Täna teatris istus Kupi kõrval Kristjan Sarv.

Ekstreemum.

Käisime Andreasega filmi 'Legend Christian Hosoist' vaatamas. Päris hea oli! Alvarit nägin ka seal. Ma arvasin, et ta ei tunne mind ära - ei tundnudki. Siiski mina, OPADi tulihingeline fänn, ei saanud muudmoodi, kui suutsin ta isiku juba kaugelt kindlaks teha.
Tuglase novellid lugesin ka täna lõpuks läbi. Novelliga 'Maailma lõpus' sobis Lost väga hästi kokku... kui ma ainult viimast homsesse lugemiskontrolli sisse ei kirjuta.

"Kas meie oleme inimesed? Ei, me oleme ainult lapsed, rumalad, pahurad lapsed. Tõelised inimesed elavad kuskil mujal, noil kaugeil saaril.
---
Inimlik, liiga inimlik oli kõik mu ümber! Liiga piiratud, liiga mõistuslik, liiga väike sellele, kes on elanud hiiglaste hulgas keset ääretust!"
/Tuglas - "Maailma lõpus"

Birgiti roomamisaastad.

Vaatasin just läbi paaritunnise video beebi-Birgitist. Kuidas tüdruk ikka igaltpoolt välja kukkus ja igasugu rõvedusi sõi. Terve minu esimene eluaasta on jäädvustatud. Ma olin päris naljakas, muidugi mitte nii naljakas kui teised, aga ikkagi.
Sünnipäev läks üldiselt hästi. Hommikul ärgates leidsin eest kaks lillekimpu, mõlematelt emmedelt, ja kirja-kaardi Helenalt. Tähh tüdruk ^^. Muidu selleks ajaks ei olnud mulle veel üldse kohale jõudnud, et sünnipäev on. Koolis oli ka tore. Leenu ja Kupi olid mulle mõlemad koogi teinud ja kakk Mati saatis oma raamitud pildi mulle. Süüa sai väga palju, kuna esiteks oli koolis hea toit, siis olid tordid, leivad ja kommid. Kaks korda lauldi sünnipäevalaulugi. Kuna õhtul olid roosad käärid, siis sai jällegi terve päev hommikust õhtuni koolis veedetud (Roosad käärid rokkisid sajaga!). Õhtuks sõitis ka Jumal mulle külla ning tema ja Kupi ja Noa-h'iga tegelesime ja rääkisime ja sõime päris kaua aega. Siinkohal mainiks ka Triinu tehtud kaarti, mis oli väga filosoofiline (!) ja Jumal näitas meile videoid sellest, kuidas ta terve Tartu täis kirjutas, et 'PÕS Birgit 18'. Üldse olid kõik väga toredad ja kannatasid minu virisemist ja 'täiskasvanute nalju'. Kallipai teile!
Nüüd ma siis istun siin Noa-h'iga, keerutan inglitiiba sõrme ümber ja mõtlen, et Andreasel ja Kessul oleks võinud ikkagi rohkem rohelist kangast olla.

Tulnukad vanalinnas.

Võibolla olime meie Maria-Anna ja Kätliniga ainukesed, kes märkasid, et vanalinn tulnukate poolt veidikeseks ajaks ära rööviti või vähemalt terroriseeriti. Ja kui siis veidi aja pärast vanalinn jälle nähtaval oli, oli sinna lähedusse tekkinud ka suur H-tähe kujuline maja. Kooli kõrvalt üle lahe vaadates olime sellele kõigele tunnistajaks. Alguses oli vanalinna kohal suur must laik, mille keskelt üks tuluke paistis ja kuskil pool tundi hiljem olid vanalinna tuled tagasi ja H-maja nende kõrval. Mis see muud ikka olla sai kui tulnukad.
Just selliste sündmuste pärast tulebki ka laupäeviti koolis üheksa tundi veeta.

Fools like me.

Natukene aega ei jõua ma bloge kirjutada eriti, kuna olen süvenenud ühte teise kirjutisse... ja tähtaeg aina läheneb.
Koolis on päris tore elu. Söögivahetunnid on sisustatud väga omapäraste ja filosofeerivate vestlustega. Lisaks sellele, oli näiteks eile meil ainult neli tööd. Õppida ma ei viitsi. See, et koju jõudes pea valutab, on suht tavaliseks juba saanud.
Nii ongi.

Karpidepidu.

Emme ostis kaks uut tooli ja mina muutusin seepeale kurvaks, et tema saab koguaeg asju, aga mina? Niisiis andis ta nende toolide pappkarbid mulle. Ma olin unustanud, kui palju rõõmu kahest suurest pappkarbist on. Loomulikult ronisin ma sinna sisse ja kohe päris kaua tegelesin nendega. Ehitasin maja ja tegin nad tooliks ja kleidiks ja mõtlesin välja kõikvõimalikke muid kasutusvõimalusi. Seda ma ei teadnudki, et nende sees nii palav on!

Torquato Tasso.

...ja peale selle? Mulle meeldib Elinaga koju jalutada.

Nii ongi hea.

Esimene lumesõda.

Miks ma kirjutan töövihikutesse pea alati harilikuga? Ses suhtes on see arusaadav, et ma tahan ära kustutada, kui midagi valesti läheb, aga ma ju ei kustuta vaid tõmban maha ja kirjutan uuesti. Ju see ütleb ka midagi inimese kohta...

Ning miks kõik seda pikka nädalavahetust vaheajaks nimetasid? See ei olnud ju. Millal päris vaheaeg tuleb? Millal ma Tartu saan?

Langev lumi.... liiga vähe on sõnu, et seda kirjeldada. Nii ilus oli.

Kui ma siis läbi lumesaju kodu poole jalutasin ja üht lumepalli juba kümnendat minutit tugevamaks ja siledamaks üritasin teha, meenus mulle, et väiksena, kui ma talvel pimedamal ajal üksi kodu poole kõndisin, siis tegin ma ka alati ühe tugeva lumepalli ja kandsin seda endaga koduni kaasas, et kui juhuslikult keski kuri mees peaks välja ilmuma, siis saan ma teda vähemalt lumepalliga visata ja ehk see aitab natukenegi. Siiski mees ei tulnud ja lumepalli viskasin ma vastu kodumaja seina puruks.