Idioot.

"Sulle on mõlemalt Helenalt kiri," teatas sõnum emmelt, kui mina olin juba tund aega istunud Tartu bussis. Sealt samast bussist leidsin endale ka mehe, Jumal teab kuidas.

Nüüd teen ennast ilusaks ja vaatan, mis Tartul mulle pakkuda on.

Kass silus vurru

ja lõi nurru.
Nurr ei nurisenud ja talus.
Nurrul polnud üldse valus.
/Nurr - Ilmar Trull/

Postitöötajad tõid minuni Kaisa saadetud paki (või noh tõid mulle lähemale ja ma läksin ise järgi). Pakki on nii uskumatult tore saada. Aitäh, tüdruk! (Järgmine kord ole palun ise ka karbis.)
Ja päkapikud tõid mulle punase küüneviili. Sellest tundsin ma juba ammu puudust! Siiamaani sujub päev väga hästi.

(Ma unustasin tulnukatest rääkida. Igatahes kolmapäeva hommikul läks mu emme jälle välismaale ja oh-seda-imet kui ma koolist koju tulles leidsin jälle kollase telgi oma vana koha pealt. Siiski, seekord see ei helendanud, kuigi päris pime oli. Neljapäeval polnud mul sellise asja märkamiseks enam aega, aga reedel oli telk igatahes jällegi otsad kokku tõmmanud ja minema jooksnud.)

...ja kui siis emme mind kell 11 (või oli see 9?) üles ajas, käskis arvuti kinni panna ja riided vahetada (viimase peale urisesin ma kurjalt, et ei jaksa), ei saanud ma midagi aru. Igatahes ka järgmine kord ärgates oli pime ja hetkeks tabas mind paanikagi, et on juba järgmise päeva õhtu ja ma olen leivaküpsetamisele totaalselt hiljaks jäänud. Siiski oli kell õnneks alles pool seitse ja eelmine äratamine oli vastupidiselt minu arvamusele eelmine õhtu toimunud. Nii ma paningi silmad uuesti kinni ja ärkasin alles kell kümme, olles 14 tundi maganud...
Rekordi tegin ka, 37 tundi olin üleval.

Mari on "geenius"

See kõik sai alguse kolmapäeva õhtul, kui ma pakkimispaberite ja kinkidega teleka ees istusin ja neid ühendasin. Neljapäeval oli koolis nn jõulupäev, mil need kõik eelnevalt pakitud kingitused teiste vastu vahetati ja muidu igasugustes töötubades ringi käidi. Kingitused olid igatpidi vahvad ja nalja sai palju. Pärast kooli jooksin koju, et siis pea pesta ja linna joosta. Läksime lapstega õhtust sööma. Istusime siis viiekesti, mina, Andreas, Kupi, Maria-Anna ja Kätlin, sõime kalleid toite ja naersime iga asja peale. Lisaks lõbustasime ennast pastakatrikkidega nagu korralikud lapsed kunagi.
Sealt edasi viis tee Andrease poole filme vaatama. Uhkus ja eelarvamus, Autod, Rahvuslik aare ja LOTR II leidsid tee telekasse. Tekkide ja patjade vahel unega võideldes saabuski hommik. Lõpuks olime me Mariga ainukesed, kes hetkekski sõba silmale ei saanud. Kõige rohkem und leidis vist Kätlin, sest tema oli veidi haige. Hommiku jätkuks läksime Mariga kooli hääli lahti laulma ja siis kirikusse kontserdile. See oli isegi päris ilus ja vastupidiselt Marile, olin mina suhteliselt ärkvel.
Kirikust haarasin ma jällegi Andrease sõbraks. Hüppasime läbi Prismast ja läksime kooli. Kuigi normaalsed inimesed täna ehk üldse kooli ei näinudki, suutsin mina seal kaks korda käia. Seekordne leibade tegemine oli eriti friik. Nii hullud me pole veel kunagi olnud, eks see tulenenud ka magamatusest. Me lagastasime, mässasime, ei saanud millestki aru ja tegime kõikvõimalikke lollusi, kas siis kogemata või meelega. Leiva maitset peaks siiski tuju kõige rohkem mõjutama ja see oli meil küll ülimalt hea.
Kokkuvõtteks saan vaid öelda, et seda tuleb korrata!

Ei, mitte talvel. Õhk oli kahtlemata kevadine.

Varsti ma tõepoolest lihtsalt ei räägi enam, sest keegi ei kuule mind. Alustades emmest ja lõpetades matemaatika õpetajaga. Ma ei jaksa ju nii palju tühja juttu ajada või siis ennast koguaeg korrata. Või siis hakkangi ainult endale rääkima. Kuigi viimasel ajal on mul tekkinud raskusi endast aru saamisega, kuulen küll aga ei mõista päris hästi. Teised tavaliselt ei kuule, aga kui kuulevad, siis saavad aru küll. Imelik.

Eile, kui ma oma vanades saksakeelsetes vihikutes sobrasin, tuli mul suur igatsus mõne õpetaja järele. Nt Schnell ja Hutschgau on ikka veel ühed mu lemmikõpetajatest, aga nende valvsa pilgu all ei saa ma arvatavasti kunagi enam õppida (kui just ma Saksamaale ei lähe). Lihtsalt tuli igatsus.

Lessa, kelle mõistus oli kummaliselt välja lülitatud, säilitas ainult niipalju teadvust, et mõista, et tegelikult on ta lennuvõimetu.
Kogu ülejäänud taip ja tunne olid koos Ramothiga lennus. Ja teda, Ramoth-Lessat, elustas piiritu võim, tema tiivad kandsid teda pingutusteta hõredate kõrguste poole, läbi tema keha lainetas erutus, erutus ja - iha.
Ta pigeb tunnetas kui nägi teda jälitavaid tohutuid isaseid. Ta põlastas nende saamatuid jõupingutusi. Sest tema oli kergetiibne ja vallatu.
/Anne McCaffrey - Lohelend/

Lumi on rohkem talv kui roheline.

Täna hommikusöögiks oli jäätis. Juba pikka aega pole nii olnud, viimati oligi vist suvel.

Neljapäev ja laupäev möödusid suht kinkide otsimise tähe all. Küll see on keeruline! Praeguseks on enamus olemas ja need, mis puudu, on peaaegu välja mõeldud. See aasta on raamatud populaarsed. Üldiselt mulle meeldib kingitusi teha.

Eile käis Kupi minu pool. Vaatasime Tühiranda ja Tabamata imet. Sellest ma parem ei räägi, et me vaatasime kogemata kõigepealt Tühiranna lõpu ära ja siis alles algusest lõpuni. Hea oli ta sellegipoolest, kuigi ma pole päris kindel, et ma aru sain.

Ja Jumalale teeks ma lihtsalt pai, küll läheb paremaks.

Jälle tulnukad?

Mõne nädala eest ilmus mu naabermaja külje alla meetri kõrgune valge kast, otse teeraja peale ja selle kõrvale suur auk. Loomulikult ei julgenud ma pikka aega sealt mööda kõndida, kuid pika peale harjusin sellegagi ära. Täna aga koju tulles ei leia ma teerajalt eest kasti vaid selle asemele või ümber on ilmunud suur kollane helendav telk. Täpselt sinna samasse puude alla, maja kõrvale, kasti peale, augu kõrvale. Ja see ei ole miski tavaline matkamistelk. Igatahes liikusid ebamäärased kujud seal sees ja tundsid end päris mugavalt. Eks ma pean nüüd jälle teist teed mööda kõndima hakkama.