See'p see ongi.

Täna oli üleüldiselt tunda igal pool väsimust ja mitte-viitsimist. Lapsi oli koolis vähe ja needki, kes olid, virisesid. Mina ehk jällegi kõige rohkem. Nädalavahetus möödus kah kuidagi kahtlaselt kiiresti. Eile päeval olin ma veendunud, et üks vaba päev peab veel olema, aga võta näpust. Igatahes sain Tõe ja Õiguse läbi loetud ja isegi natuke inka referaati tehtud, nii et tegin peale magamise ka miskit kasulikku.
Homme on geograafia töö ja kuigi ma olen tõepoolest kaks tundi geo raamatut lugenud ja töövihikut täitnud, ei ole mitte kui midagi meelde jäänud. Mullad lihtsalt ei sobi mulle.
Ja uue hobi leidsin ma ka endale. Nüüd käin mööda korterit laualambiga ringi, sest ma avastasin, et see on minu jaoks ainuke piisavalt valgeks tegev lamp. Tunnen teatavat sarnasust vana ajaga, mil käidi küünal käes mööda maja ringi. Ära kustus küll iga tuulepuhangu peale aga vähemalt ei pidanud koguaeg juhet ühest stepslist teise toppima.

"Ah... küünalt ei pannudki. Järgmine kord paneme siis kaks," rääkis emme esimese advendi lõppedes.

Täna teatris istus Kupi kõrval Kristjan Sarv.

Ekstreemum.

Käisime Andreasega filmi 'Legend Christian Hosoist' vaatamas. Päris hea oli! Alvarit nägin ka seal. Ma arvasin, et ta ei tunne mind ära - ei tundnudki. Siiski mina, OPADi tulihingeline fänn, ei saanud muudmoodi, kui suutsin ta isiku juba kaugelt kindlaks teha.
Tuglase novellid lugesin ka täna lõpuks läbi. Novelliga 'Maailma lõpus' sobis Lost väga hästi kokku... kui ma ainult viimast homsesse lugemiskontrolli sisse ei kirjuta.

"Kas meie oleme inimesed? Ei, me oleme ainult lapsed, rumalad, pahurad lapsed. Tõelised inimesed elavad kuskil mujal, noil kaugeil saaril.
---
Inimlik, liiga inimlik oli kõik mu ümber! Liiga piiratud, liiga mõistuslik, liiga väike sellele, kes on elanud hiiglaste hulgas keset ääretust!"
/Tuglas - "Maailma lõpus"

Birgiti roomamisaastad.

Vaatasin just läbi paaritunnise video beebi-Birgitist. Kuidas tüdruk ikka igaltpoolt välja kukkus ja igasugu rõvedusi sõi. Terve minu esimene eluaasta on jäädvustatud. Ma olin päris naljakas, muidugi mitte nii naljakas kui teised, aga ikkagi.
Sünnipäev läks üldiselt hästi. Hommikul ärgates leidsin eest kaks lillekimpu, mõlematelt emmedelt, ja kirja-kaardi Helenalt. Tähh tüdruk ^^. Muidu selleks ajaks ei olnud mulle veel üldse kohale jõudnud, et sünnipäev on. Koolis oli ka tore. Leenu ja Kupi olid mulle mõlemad koogi teinud ja kakk Mati saatis oma raamitud pildi mulle. Süüa sai väga palju, kuna esiteks oli koolis hea toit, siis olid tordid, leivad ja kommid. Kaks korda lauldi sünnipäevalaulugi. Kuna õhtul olid roosad käärid, siis sai jällegi terve päev hommikust õhtuni koolis veedetud (Roosad käärid rokkisid sajaga!). Õhtuks sõitis ka Jumal mulle külla ning tema ja Kupi ja Noa-h'iga tegelesime ja rääkisime ja sõime päris kaua aega. Siinkohal mainiks ka Triinu tehtud kaarti, mis oli väga filosoofiline (!) ja Jumal näitas meile videoid sellest, kuidas ta terve Tartu täis kirjutas, et 'PÕS Birgit 18'. Üldse olid kõik väga toredad ja kannatasid minu virisemist ja 'täiskasvanute nalju'. Kallipai teile!
Nüüd ma siis istun siin Noa-h'iga, keerutan inglitiiba sõrme ümber ja mõtlen, et Andreasel ja Kessul oleks võinud ikkagi rohkem rohelist kangast olla.

Tulnukad vanalinnas.

Võibolla olime meie Maria-Anna ja Kätliniga ainukesed, kes märkasid, et vanalinn tulnukate poolt veidikeseks ajaks ära rööviti või vähemalt terroriseeriti. Ja kui siis veidi aja pärast vanalinn jälle nähtaval oli, oli sinna lähedusse tekkinud ka suur H-tähe kujuline maja. Kooli kõrvalt üle lahe vaadates olime sellele kõigele tunnistajaks. Alguses oli vanalinna kohal suur must laik, mille keskelt üks tuluke paistis ja kuskil pool tundi hiljem olid vanalinna tuled tagasi ja H-maja nende kõrval. Mis see muud ikka olla sai kui tulnukad.
Just selliste sündmuste pärast tulebki ka laupäeviti koolis üheksa tundi veeta.

Fools like me.

Natukene aega ei jõua ma bloge kirjutada eriti, kuna olen süvenenud ühte teise kirjutisse... ja tähtaeg aina läheneb.
Koolis on päris tore elu. Söögivahetunnid on sisustatud väga omapäraste ja filosofeerivate vestlustega. Lisaks sellele, oli näiteks eile meil ainult neli tööd. Õppida ma ei viitsi. See, et koju jõudes pea valutab, on suht tavaliseks juba saanud.
Nii ongi.

Karpidepidu.

Emme ostis kaks uut tooli ja mina muutusin seepeale kurvaks, et tema saab koguaeg asju, aga mina? Niisiis andis ta nende toolide pappkarbid mulle. Ma olin unustanud, kui palju rõõmu kahest suurest pappkarbist on. Loomulikult ronisin ma sinna sisse ja kohe päris kaua tegelesin nendega. Ehitasin maja ja tegin nad tooliks ja kleidiks ja mõtlesin välja kõikvõimalikke muid kasutusvõimalusi. Seda ma ei teadnudki, et nende sees nii palav on!