"Buddha oleks sinu üle uhke olnud,"

Sõnas emme, kui ma loomaaias laulvaid sääski minema ajasin, et ma neid alla ei neelaks. Loomaaias oli tore - kõrvikherilased ja piisonilvesed. Tiigreid ei näinud. Hülged magasid. Leopardipoega ei näinud ka, aga teda ei pidanudki veel nägema. Pättust tegime ka - andsime sipelgatele kooki. Ja sääsed tahtsid hammustada, hoolimata sellest, et me ei toppinud ühtki kätt ühtki puuri.

Pärast kodus hakkas hirmus halb. Nii halb, et ma ei saanud magamagi jääda. Nii halb, et ühest aspirinist ei aidanud (ja aspirini võtan mina nagunii ainult siis, kui on nii halb, et midagi muud ei aita). Nii halb, et ma teadsin, et see tuleb lihtsalt üle tiksuda, aga see tundus ilmvõimatu. Nii halb, et ma vahepeal mõtlesin, et äkki peaks kiirabi kutsuma. Nii halb, et vesi ajas ka südame pahaks. Aga siis ma jäin magama ja pärast kaht tundi vannitoa põrandal sain end ka voodis enamvähem korralikult sisse sättida ja hommikul oli juba hulga parem. Nii palju parem, et jõudsin õigeks ajaks töölegi. Nüüd olen paar päeva rahulikumalt võtnud.

Kuniks eilsenii. Hüppasin tööl kell 16:15 rattale, aga koju jõudsin alles kolmveerand kümme. Kõigepealt oli tarvis seitse kilomeetrit mäest üles ja vastutuult sõita. Ma väsisin nii ära ja sain nii vihaseks, et tahtsin lihtsalt ratta seisma jätta ja tuult sõimama hakata. Uskumatu. Lõpuks jõudsin Nõmmele. HeadRead (kusjuures esimesed viis korda ma lugesin koguaeg seda nime inglise keeles ja alles siis jõudis mulle kohale, et see on eesti keeles ka päris loogiline) korraldas kirjandusliku jalutuskäigu Nõmmel. Päris mitu tundi sai ratast käe kõrval lükatud ja külma tuult trotsitud, et kirjanike elusid ja luuletusi ja jutte kuulata. Tore oli. Ma pole ikka veel väga tuttav Nõmme mäeülemise osaga, mis moodustabki suurema osa Nõmmest, nii et sain sealgi veidi tänavaid näha. Majad on ikka nii ilusad ja kõik on nii ilusalt roheline ja lõhnas mesimagusalt. Päike ei andnud muidugi ka armu ja tegi kõik veelgi kuldkollasemaks. Ainult ohkaks ja õhkaks - Nõmme on ikka nii mõnus. Selgus, et ma olen kirjanduses hästi rumal. Ma teadsin, et ma olen rumal, aga et nii rumal. On veel ikka nii palju avastamata maad. Tore oli vahelduseks kirjanike-kirjandusteglinskite seltsis olla. Teatritegelastega olen jõlkunud, muusikuid tundma õppinud, lennundus-laevandusmehi-nais ja nüüd siis sai ka veidi teistsugust maailma katsuda. Mõnus. Ja tagasitee ratta seljas möödus ka uskumatult kiiresti ja libedalt. Kogu mereäärne oli muidugi maalikunsti tipptase. Fotokat mul ilmselgelt kaasas ei olnud.

Üks väga tähtis asjaolu jäi veel mainimata: nimelt sain eile tööl kaks kirja (mis tegelikult olid Otile, aga see pole üldse oluline). Kaks sõpra erinevatelt ülemeremaadelt saatsid pilte. Kirju on nii tore saada! Ja pärastlõunal jalutas tasuta rullbiskviit uksest sisse. Ja üleeile käisime vastvalminud animatsiooniklippe vaatamas, mis tekitasid sellist elevust, et ise ka ei usu. Kusjuures enamik neist veel üldse valmis polnud - õigemini valmis olekust olid nad veel hirmus kaugel.

Mainimata jäi ka üks väike hetk, kus ma sain poes kiita heateo eest, mida lõpuks ei pidanudki tegema. Lihtsalt selle eest, et ma oleksin olnud valmis kümme senti ära andma, kui seda oleks olnud vaja.

"Seda ma ütlesingi, et hoopis teine naine."

Lugu Lembitust

Käisime Siljaga Lembitule kaasa elamas. Ühtlasi jõudsime ka linnas käia hõõgveini joomas ja rattaid mitmete setmete postide-aedade külge igast imeviisidel kinnitada. Lõpuks tõusis päike ja meie läksime magama. Lembit oli selleks hetkeks veel maismaast kaugel.

Kui juba rattaga sõitma peab ja seda läbi vihma, siis tuleb valida kõige suurem sadu. Mõeldud tehtud. Väljas sirelid õitsevad ja hooti on väga kõva äike.

"Kui sa oled elanud tuhat kuussada aastat, siis ainuke mõistatus, mis sulle on jäänud lahendada, on see, mis tuleb pärast surma."

/Frenchi ja Koulu reisid - Hargla

Kirsiõied äikesetormis

"Sõida ettevaatlikult, siin on kõrge äärekivi. Muidu murrad oma ilusad jalad ära," rääkis üks vanem meesterahvas mulle, kui ma juba olin rattalt maha roninud ja seda kivist üles tõstsin. Mina kuulsin küll ainult "...ilusad jalad...".

Ja täna selgus, et mul on hea keha, eriti arvestades, et ma kodust tulin (loe: et eelnevat trennikogemust pole), aga ma olen väga laisk. Laisa osaga nõustusin. Kodust tulemisega ka.

Kaks päeva tagasi kui ma hommikul trenni jalutasin, siis puud ainult õhetasid roheliselt. Aga õhtul koju jalutades olid täies lehtes. Ja täna nägin kirsiõisi! Kui nüüd ainult üks suur äikesevihm ka tuleks, siis ei saaks ju millegi üle nuriseda.

Lennukid lendavad väga häälekalt.

Siin ei saa

Istusime Siljaga kahe raudtee vahel (olgu, neid oli tegelikult mõlemal pool rohkem) kuskil keset linna ja keset tühermaad ja libistasime siidrit, kui ühtäkki hüppasid meist kaks jänest mööda. Ma ei mõtle küülikuid, vaid täiesti korralikke Eestimaiseid känguruid. Nad mängisid nende kaheteistkümne rööpa vahel veidi keksu, nuhutasid ninaga ja siis hüppasid teisele poole minema. Metsik loodus.

Hiljem koduhoovis, kui läksin Kupsi välja laskma, siis olid aia taga kaks noorukit. Korraks jälgisime neid kaugelt, kuid kui nad mingit ohtu ei kujutanud, siis läksime lähemale.
"Vaata ta on täiesti siruli maas."
"Vist kardab."
"Näe, tõmbaski end kerra."
"Ettevaatlikult, muidu ta tõuseb lendu," ütles poiss, kui tüdrukule siili sülle pani.

Moderne kunst

"Birgitist saab viie aasta pärast baleriin," ütles treener ilma igasuguse sarkasmita. Vähemalt ma nüüd tean, mida tulevikult oodata.

Lõpetuseks: asjad, mida ma teen hästi. Number 1: Ma võtan väga hästi kaalus juurde.