oleks keegi metsa langetanud. Selleks ajaks olime juba rappa viivale teele pööranud. Kõndisime veidi edasi. Ragin tugevnes. Tundus nagu tuleks ta otse meie poole. Me taganesime veidi. Oleks me edasi läinud, siis oleksid me teed selle loomaga täpselt järgmisel lagendikul ristunud. Minu pilk otsis puid, mille otsa ma oleksin suuteline ronima. Neid väga ei olnud.
Järsku kuulsin ma otse meie kõrvalt udu seest urinat. Ma võin vanduda, et see oli otse meie kõrval. Urin ja vali hingamine. Ilmselt tegelikult see nii kõrval ei olnud.
Me taganesime veelgi. Ragin liikus edasi. Hoidsime hinge kinni ja kuulasime, kuniks enam miskit kuulda polnud. Seisime veel hetked.
"Mis nüüd?" küsisin. Mina olin peas juba valmis koju minema ja päiksetõusul rabatornis loomade vaatamise katki jätma. Liisa nägu ütles sama. Karl astus edasi. Nojah, tuli järgneda.
"Ae-ae!" hüüdis Karl, kui me metsa sisse olime jõudnud, nii kõvasti, et me kõik võpatasime. Ei midagi. Jõudsime ilusti tornigi. Tähti langes ja üleval oli turvaline. Pakkisime magamiskotid lahti ja heitsime kõik üksteise kaissu ning vajusime järgemööda unne. Päikesetõusul tegime küll korraks silmad lahti ja imetlesime seda päikesetõusuudust raba, kuid magasime seejärel edasi. Loomad jäidki nägemata.

Ultrahelikabinet.
"Ma lähen teen endale tassitäie tõrva," ütles arst ja pani ukse enda järel kinni.
Ruumi jäid patsiendid ja residendihärra.
Hetkeline vaikus.
Uks avanes peaaegu kohe uuesti. "Ahjaa, teil on kõik korras. Head päeva," soovis arst veidi vabandavalt naerdes ja sulges ukse uuesti.

Meesteosakond.
Klienditeenindaja ja täiskasvanud naine ja nooreohtu mees.
"Ma kardan, et siin jäävad riided teile suureks. Lähme vaatame lasteosakonda."
Nii sai ühel neist enesekindlus vastu maad virutatud.
Nii sai mehest jälle laps.

Kunagi läheb mul keeruliseks oma lastele selgeks teha, 

et seinte peale ei joonistata.

Hääletusvõistlus 2014

 Esimene päev

8 autot 
4 punkti
217 km

Esimene punkt - Tartu Pirogovi plats, nagu ikka. Esimene auto, mille peale me saime, viis meid ainult kuskil neli kilomeetrit edasi, enne kui selle piduriklotsid peaaegu põlema läksid. Nende parandamine käis meil üle jõu ja seepärast pidime edasi hääletama. Auto ise keeras tagasi. Järgmine auto viis meid väikse ringiga Barclay de Tolly mausoleumi juurest läbi. Kusjuures see autojuht oli ainukene, kellega me folgil ka põrkasime (või vähemalt põrgates ära tundsime). Nii sellest kui järgmisest autost kuulsime ühtteist selle punkti kohta. Karksi-Nuias tantsisime mulkidega. Päeva viimase punkti võtsime Kablis, kus katsusime Kaja. Päeva lõpetasime Karli vanaonu juures Võistes. Ilm oli kogu päeva ilus ja külm just ei hakanud. 

