Puu on murumadal, muru puude kõrgune...

Viimasel ajal olen oma vabad hetked sisustanud LOTRi esimese osa lugemisega. Lisaks sellele, et see hea on, tundub siis ka, et ma teen miskit kasulikku.
Vahepeal käisin Kaisa, Sireti, Kupi ja/või Maria-Annaga linna peal. Ja teatasin pea tervele Burn Stilli kollektiivile, et ma ei söö seeni. Nii palju siis sellest.
Reedest elasin laulupeo meelevallas. Eriti meeltmööda olid need hetked, kui pidime miski pool kooriga kokku saama, meie jõudsime alati 25 minutit varem ja siis lõpuks Hanna kas hilines või hakkas lihtsalt 20 minutit hiljem oma jutte rääkima. Mulle ei meeldi ootamine. Tegelikult oli see kõik tore, sest mulle meeldib laulmine ja eriti kui dirigendid on toredad ja head (Raul Talmar ja Toomas Voll, aitäh). Ja naerda sai ka palju enda ja teiste üle. Natukene sain tuttavatelegi lehvitada, kuid enamasti ma vaid kuulsin, et mul on selle suure seltskonna sees palju sõpru, kuid ei näinud neid. Pmst mulle meeldis, kuigi minu jaoks polnud laulupidu seekord nii emotsionaalne kui oleks võinud, sest juba kolmanda päeva alguseks olin ma väsinud ja pea valutas ja pärast esimest ühendkooride blokki istusin ma oma sugulaste juurde maha ja olin kurb. Ja kui ma lõpuks koju jõudsin, siis valutasid ka jalatallad metsikult ja ma olin suutnud jälle end päikesele liiga kaua näidata (kuigi ma ei teinud seda) ja kui Rabarockist jäi otsaette tukk, siis laulupeost põles peapael. Ma olen osav.
Kui nüüd saaks ise ka neid laule kuulda, siis oleks hästi.

Tahaks veel laulda.

Naistele meeldib

Ja päev pärast seda lõpetas Gekkin. Pidin küll umbes tund aega Leesi juttu taluma, kuid eks see tasus ära, sest ma sain pärast Gekkini lilledega pilti teha. Aga mis mulle üldse ei meeldinud oli, et kõik laulud olid kurvad. Kooli lõpetamine on nagunii veidi kurb lugu ja siis lauldakse nutulaule ka. No kuidas sa teed pärast ära nutetud meigiga ilusaid pilte? Kui minu lõpetamisel kah nukrad laulud on, siis ma võtan kinga ja viskan lauljat sellega. Nii need asjad ei käi!

Emme lõpetas ka samal ajal, aga tema oli Tartus ja sinna ma ei jõudnud. Tal on nüüd kaks magistrikraadi.

Sealt sõitsin kohe Tartusse, kuna päev hiljem toimus Jumala lõpetamine. Arvestades, et ma sain öösel ainult poolteist tundi magada (Kallega oli ju vaja rääkida), suutsin ma isegi päris hästi selle aktuse üle elada. Jumal nägi nii ilus välja! Ja Mart oli ka eriti popp! Ja see shokolaadi-kirsi kook pärast... oeh. Lõpuks pidin ma siiski kõigist neist toredatest inimestest lahkuma. Terve tagasisõidu ma magasin. Õhtul käisin veel Kaisaga veidi jalutamas ja siis magasin kauakaua.

Jaanipäev oli ka tore. Läksime Anduri ja Maria-Annaga Kupi poole grillima ja Twisterit mängima. Ja just neid kahte me tegimegi. Ja ülihea oli. Korraks käisime ja viskasime pilgu peale ka Nõmmejaanitulele ja pildistasime end selle taustal ja läkski Jaanipäev asja ette.

Täna tegin Kaisale ülevaate, et mis Eestis aasta jooksul toimnud on ja siis jõime linnas ühe kohvi. Õhtul tulid veel Arvo ja Riina külla ja jällegi oli päev möödas. Ma ei taju üldse aja kulgu.

Jah, Kaisa ongi tagasi. Päris päris. Ja te ei kujuta ette ka kui hea see on. Ta on täpselt sellina nagu varem, kui siis veel parem.

You make me smile

Ma nägin unes jänest, kes tahtis olla liblikas. Tal olid väikesed tiivad ja ta peaaegu et lendas õielt õiele.
Ja hommikul oli rõdul surnud lind.
Anduriga vallutasime raekoja torni.
mmm... ja meil on Kallega tähtpäev.

