Varahommikurõõm.

Tõesti, päevad pole vennad. Täna sain ma jällekord tõestust, et Nõmme ei ole Tallinn. Nõmme on väike armas linn/küla metsa keskel. Kus veel näeks hommikul enne kooli minekut metskitse tänavatel ringi kalpsamas? See oli lihtsalt nii armas! Ja kui kiiresti ta jooksis, kui üht hulkuvat koera märkas!

Pea korter.

Laupäeva õhtul helistas Robert ja kutsus Leenu poole. Ma ütlesin, et ei viitsi, siis käskisin Kupil juuksed ära kuivatada ja läksime kahekesti. Kusjuures päris tore oli. Vaatasime ööläbi tudengifilme ja imestasime, et kuidas need küll nii sügavad ja keerulised saavad olla (ehk me ei saanud midagi aru ja mõned olid ohtlikult igavad). '2pic' on mu suur lemmik, isegi kell kuus hommikul või misiganeskelloli. Hommikul sai 45 minutit oma peas multikahäältega pilte vaadata ja siis oligi kojuminek. Jõudsin koju, taevas läks pilve, mul oli uni. Rääkisin Kätliniga, tal oli kõht tühi ja mul uni, me läksime Sõõrikusse pannkooke sööma ja hiljem kõndisime majade ja metsade vahel, külmetasime tuule käes ja rääkisime lapsepõlvest. Kui ma koju jõudsin, läksin tunniks magama. Päevased magamised lõppevad alati kiirelt... ärkad kolm ja pool tundi hiljem, sest emme tuli koju, ja ei saa mitte ühestki sõnast aru, rääkimata oma tegevustest. Peagi saabus õhtu ja sai korralikult magada.

Esmaspäeval ärkasin umbes hommikul (lõunal). Sõin palju, vaatasin telekat palju, lakkisin küüsi - ehk olin igati tegus. Kui kell palju sai, otsustasime siiski maituld teha. Kätlin tuli ja võttis oma emmega meid Mariga peale, ostsime surnud looma tükke ja läksime Roberti poole, et sõbraks võtta Robert, Andreas, Leenu ja Leenu vend (Kupi plokkis) ja läksime randa. Seal on külm, aga lõke andis natu sooja ja vahukommid olid head ning ka see enamvähem valmis liha oli ülimaitsev. Kuskil kahe ajal suundusime Anduri poole, Leenu ja Robert läksid magama. Meie tegime teed. Varsti tuli elugi sisse. Seejärel sõime kõik ülejäänud palju liha ära ja vahukomme ka vahelduseks ja maandusime teleka ette, nagu ikka. Veidike lühifilme ('Tuul' on ka pagana hea), veidike alateadvuse lugemist ja mõnele veel üks film, mõnele uni. Seekord ma valisin selle teise. Kell sai jälle kaheksa ja lõkke järgi haisevad tüdrukud leidsid tee koju.

Teisipäevgi oli põnev. Jõin kohvi, pesin end lõkkest puhtaks, otsisin riided ja ootasin. Istusin autosse ja kui ma järgmine kord silmad lahti tegin olimegi Purtse lossis (võimisiganeskohtseeoli). Issil ja Kärdil oli kümnes pulmaaastapäev. Kahjuks oli see liiga ametlik. Õnneks oli seal Gekkin ja õnneks pöörasime me päris ära alles lõpus (high five ;P). Vahepeal liigutas ta kulme muusika taktis ja väiksed shampust joonud poisid tantsisid suurte tüdrukutega ja hoidsid kõrvu kinni, kui üks naine laulis. Ja kuigi tõesti jätsime me alguses peaaegu korralike tüdrukute mulje, siis see sai rikutud umebs 20 minutiga enne lahkumist. Me oleme osavad!

Täna läksin kooli. Läksin Sdc klassi. Ja mis ma nägin, aken oli kiviga sisse visatud. Esimesel korrusel mõned samamoodi. Eks paar rahvast olid kuulnud, mis linnas toimub ja kas ei viitsinud sinna minna või trollid enam ei sõitnud ja siis nad tulidki ja 'tegid nalja'. Geniaalne.

