I woke up with this song in my head this morning.

Eile puhus Nõmme metsa kohal tuul, mis oli täis merd ja suve ja siis ma ei suutnud end tagasi hoida ja läksin metsa mustikaid sööma. Istusin suht kaua aega mustikavarte keskel ja kuulasin muusikat, aga siis tärkas minus jälle soov puu otsa ronida. Ma käisin päris kaua ringi, enne kui ühe ronitava puu leidsin. Väga kõrgele ei saanud, kuskil nelja-viie meetri kõrgusele jäin istuma. Ja tuul puhus puud kõikuma. See on nii hea tunne, kõikuda seal maa ja taeva vahel. Oh lapsepõlv.... :P
Ning arvatavasti parakokktulekust on mul kurk valus ja nohu, aga eks seda oli ka oodata.

Unes nägin ma ka midagi. Meelde jäi nii palju, et käisin emmega kesklinnas National Gegraphicu (o'd ei ole) restoranis, kus olid ilusad pildid seinte peal ja enne veel kui ma sööki tellida sain, läksin sealt ära, jalutasin mäest alla ja olin õismäel, kus oli bussipeatustes palju paraweblasi, aga ma ei teadnud neid ja Andur ja Helena sõitsid miniga minust mööda. Selja taga oli raamatukogu, mis oli minu kool. Pärast restorani pidime kinno minema, aga kino tähendas parki. Siiski sinna me ei läinud.

Kask ja entmän

Kupi sünna oli nädala eest. See oli mõnus. Ma olin juba varakult lainel ja kuulsin kõike valesti. Siiski, tükk aega polnud nii palju naerda saanud ja Kaisa ja Helena olid jälle minuga. Hea-hea. Mängisime Aliast, tegime võidusöömist, käisime rannas võrkpalli mängimas ja Twister oli ka üks lemmikutest. Lisaks polnud Tairit ja Mari-Liisi kaua näinud ja õhtu lõpetas film Airplane, mis tutvustas äraolnutele ja võhikutele meie huumorit. Ja kui kõik ära kustusid võis ühest toast kuulda sosinais öölaulupeo laule, mida mina ja Helena päris mitu tundi laulsime. Kupi on nüüd ka suur.

Nädala sees sai ka nalja, aga sellest ma palju ei mäleta. Siiski reedel algas parakokkutulek. Ma isegi ei tea mitmes see oli, kuid inimeste arv oli seal pea kaks korda suurem kui tavaliselt. Pooled minu jaoks uutest ei tekitanud minus mingit emotsiooni aga teine pool oli õige pararahvas. Ning väike tüdruk tõi välja kõigi parimad omadused ja tegi laulu "Õlu on halb" (http://www.hot.ee/toomas51/MOV00391.3GP). Mainiksin veel, et nii palju pole ma päris tükk aega tantsinud ja et mets on ikka üliilus! Teise päeva keskel mõtlesin, et kokkutulek võiks pikem olla. Nii hea oli lihtsalt. Üheksa kuud kahe kokkutuleku vahel on ilmselgelt liiga palju, enam ma nii juhtuda ei lase. Ja Siret... ah, tead küll =)

Lisaks sellele sai ka Andur suureks. Palju õnne sulle veelkord.

Vaata, et sa ei kuku

Helena tuli ka tagasi (ja Jumal läks täna reisile). Me tegime plakati ja käisime tema pool kooki söömas. Oli selline nagu pidi. Kõik on korras.

Kaisaga käisime eile öösel metsas mustikaid söömas ja juttu ajamas.

Ja täna käisime Linnateatris Ronka vaatamas. Seal oli päris palju tuttavaid. Ma alguses ei julgenud sest palju oodata, et ei peaks pettuma. Ja siis kõik rääkisid, et nad pettusid ja siis ma ei julgenud enam midagi mõelda. Aga ma ei saa üldse aru, mida nad virisesid. See oli ju hea. Võib-olla tõesti ei saanud seal nii palju pisarateni naerda kui "Armastuses kolme apelsini vastu" aga see ei olnud ju ka sama etendus. Naerda sai ja lugu oli ka põnev ja lavakujundus ja näitlejatöö olid jälle liiga suured, et sõnadesse panna. Indrek Ojari ja Elisabet Tamm, muah! Ning isegi see pisike vihm, kes meile vahepeal külla tuli, ei häirinud. Lavaaugust on veidi kahju ilma jääda...
Mulle tuli jälle meelde, kui palju ma teatrit armastan.