Kaisa tuleb täna tagasi. Rohkem pole vaja öelda. Mul pole sõnu. Mul on liiga palju öelda.
Praegu. Veel. Varsti.

Blue October - you make me smile

Kõik.

Rabarock ja muud loomad

Neljapäev oli Leenu sünnupäev. Algselt tutvustati seda kui aiapidu, kuid kuna vihm ka tulla tahtis, siis muutusid aiapeoplaanid majapeoks. Vähemalt ma sain palju liha süüa ja näha kõõrdpilke, mis minule ja Marile heideti, kui me jälle põnevaid lugusid nt puuviljatükkidest aka ninjadest rääkisime. Koju jõudsime kuskil ühe ajal. Magama sain kahe ajal. Üles tõusin kuue ajal.

Ja algaski Rabarokiralli. Hommikul oli nii Tallinnas kui Rakveres kõrilõikaja tuul. Õnneks jäi ta meist sinna maha ja kui me kogu kambaga Järvakanti jõudsime oli taevas pea pilvitu ja päike lehvitas. Valisime siis telgile paiga, panime ta kokku ja läksime uurima, et mis toimub. Sel hetkel õnnestus ka korraks Erikut näha, kuid ülejäänud aja oli ta nähtamatu (kuid mitte kuuldamatu). Kuulasime ühte koma teist, sõime hamburgereid ja rääkisime Kallega maeiteamillest ja kõigest muust. Kalle oli vist ainuke, kellel oli the Datsuns'i särk ja ta oli väga uhke selle üle. Peale selle olid nad toredad ka, kuigi mõned lood olevat olnud liiga kiiresti (mina ei mõistnud midagi). Dagö oli tore. Minu geograafia õpetaja kõndis ka igalpool ringi. Koguaeg sattus silma alla, kuid mind tema ei näinud, loogiline. Õhtul aga läks ilm päris külmaks, kuid õnneks oli meil Vanakas kaasa ostetud. Siiski ei aidanud see öösel. Mina jäin nt magama alles siis, kui päike tõusis ja telki soojendama hakkas. Eks une puudusele aitasid kaasa ka need toredad tegelased kõrvaltelkidest. Ma tean nende nimesid, hääli, elulugusid, probleeme ja maeiteamidaveel. Ja mõne hääle viin isegi näoga kokku. Minu uued parimad sõbrad. Ma vihkan neid. Eriti seda üht.
Hommik saabus kuskil poole kümne paiku. Päev tõotas tulla ülisoe. Tuli ka ja mul õnnestus ära põleda. Niimoodi ilusasti. Hommikusöögiks olid loomulikult kohv ja hamburger ja taustaks laulis Agent M. Enamuse päevast istusime kuskil varjus ja kuulasime ükteise geniaalseid fantaasiasünnitisi (jär-jär-jär). Vahepeal vestlesime tuttavatega ja planeerisime, kuidas võiks kõige nõmedamalt Rivolt autogrammi küsida. Hiljem aga kujutasime ette, kuidas Raud Rivo mööda platsi taga ajab. Pilgu viskasime peale Kosmikutele ja Mr. Lawrencele, ülejäänuid kuulsime poole kõrvaga, ka Gay Bar'i. Mr. Lawrence ajal otsustasid lapsed mulle keemia eksami tulemuse teatavaks teha. Ma ei saanud alguses midagi aru. Siiski lõppkokkuvõttes otsustasime Kallega, et 76 punkti on päris hea ja mul läks ka tuju kohe heaks. Ma ei tea täpselt, kas see oli tingitud eksamitulemusest või millestki muust. Õhtu lõpetasid kaks tassi kohvi ja karaoketelk lauluga 'Stairway to heaven", kusjuures, ta laulis hästi. Teine öö õnneks nii külm polnud, kuid kella nelja ajal tundsin tugevat soovi minna vetsu. Taevas oli üliilus ja üks valge kampsuniga mees arvas, et ta peab mind kallistama. See oli päris armas. Sel ööl segasid meie "toredad" naabrid Kallet rohkem kui mind, sest mina olin eelmisest ööst väsinud.
Hommik saabus vihmatibadega ja varsti pärast seda pakkisime asjad, mahutasime ennast jällegi autusse ja sõit kodupoole võis alata.
Kokkuvõttes oli tore ja ma oleks hea meelega veel paar päeva olnud (kui vaid ennast kuskil sellest metsikust ja kõikjale ulatuvast tolmust puhtaks oleks saanud pesta, sest iga sammuga tõusis üles suursuur tolmupilv ja inimesi oli siiski 13 000 vms).

