Eesti suvi

Oli hääletusvõistlus ja oli folk. 

Vahepeal võeti meid ilusasti peale ja vahepeal kõndisime aegu ja aegu kesk kruusateiseid metsavahesid. Mustikad olid rusika suurused ja õhk lõhnas metsmaasikaselt. Noored emad rääkisid, et hääletajaid on beebidel hea vaadata, siis ei hakka neil pika sõidu ajal nii igav. Ja suuremate laste vanemad leidsid, et et võttes hääletaja peale saad endale ka lapsehoidja. Nad leidsid seda korduvalt. Reegliks oli ka, et vähemalt korra päevas võtab mõni tuttav meid peale. Tuleb tõdeda, et võidu peale me välja ei läinud. Meie eesmärgiks olid saared. Ja saared võitsid südameid. Rääkimata sellest, et Tuul polnud kunagi Hiiumaal käinud. Folgile me jõudsime ka ja täiesti õigeaegselt. Nii õigeaegselt, et Priit andis mulle päevapassi ja siis veendi mind natukene veel ja anti järgmise päeva pass kah. Ja hiljem siis ka ülejäänud päevade omad.

Tõsi ta on, et tegelikult pidin ma folgi ajal hoopis muus kohas olema, kuid maailm mängib oma mängu ja nii selgetest suunamistest ei saa mööda vaadata. Õigesti tegin. Kindlasti oleks saarel ka tore olnud, aga folk oli suurepärane. Kõvasti rahulikum, kui ta varem on juhtunud olema, aga mitte üldse halvem. Enamasti kärutasime Stella ja Lolaga ringi, aga oli ka hetki, kus maailmad põrkusid ja inimesed segunesid ja ma leidsin end võõrastega tantsimas ja rääkimas nii, et omasid ei olnudki enam näha. Muusikast läksid eriti hinge Paabel oma mehevägisusega ja Violons Barbares. Too viimane esines keset ööd, nii et taevas oli must ja hääled kandusid kaugele võttes mõtted ja keeled kaasa. Vahepeal ma avastasin, et mu keha oli nii väsinud, et ta peaaegu magas, aga vaim oli erk ja kuulas ja hoias lihtsalt väevõimuga mind ärkvel. Selleks ajaks silmad enam hästi teravustada ei osanud. Lola magas südamerahus kõrval. Tõesti oli hea. Paabel oli päeval ja hoopis teise emotsiooniga - hoopis teise, aga vähemalt sama tugeva. Silmad särasid ja süda õhkas. 

Folgitamise kõrval mängis kindlasti väga suurt osa ka kogu too kommuunielu. Mulle tundus, et kõik mu sõbrad elasid seal. Mõned, tõsi küll, elasid mujal, aga tundus, et kõik olid seal. Tegime kooki ja sõime toormoosi ja kuigi Kulno ei teinud pannkooke, kuigi ta natukene nagu lubas (ja natuke me nagu pressisime välja), oli ikka ääretult hea. Palavus väsitas. Palavus väsitas täitsa ära, kuid kodus kiviseinte vahel sai veidi leevendust. Vähemalt ei olnud tormi.

Edasi ma ei tea, mis saab. Ilmselt tuleb marju sööma minna.

Ah teid kutsikaid!

Ma mõtlesin, et peaks vahepeal punkti maha panema. Muidu jookseb aeg veel nii kiiresti käest ja pärast ei mäletagi, mis olnud sai.


Kord oli maailma kõige parema bändi kontsert ja kui kardin eest kukkus, siis ma oleksin peaaegu nutma hakanud, sest nad päriselt ka eksisteerisid. See oli nii hea, et hingata ei saanudki. Ega jalgu maha panna. Ei olnudki vaja. Vaja oli laulda ja hüpata.


Pärast seda läksin kohe Soome metsa. Seal ei loojunud päike kordagi. Telk lasi vihma läbi ja küünist sai kommuun. Õhtuti laulsime unelaule ja rääkisime unejutte ja päeviti hulkusime metsades ja laulsime teisi laule. Vihma sadas palju, aga ega see kellelegi väga korda ei läind. Inimesed muutusid lähedasteks ja pugesid jälle südamesse, südamesse ja sülle. Keelebarjääri tõttu väga sõnaliselt suhelda ei saanud, kuid see ei takistanud võidu kõdistamiisi ja külakuhje ja näitemänge ja saunatamisi ja lõpuks ei jäänudki meelde see, et nendega rääkida ei saanud. 


Aeg ei ole peatunud ka kodumaal. Muudkui jookseks ringi ja käiks kõigi pool head toitu söömas ja õnnelikke nägusid vaatamas. Inimesed on hirmus õnnelikud ja see on nii hea. Vihma sajab palju, aga see ei tundu ikka veel kellelegi korda minevat. Seda suurem rõõm on väikesest päikeselaigust, mis pilvede vahele eksib. Ja see pimedus on lummav ja õhupäike endasseviiv. Aeg seisab ainult lodjal. Ma tõesti ei saa aru, kuidas seal aeg liigub. Täna igatahes olin ma korra madrus. Ma arvan, et see oli täna.


Punkt pandud. Lähme edasi.