(üleeile)

Südasuvine Inglismaa. Istun bussis ja sõidan vaatamisväärsuste poole. London jäi just seljataha ja tore päev ootab ees. Hetke pärast märkan, et giid nutab. Londonis olevat olnud jälle terroristide rünnakud. Mitmetes metroodes ja ühes bussis plahvatasid pommid väga väikeste vahedega. Ma kuulen, mida ta räägib, ma saan sellest aru, aga see ei jõua mulle kohale. Õhtul tagasi hotelli poole sõites märkan tänavatel paanikat ja hakkan aimama. Ka ülejärgmine päev metroos sõites tunnen ebakindlust, kuid see kõik ei ole ikka veel nagu päris.
Alles aastaid hiljem bussis sõites tunnen ma hirmu. „Tallinnas on rahutused,” lausub klassijuhataja. Mulle tundub, nagu poleks ma Eestis, vaid jälle Inglismaal. Olukord pole üldse nii hull, kuid ma mõtlen selle suuremaks. Kuulen vägivallast, vandaalitsemisest ja lõhutud akendest. Ainus, mis mu mõtetes selge kuju suudab võtta on soov: „Palun jätke mulle mu Eesti...”

98.

Jumal tantsis Estonia laval balletti. Ma arvan, et mul pole mõtet täpsustada, et see oli suurepärane!!!
Lisaks juhtus selline asi, et Laura oli kah seal oma perega. Tore oli teda üle pika-pika aja näha!
Ja eile ma käisin ja näitasin ennast kümneks minutiks kaamerale. Ma ei tea, kas ma meeldisin talle, aga kaameratagused ütlesid, et mul on hea mälu ja tundusid olevat üldse heas tujus. Ma arvan, et edasi ma ei saa, aga vähemalt oli see päris huvitav kogemus.

Nüüd ma (peaaegu) loen Isa Goriot ja kirjutan saksa ettekannet ja natuke valutan kõhtu.

Emotisoonita lugeda on päris keeruline.

Ja Austraalia ja Rootsi koorid, kes meile reedel koolis esinesid, olid eriti viimase peal!

Laulupiule!

Eile käisime ettelaulmas. See on müstiline, kuidas tegelikult ka saab vähem kui aastaga 46 neiust, kellest pooled pmst laulda ei oska, väga hea koor. Me saime 100-st 94. Lahelahe. Ja sellele kõige kurjemale tädile meeldisid meie kaks esimest laulu üldse kõigist rohkem. Nüüd on küll hea olla (kui seda ühiskonnatööd vaid homme poleks...)

Kirjutad kuu, aga ütled valgus...

Ega mul palju öelda ei ole. Ari võitis Soome Idolsi. Ta oli kõige parem ja pidigi võitma. Death Note oli päris tore film, kui välja arvata teise osa lõpp, mis võinuks veidi teistmoodi olla. Valik Eesti tudengifilme oli ka päris huvitav. Tuul ja 2 pic on minu täielikud lemmikud! Teised veidi vähem ja mõned mitte üldse.
Klassi käisime ka vaatamas. Minust läks see film mööda.
Samal õhtul tegutses ka filmiklubi. Before Sunrise, Gone in 60 s vana variant, surfarite film, Hero ja the Shining. Viimase ajal olin pmst ainult mina üleval ja kuna see oli õudukas siis ma ei suutnud seda vaadata, ajasin Kätlini lõplikult üles ja suundusime koju, jättes mehe alla diivanile ja Kupi teisele korrusele.
Kolmapäevani on väga kiire aga siis ehk läheb natuke paremaks. Veidikeseks ajakski. Ettekanded ja referaadid ja arvestused. Prr.

Maria-Anna tõi mulle Londinist Innocenti! Marid on nii toredad. Ma tõepoolest armastan seda jooki.

Ahjaa... õunakorjamine hakkab üha enam ahvatlema. Kupi, tead küll...

Hääled minu peas.

Täna kõndisime Kätliniga pärast koori metsavahelt kodu poole. Mõlemal oli üks klapp muusikaga kõrvas. Kõnnime rahulikult, räägime teisest teismeliseaest, mis meie vanuses tüdrukuid tabab ja järsku vaatab Kätlin selja taha. Samal hetkel kuulen ka mina häält ja vaatan samuti. Järgmiseks vaatan metsa, siis otse ette. Peale meie ei ole läheduses mitte kedagi. Me mõlemad oleme segaduses. "Kas sa kuuled ka hääli?" küsin Kätlini käest, kes noogutab vastuseks. Jõuan veel mõelda, et äkki hüüab keegi kaugelt midagi ja see kostub ebamääraselt... ja siis meenub, et mul on telefon taskus. Aga ei, see polnud telefonihelin, selle ma oleksin ära tundnud. Mu suur punane kott oli telefoni vastu võtnud ja emme rääkis seal taskus omaette.