Inner glow

Täna lendas minu akna tagant mööda mesilaspere. See oli naljakas. Olgugi, et Nõmme ei ole linn, on ta siiski rohkem linn kui maa ja pealegi ei tea ma siin läheduses kedagi, kes mesilasi peaks. Väga Varnja tunne tekkis.

Aga eile käisin ma oma lemmiklinnas. Jõudsime umbes siis kui kõik oma viimaseid unenägusid nägid. Käisime emmega Pierre'is hommikust söömas ja kohvi joomas. Selline mõnus välismaa tunne tekkis, sest seal veedame ka tavaliselt hommiku kuskil mõnusas kohvikus. Igatahes ilm oli ilus ja soe ja mu jalanõudki avastasid, et nad on Tartus ja hakkasid hõõruma. Kõik ei saa ju täiuslik olla. Ostsime siis kullerkuppe ja ma seadsin sammud Jumala poole, kelle leidsin istuvas diivanil ja mõtlemas, et peaks õppima hakkama. Nii tuttav tunne. Ta kurtis mulle kõik oma mured ja rääkis rõõmudest ja näitas toredaid pilte/videoid ja viis siis mu läbi äikese ja paduvihma Tamme pstile Kata sünnipäevapeole. Kartulisalatid ja grillliha ja inimesi igast mastist ja vanusest. Kõht sai vähemalt täis. Ja 12 viielehelist sireliõit leidsin ka.
Kell tiksus vaikselt pool seitse ja siis mõtles Kalle, et võiks üles ärgata. Kuna temagi oli üks põhjustest, miks ma oma väärtuslikku õppimisaega vähendasin, siis tellisin takso ja lasin Kallel endale kohvi välja teha. Kuigi rääkida sai vaevalt tund, enne kui ma bussi peale jooksma pidin, oli väga hea teda üle pika aja näha! Niisiis kallasin ma kohvi kurgust alla ja jooksin bussijaama poole. Tee peal jõudsin veel Veikolegi tere öelda. Ja nii see päev järgmisesse veereski.

11 päeva veel...

Eile käisime Jaapani Keisrile ilusaid laule laulmas. Ja kui välja jätta see, et ühte laulu ma eriti ei osanud ja väga külm hakkas, kui kästi joped ära võtta, siis mulle meeldis. Laulupidud ja sarnased asjandused on toredad. Ja keiser oli ka armas.

Täna leidsin ma 25 viielehelist sireliõit.

Esta kokku-lahku kirjutamise arvestus. Söekaevurite kirjand. Inka sõnade töö. Mata arvestuse teine pool. Bioloogia töö. Läänerindel muutuseta vaja lugeda ja vastata. Ja seda kõike saadab pidev paanika keemia eksami pärast, sest selleks on ka vaja õppida.
Nii hull ei olegi, aga tundub küll hull.

Mansikad

Vokaalne akne.

"Kuidas ma õppisin sõitma" oli hea etendus, mõttelt rõve aga teostuselt hea-hea. Isegi siis kui tahaks kogu aeg köhida ja pea on tatist paks. Haigus on mu teine nimi.

Ja minu lemmikautojuht oli neljapäeval lehes, maailmaparandaja nagu ta on.
http://www.postimees.ee/100507/esileht/siseuudised/tallinn/259803.php

Varahommikurõõm.

Tõesti, päevad pole vennad. Täna sain ma jällekord tõestust, et Nõmme ei ole Tallinn. Nõmme on väike armas linn/küla metsa keskel. Kus veel näeks hommikul enne kooli minekut metskitse tänavatel ringi kalpsamas? See oli lihtsalt nii armas! Ja kui kiiresti ta jooksis, kui üht hulkuvat koera märkas!

Pea korter.

Laupäeva õhtul helistas Robert ja kutsus Leenu poole. Ma ütlesin, et ei viitsi, siis käskisin Kupil juuksed ära kuivatada ja läksime kahekesti. Kusjuures päris tore oli. Vaatasime ööläbi tudengifilme ja imestasime, et kuidas need küll nii sügavad ja keerulised saavad olla (ehk me ei saanud midagi aru ja mõned olid ohtlikult igavad). '2pic' on mu suur lemmik, isegi kell kuus hommikul või misiganeskelloli. Hommikul sai 45 minutit oma peas multikahäältega pilte vaadata ja siis oligi kojuminek. Jõudsin koju, taevas läks pilve, mul oli uni. Rääkisin Kätliniga, tal oli kõht tühi ja mul uni, me läksime Sõõrikusse pannkooke sööma ja hiljem kõndisime majade ja metsade vahel, külmetasime tuule käes ja rääkisime lapsepõlvest. Kui ma koju jõudsin, läksin tunniks magama. Päevased magamised lõppevad alati kiirelt... ärkad kolm ja pool tundi hiljem, sest emme tuli koju, ja ei saa mitte ühestki sõnast aru, rääkimata oma tegevustest. Peagi saabus õhtu ja sai korralikult magada.

Esmaspäeval ärkasin umbes hommikul (lõunal). Sõin palju, vaatasin telekat palju, lakkisin küüsi - ehk olin igati tegus. Kui kell palju sai, otsustasime siiski maituld teha. Kätlin tuli ja võttis oma emmega meid Mariga peale, ostsime surnud looma tükke ja läksime Roberti poole, et sõbraks võtta Robert, Andreas, Leenu ja Leenu vend (Kupi plokkis) ja läksime randa. Seal on külm, aga lõke andis natu sooja ja vahukommid olid head ning ka see enamvähem valmis liha oli ülimaitsev. Kuskil kahe ajal suundusime Anduri poole, Leenu ja Robert läksid magama. Meie tegime teed. Varsti tuli elugi sisse. Seejärel sõime kõik ülejäänud palju liha ära ja vahukomme ka vahelduseks ja maandusime teleka ette, nagu ikka. Veidike lühifilme ('Tuul' on ka pagana hea), veidike alateadvuse lugemist ja mõnele veel üks film, mõnele uni. Seekord ma valisin selle teise. Kell sai jälle kaheksa ja lõkke järgi haisevad tüdrukud leidsid tee koju.

Teisipäevgi oli põnev. Jõin kohvi, pesin end lõkkest puhtaks, otsisin riided ja ootasin. Istusin autosse ja kui ma järgmine kord silmad lahti tegin olimegi Purtse lossis (võimisiganeskohtseeoli). Issil ja Kärdil oli kümnes pulmaaastapäev. Kahjuks oli see liiga ametlik. Õnneks oli seal Gekkin ja õnneks pöörasime me päris ära alles lõpus (high five ;P). Vahepeal liigutas ta kulme muusika taktis ja väiksed shampust joonud poisid tantsisid suurte tüdrukutega ja hoidsid kõrvu kinni, kui üks naine laulis. Ja kuigi tõesti jätsime me alguses peaaegu korralike tüdrukute mulje, siis see sai rikutud umebs 20 minutiga enne lahkumist. Me oleme osavad!

Täna läksin kooli. Läksin Sdc klassi. Ja mis ma nägin, aken oli kiviga sisse visatud. Esimesel korrusel mõned samamoodi. Eks paar rahvast olid kuulnud, mis linnas toimub ja kas ei viitsinud sinna minna või trollid enam ei sõitnud ja siis nad tulidki ja 'tegid nalja'. Geniaalne.