Playbox.

Mari-Setu said ka vanaks eile. Käisime ja tähistasime, jõime veini ja rääkisime teisi taga. Oli küll tore, kuigi ööseks ei jaksanud jääda. Täna käisime poistele kaasa elamas. Tubli teise koha said ja võitsid publiku südame! Ülejäänud päev (kaasa arvatud trollisõidud) veetsin geograafia kaarti õppides. Natukene on peas ka.

Keskpäeval käisime emmega poodides ka. Avastasin jälle uue asja. Sellega olin juba ära leppinud, et mul suur jalg on, no nii kolm kuni neli numbrit suurem, kui tavaliselt riiulitel olevad saapad, aga et õiges suuruses saapad mulle lihtsalt enam jalga ei lähe, tuli üllatusena. Nojah, mis teha, ju siis mul ei ole sellised jalad nagu praegu moes on, proportsioonidest väljas vms. Ja see üks seelik, mis mulle meeldis, ei läinud selga ja see teine maksis 1700.- nii et jällegi sain ainult sokid. Poes käimine on nii lõbus tegevus.

Koju tulles hakkas mul kahju neist, kes jõuludel lund ei näegi, sest vilkuvad tulukesed tõesti ka on kurvad lumeta.

Laupäevahommik.

Näib nagu loeksid päkapikudki minu blogi, sest täna leidsin ma oma saapa seest kommid. Ehk hakkasin liiga vara virisema...

Kas mahamagamaga igavese magamani või igavese magamaga mahamagamani?
/Laura Peterson

Lumi?

Täiskasvanu on ikka päris raske olla. Vähe sellest, et koguaeg tark ja korralik olema peab, ei käi päkapikud ka enam. Mismõttes nad enam ei käi? Jõulukalender mul küll on veel, kuid sedagi see aasta ainult üks. Kuidas see kõik nii järsku sündis?

Lugesin oma romaani läbi. Üritasin mitte tähele panna neid paljusid vigu, mis seal olid, sest nemad saavad alles veidi aja pärast parandatud. Igatahes oli jutt päris mõttetu. Siin-seal leidus paar head hetke, kuid oli väga märgata, et see aja peale kirjutatud on. Pealegi kipun ma nagunii väga kiirustama, sest minu peas on pilt ju nii selge ja seepärast arvan ma, et seeteistegi jaoks iseenesestmõistetav on. Eks näis, mis sellest lõpuks saab.

Täna bussis nägin kaht tüdrukut, kes olid saanud korraliku kasvatuse ja nätsu ja salvräti prügikasti viskasid. Mida nad aga ei näinud, oli see, et viimasel põhi puudus. Keda siis prahi maha kukkumises süüdistada, noori, kes jutuhoos põhja puudumist ei märganud, linnavalitsust, et ta prügikastidel hoolsamini silma peal ei hoia või gravitatsiooni?

See'p see ongi.

Täna oli üleüldiselt tunda igal pool väsimust ja mitte-viitsimist. Lapsi oli koolis vähe ja needki, kes olid, virisesid. Mina ehk jällegi kõige rohkem. Nädalavahetus möödus kah kuidagi kahtlaselt kiiresti. Eile päeval olin ma veendunud, et üks vaba päev peab veel olema, aga võta näpust. Igatahes sain Tõe ja Õiguse läbi loetud ja isegi natuke inka referaati tehtud, nii et tegin peale magamise ka miskit kasulikku.
Homme on geograafia töö ja kuigi ma olen tõepoolest kaks tundi geo raamatut lugenud ja töövihikut täitnud, ei ole mitte kui midagi meelde jäänud. Mullad lihtsalt ei sobi mulle.
Ja uue hobi leidsin ma ka endale. Nüüd käin mööda korterit laualambiga ringi, sest ma avastasin, et see on minu jaoks ainuke piisavalt valgeks tegev lamp. Tunnen teatavat sarnasust vana ajaga, mil käidi küünal käes mööda maja ringi. Ära kustus küll iga tuulepuhangu peale aga vähemalt ei pidanud koguaeg juhet ühest stepslist teise toppima.

"Ah... küünalt ei pannudki. Järgmine kord paneme siis kaks," rääkis emme esimese advendi lõppedes.

Täna teatris istus Kupi kõrval Kristjan Sarv.

Ekstreemum.

Käisime Andreasega filmi 'Legend Christian Hosoist' vaatamas. Päris hea oli! Alvarit nägin ka seal. Ma arvasin, et ta ei tunne mind ära - ei tundnudki. Siiski mina, OPADi tulihingeline fänn, ei saanud muudmoodi, kui suutsin ta isiku juba kaugelt kindlaks teha.
Tuglase novellid lugesin ka täna lõpuks läbi. Novelliga 'Maailma lõpus' sobis Lost väga hästi kokku... kui ma ainult viimast homsesse lugemiskontrolli sisse ei kirjuta.

"Kas meie oleme inimesed? Ei, me oleme ainult lapsed, rumalad, pahurad lapsed. Tõelised inimesed elavad kuskil mujal, noil kaugeil saaril.
---
Inimlik, liiga inimlik oli kõik mu ümber! Liiga piiratud, liiga mõistuslik, liiga väike sellele, kes on elanud hiiglaste hulgas keset ääretust!"
/Tuglas - "Maailma lõpus"

Birgiti roomamisaastad.

Vaatasin just läbi paaritunnise video beebi-Birgitist. Kuidas tüdruk ikka igaltpoolt välja kukkus ja igasugu rõvedusi sõi. Terve minu esimene eluaasta on jäädvustatud. Ma olin päris naljakas, muidugi mitte nii naljakas kui teised, aga ikkagi.
Sünnipäev läks üldiselt hästi. Hommikul ärgates leidsin eest kaks lillekimpu, mõlematelt emmedelt, ja kirja-kaardi Helenalt. Tähh tüdruk ^^. Muidu selleks ajaks ei olnud mulle veel üldse kohale jõudnud, et sünnipäev on. Koolis oli ka tore. Leenu ja Kupi olid mulle mõlemad koogi teinud ja kakk Mati saatis oma raamitud pildi mulle. Süüa sai väga palju, kuna esiteks oli koolis hea toit, siis olid tordid, leivad ja kommid. Kaks korda lauldi sünnipäevalaulugi. Kuna õhtul olid roosad käärid, siis sai jällegi terve päev hommikust õhtuni koolis veedetud (Roosad käärid rokkisid sajaga!). Õhtuks sõitis ka Jumal mulle külla ning tema ja Kupi ja Noa-h'iga tegelesime ja rääkisime ja sõime päris kaua aega. Siinkohal mainiks ka Triinu tehtud kaarti, mis oli väga filosoofiline (!) ja Jumal näitas meile videoid sellest, kuidas ta terve Tartu täis kirjutas, et 'PÕS Birgit 18'. Üldse olid kõik väga toredad ja kannatasid minu virisemist ja 'täiskasvanute nalju'. Kallipai teile!
Nüüd ma siis istun siin Noa-h'iga, keerutan inglitiiba sõrme ümber ja mõtlen, et Andreasel ja Kessul oleks võinud ikkagi rohkem rohelist kangast olla.