Ja lapsed, lähme die Ärztet kuulama. Keegigi?

Heroes

Teisipäeva hommikul lõpetasin "Kusagil lennata" lugemise. Kolmandat korda. Ta on ikka väga hea. Lihtsalt nüüd ma loen seda ja märkan, kust pool mu elufilosoofiat on tulnud või vähemalt alguse saanud. Ja siis kaklesid mul kajakad ja varesed akna taga. Kui kajakate asemel oleksid olnud tuvid, oleks see nagu raamatus.
Igatahes järgmiseks võtsin ma Lotri uuesti ette. Väga kaugele pole veel jõudnud.

Kui ma just ei loe, siis ma vaatan, st vaatasin Heroes'i. Sari. Tore. Esimene hooaeg sai kahe päevaga läbi vaadatud ja nüüd tuleb teist oodata.
Ja vabal ajal ma pakin kotti, kuulan muusikat, laulan ja räägin Kupiga sellest, et tulevik on hirmuäratav või Kallega sellest, kas tulnukatel on turvavööd kinni.
Lisaks sellele olin ma täna eriti abivalmis. Lasin emme asemel maksud pangast lahti ja helistasin Kaisa eest tema emale. Ma olen ikka nii hea.

"Tapa keha ja pea sureb ise."
/Fear and loathing in L.V./

Mina olengi superstaar

Tegelikult oli päris tore istuda Maria-Annaga Hellas Hundis pärast piraatide vaatamist ja rääkida oma elust. Olgugi et me selle aasta jooksul oleme palju suhelnud, on jäänud nii mõndagi jutust kõrvale.... Igatahes hea oli. Suitsuvaba.

Ja siis ma istusin kodus ja lugesin. Kusagil lennata. Kolmandat korda, kui ma ei eksi. Varsti saab läbi ja ikka veel on hea. Kooliasju sorteerisin ka. Visaksin kuskil kümme puud minema. Ja avastasin oma vanu joonistusi sahtlipõhjadest ja kirjutisi teemadel 'Mina 40-aastasena' jms. Minu tulevik tundub põnev tulevat, kui minus veidikenegi ennustaja annet leidub.

Igatahes, kuhu ma tegelikult jõuda tahtsin oli, et ma käisin täna jälle Tartus. Aga ainult selleks, et sealt Varnjasse, maale sõita. Enne veel käisime surnuaialt läbi. Igatahes maal polnud ma mitu aastat käinud. Kõik puud olid nii suured ja majad/aiad nii väikesed. Ja enamus sibulapõllud olid asendatud muruga, kuhu see kõlbab? Aga mesilasi tõesti ei olnud. Selle asemel oli üks kajakas korstna taha endale pesa teinud. Varnja juures meeldib mulle ehk kõige rohkem see, et seal on täiesti ükskõik mida sa selga paned või teed, sest kõigil on nagunii suva. Seal luuaksegi moodi. Ja varbaid sai Peipsi vette kasta. Kui seal veidi kauem aega olla, siis hakkab igav, kui just palju raamatuid ei ole, sest mulle tundub, et aeg liigub seal teistmoodi, kuna raamatud saavad alati väga kiirelt loetud.

Oma neljalehelisteristikheinadekogu võtsin ma kaasa. Õnne läheb ikka vaja.

Suvi 1918

Täna oli meil kooliakna taga heleroheline viirpapagoi. Lihtsalt istus akna taga ja vaatas, kuidas lapsed teda vaatasid. Eks linnud-loomad tahavad ju ka loomaaias käia. Aga siiski, ta oli vist veidi eksinud.

Lisaks sellele sain ma "Läänerindel muutuseta" läbi. Võib täiesti ausalt öelda, et mulle meeldis see. Ta on selline lihtne aga samas valus ja aus. Ma pean teda vist veel veidi seedima, kuid kui arvestada, et sõjaraamatud mulle tavaliselt ei meeldi (kuigi filmid meeldivad) siis see oli teistmoodi. Ja õnneks sai mu lemmiktegelane alles lõpus surma.