Teine päev

13 autot
5 punkti
171 km

 Hommikul saime ilusasti kahe tamme vahele rippuma pandud kiigega ühe liikuva punkti kirja. See läks tamme otsa ronimisena arvesse küll. Järgmiseks sihiks oli Uku baar Pärnus. Kui me aga juba poolteist tundi olime proovinud Pärnu lähistelt linna sisse saada ja see meil ei õnnestunud, siis hakkasime proovima teisele poole hääletada. Ka see ei õnnestunud. Õnneks ilm oli ikka maailma kõige soojem ja me viskasime allaandnuna puude varju pikali. Kohver jäi tee äärde. Nii peatuski varsti üks auto, kes meid veidi edasi viis - Tammistele. Tammistel oli küll õnneks pood ja et üksluiseks ei muutuks, siis ka teetööd. Oh seda rõõmu ja palavust ja tolmu. Lõpuks jõudsime ikka Mukri rabatorni ka. Päris mõnus raba ja laukad. Sinna viis samuti üks kruusatee, kus keegi ei sõitnud. Siiski siiski tuli lõpuks üks auto ja saime kirja oma teise liikuva punkti - hääletamine zigulile. Kuna Pärnu oli pannud meid linnu kartma, siis olime loobunud Rapla sisesest kaheksanurksest majast, kuid autojuht ütles, et võib meid sinna viia ja siis uuesti linnast välja. See meile sobis küll. Mitmete setmete autodega, kelle hulka jäi ilmselt ka meie kiireim pealesaamine, saime Kõue-Triigi mõisa. Väga ilus mõis. Park oli võrkkiikesid ja maani kleitides naisi täis. Seal oli algamas mingi etendus. Kuna mõis oli suurtest teedest üsna eemal, siis kartsime, et peamegi sinna etenduse lõpuni jääma. Õnneks oli lavastuse kunstnik tükki juba näinud ja vajas enda lõbustamiseks tegevust ning viskas meid Tallinn-Tartu peale. Päeva lõpetasime Mustla-Nõmmes Karli peretuttavate juures. 

 

 Kolmas päev

10 autot
8 punkti
276 km

Hommik algas vara, sest pidime kaheksa paiku Paide poole sõitva perepoja peale hääletama. Edaspidi sõidutasid veel kaks tuttavat meid edasi. Üks nõustus Seidla tuuliku juures peatuse tegema. Aravete ristist korjas meid peale üks vanapaar, kes esialgu pidi meid lihtsalt Rakverre viima (Tarvas), kuid lõpuks käis meiega ka Tobeduse monumenti otsimas, viis Kiviõlis tuhamäe otsa, tegi peatuse Purtse lossis ja käisid ise veel sees ka ringi, vaatasime Valaste juga ja lõpetasime oma ringreisi Toila spaa juures, kus suundusime kõik Oru parki, küll erinevaid teid pidi. Nemad sõitsid hiljem tagasi koju ja meie jätkasime päeva. Kohvri jätsime sanatooriumisse hoiule ja tegime puude all pikniku ning uurisime koobast. See päev oli üldse tore. Toilast saime välja pensionäride Lux express bussiga ja kohe edasi viis meid tavaline liinibuss, kus kohalikud tädikesed proovisid meile selgeks teha, kuhu see ikkagi sõidab. Üllatused ei olnud sellega lõppenud. Järgmiseks võttis meid peale üks eesti keelt kõnelev vene mees, kes esialgu viis meid Sillamäele. Selgus, et ta polnud seal isegi käinud. Tegelikult oli ta suundumas Narva. Linnahirm oli meis säilinud, aga otsustasime siiski kaasa minna. Narva linnusest andis ta meile pisikese ajaloolise ülevaate ja ütles siis, et ta viib meid tangi monumendi juurde ka ning viimaks viskas Narva linna algusesse ära. Nii valutult ei oleks me osanud Narva läbimist lootagi. Hääletasime tagasi ja lõpetasime päeva minu issi kodus Konjus.

Neljas päev

8 autot
6 punkti
222 km

Selgus, et AKs oli hääletusvõistlust näidatud. Tänu sellele saime edasi. Esimene peatus oli Kuremäe klooster. Vaatasime seal ringi ka. Üks umbkeelne nunn rääkis meile pikki jutte ja Karl aitas töömehel pikka redelit tõsta. Iisaku vaatetorn oli aga remondis, nii et vaadet ei näinudki ja pidime kurvalt alla linna kõndima. Ka see päev ei olnud külm. Iisaku pagariärist ostsime jäätist ja järgmiseks võttis meid peale pagariäri omanik, kes vastuseks küsimusele, et kas ta läheb Tudulinna, vastas ta, et ta ei lähe kuhugi ning käskis meil siis peale kobida. Lõpuks rääkis ta kohalikku ajalugu pikalt ja laialt, näitas ära ka Avinurme muuseumrongi ja viskas Mustvee risti. Ka järgmine autojuht lubas, et ei vii meid kaugele, kuid sõidutas lõpuks meid Palamuse kooli juurde (andis saiakest) ja viskas meid jõgevalt veidi edasi. Lõpuks jõudsime Viljandisse, tegime seal viimase näkiujumise, saades sellega ka viimane liikuv punkt kirja ja maabusime rohelise lava ääres.

Kokkuvõttes saime oma 23 punktiga viienda koha.

Lumi (ja õhk)sätendab nii ilusasti,

et kui ma oleksin harakas,

siis viiksin selle kõik enda pessa.