Stairway to heaven

Ärgata hommikul varavalges, istuda autosse peaaegu et võõra, kuid toreda seltskonnaga ja sõita. Kuulata, kuidas emme kaitseb magisrtitööd ja teeb seda väga hästi ja vastavale hindele. Istuda kohvikus ja juua jäätisekokteili ja süüa maasikasuppi jäätisega. Rääkida Jumalaga maailmast ja imetleda kleidiriiet. Kissitada päikese käes silmi ja keerata püksisääred üles. Osta raamat. Istuda Kalle miniatuurses korteris, kus vannitoas olev kõlar kõik muu ebaoluliseks muudab ja rääkida puukuurist ja muusikast. Vahepeal mul lihtsalt pole sõnu.

Keemia eksam oli... noh... kui tulemused saan, siis räägin. Aga muidu oli ta päris hea. Selline keskmine. Ja pärast eksamit läksime Andrease poole leivapitzat tegema. Seda me peame veel õppima. Palju. Aga samas oli ta söödav küll. Filme vaatasime ka. Ja öösel läbi tehastevaheliste tänavate oli eriti hea kõndida. Öö oli selline sume ja valge ja hea ja miski sees ütles, et nüüd ongi suvi. Homme saab tunnistused ja siis ongi.

Ps. Otsin sõpru, kes lähevad Rabarockile autuga ja omavad seal ka vabu kohti! Sellised sõpru tahaks väga.

I don’t like my clothes anymore

Maailm on päris imelik. Homme on keemia eksam, aga mul sai hetkel keemiast kõrini. Ma ei viitsi enam, aga ei oska ka. Põrand peaks vähemalt seda oskama, sest kui sa ikka nii kaua nii paksu kihi keemia all lebanud oled, peab lihtsalt midagi külge jääma. Aga selles suhtes on ükskõik, et see on kohe läbi. Kohe.
Hommikuti kõnnime Kupiga kooli ja sõimame autosi, sest neid on nii palju ja nad liiguvad.
Eile õhtul mõtlesin omaette. Avastasin, et Kaisa tuleb kohe tagasi ja suur igatsus tuli. Veidi üle kahe nädala veel.

Õhtuti on mulle kombeks saanud õppida painduma. Ma lihtsalt avastasin, et nt Viljandisse oodatakse näitlemist õppima supermehi ja ma siis mõtlesin, et äkki on Lavakas ka nii ja ega see nagunii paha ei tee, kui ma natuke rohkem paindun kui ainult küürus selg. Natukene olen ma arenenud ka juba. Vähekene.

Ja väiksed lapsed on nii armsad - mina ka, mina ka!

Kolmapäeval sadas terve päev. Koguaeg. Päeva põnevaim hetk oli ehk see, kui Rebane rahvarõivastes vanatädidel tantsida käskis ja need siis minema läksid, sest nad hakkasid kartma. Me esinesime ka kooriga. Pille käis kuulamas ja puha. Esinemised on tegelikult alati naljakad. Järgmine päev Jaanus kiitis ka meid.

Neljapäev oli mõttetu. Läksime Kupiga neljandaks tunniks kooli ja seal me ei teinud üheski tunnis midagi, välja arvatud keemia. Reedel oli suht sama lugu. Nt viimases, filosoofias, veensime pool tundi Otepalu, et meil pole mõtet teha tundi, sest meid on ainult neli ja meil pole õpikuid. Lõpuks lasi ta meid koju. Lastel oli geo eksam ka (kõigepeal kirjutasin 'keemia', see sõna suht kummitab mu peas koguaeg). Mõnel läks hästi, mõnel mitte. Mõni sai poole ajaga valmis ja ootab 99'sat punkti, mõni oli kogu aja ära ja arvab, et 50 ikka saab. Nagu ikka.

Aga täna hommikul käisime emmega Leena sünnipäeval. Ta sai kolmeseks. Ta on nii armas. Üldse terve nende perekond on tore ja neil on ilus korter kah. Pealegi sain mina printsessikrooni kanda ja maasikatoormoosiga pannkooke süüa. Mis saaks veel parem olla? Ja siis ma tulin koju ja sukeldusin keemiasse. Minu tuba on üleni keemiaga kaetud ja ma nüüd võib-olla juba peaaegu oskan midagi.

Inner glow

Täna lendas minu akna tagant mööda mesilaspere. See oli naljakas. Olgugi, et Nõmme ei ole linn, on ta siiski rohkem linn kui maa ja pealegi ei tea ma siin läheduses kedagi, kes mesilasi peaks. Väga Varnja tunne tekkis.

Aga eile käisin ma oma lemmiklinnas. Jõudsime umbes siis kui kõik oma viimaseid unenägusid nägid. Käisime emmega Pierre'is hommikust söömas ja kohvi joomas. Selline mõnus välismaa tunne tekkis, sest seal veedame ka tavaliselt hommiku kuskil mõnusas kohvikus. Igatahes ilm oli ilus ja soe ja mu jalanõudki avastasid, et nad on Tartus ja hakkasid hõõruma. Kõik ei saa ju täiuslik olla. Ostsime siis kullerkuppe ja ma seadsin sammud Jumala poole, kelle leidsin istuvas diivanil ja mõtlemas, et peaks õppima hakkama. Nii tuttav tunne. Ta kurtis mulle kõik oma mured ja rääkis rõõmudest ja näitas toredaid pilte/videoid ja viis siis mu läbi äikese ja paduvihma Tamme pstile Kata sünnipäevapeole. Kartulisalatid ja grillliha ja inimesi igast mastist ja vanusest. Kõht sai vähemalt täis. Ja 12 viielehelist sireliõit leidsin ka.
Kell tiksus vaikselt pool seitse ja siis mõtles Kalle, et võiks üles ärgata. Kuna temagi oli üks põhjustest, miks ma oma väärtuslikku õppimisaega vähendasin, siis tellisin takso ja lasin Kallel endale kohvi välja teha. Kuigi rääkida sai vaevalt tund, enne kui ma bussi peale jooksma pidin, oli väga hea teda üle pika aja näha! Niisiis kallasin ma kohvi kurgust alla ja jooksin bussijaama poole. Tee peal jõudsin veel Veikolegi tere öelda. Ja nii see päev järgmisesse veereski.

11 päeva veel...

Eile käisime Jaapani Keisrile ilusaid laule laulmas. Ja kui välja jätta see, et ühte laulu ma eriti ei osanud ja väga külm hakkas, kui kästi joped ära võtta, siis mulle meeldis. Laulupidud ja sarnased asjandused on toredad. Ja keiser oli ka armas.

Täna leidsin ma 25 viielehelist sireliõit.

Esta kokku-lahku kirjutamise arvestus. Söekaevurite kirjand. Inka sõnade töö. Mata arvestuse teine pool. Bioloogia töö. Läänerindel muutuseta vaja lugeda ja vastata. Ja seda kõike saadab pidev paanika keemia eksami pärast, sest selleks on ka vaja õppida.
Nii hull ei olegi, aga tundub küll hull.

Mansikad

Vokaalne akne.

"Kuidas ma õppisin sõitma" oli hea etendus, mõttelt rõve aga teostuselt hea-hea. Isegi siis kui tahaks kogu aeg köhida ja pea on tatist paks. Haigus on mu teine nimi.

Ja minu lemmikautojuht oli neljapäeval lehes, maailmaparandaja nagu ta on.
http://www.postimees.ee/100507/esileht/siseuudised/tallinn/259803.php