"Without ice cream life and fame are meaningless," ütles mulle aare.pri.ee Eesti-Inglise-Eesti sõnaraamat ja ma tundsin, et ma olen temaga samal lainel.

Puu on murumadal, muru puude kõrgune...

Viimasel ajal olen oma vabad hetked sisustanud LOTRi esimese osa lugemisega. Lisaks sellele, et see hea on, tundub siis ka, et ma teen miskit kasulikku.
Vahepeal käisin Kaisa, Sireti, Kupi ja/või Maria-Annaga linna peal. Ja teatasin pea tervele Burn Stilli kollektiivile, et ma ei söö seeni. Nii palju siis sellest.
Reedest elasin laulupeo meelevallas. Eriti meeltmööda olid need hetked, kui pidime miski pool kooriga kokku saama, meie jõudsime alati 25 minutit varem ja siis lõpuks Hanna kas hilines või hakkas lihtsalt 20 minutit hiljem oma jutte rääkima. Mulle ei meeldi ootamine. Tegelikult oli see kõik tore, sest mulle meeldib laulmine ja eriti kui dirigendid on toredad ja head (Raul Talmar ja Toomas Voll, aitäh). Ja naerda sai ka palju enda ja teiste üle. Natukene sain tuttavatelegi lehvitada, kuid enamasti ma vaid kuulsin, et mul on selle suure seltskonna sees palju sõpru, kuid ei näinud neid. Pmst mulle meeldis, kuigi minu jaoks polnud laulupidu seekord nii emotsionaalne kui oleks võinud, sest juba kolmanda päeva alguseks olin ma väsinud ja pea valutas ja pärast esimest ühendkooride blokki istusin ma oma sugulaste juurde maha ja olin kurb. Ja kui ma lõpuks koju jõudsin, siis valutasid ka jalatallad metsikult ja ma olin suutnud jälle end päikesele liiga kaua näidata (kuigi ma ei teinud seda) ja kui Rabarockist jäi otsaette tukk, siis laulupeost põles peapael. Ma olen osav.
Kui nüüd saaks ise ka neid laule kuulda, siis oleks hästi.

Tahaks veel laulda.

Naistele meeldib

Ja päev pärast seda lõpetas Gekkin. Pidin küll umbes tund aega Leesi juttu taluma, kuid eks see tasus ära, sest ma sain pärast Gekkini lilledega pilti teha. Aga mis mulle üldse ei meeldinud oli, et kõik laulud olid kurvad. Kooli lõpetamine on nagunii veidi kurb lugu ja siis lauldakse nutulaule ka. No kuidas sa teed pärast ära nutetud meigiga ilusaid pilte? Kui minu lõpetamisel kah nukrad laulud on, siis ma võtan kinga ja viskan lauljat sellega. Nii need asjad ei käi!

Emme lõpetas ka samal ajal, aga tema oli Tartus ja sinna ma ei jõudnud. Tal on nüüd kaks magistrikraadi.

Sealt sõitsin kohe Tartusse, kuna päev hiljem toimus Jumala lõpetamine. Arvestades, et ma sain öösel ainult poolteist tundi magada (Kallega oli ju vaja rääkida), suutsin ma isegi päris hästi selle aktuse üle elada. Jumal nägi nii ilus välja! Ja Mart oli ka eriti popp! Ja see shokolaadi-kirsi kook pärast... oeh. Lõpuks pidin ma siiski kõigist neist toredatest inimestest lahkuma. Terve tagasisõidu ma magasin. Õhtul käisin veel Kaisaga veidi jalutamas ja siis magasin kauakaua.

Jaanipäev oli ka tore. Läksime Anduri ja Maria-Annaga Kupi poole grillima ja Twisterit mängima. Ja just neid kahte me tegimegi. Ja ülihea oli. Korraks käisime ja viskasime pilgu peale ka Nõmmejaanitulele ja pildistasime end selle taustal ja läkski Jaanipäev asja ette.

Täna tegin Kaisale ülevaate, et mis Eestis aasta jooksul toimnud on ja siis jõime linnas ühe kohvi. Õhtul tulid veel Arvo ja Riina külla ja jällegi oli päev möödas. Ma ei taju üldse aja kulgu.

Jah, Kaisa ongi tagasi. Päris päris. Ja te ei kujuta ette ka kui hea see on. Ta on täpselt sellina nagu varem, kui siis veel parem.

You make me smile

Ma nägin unes jänest, kes tahtis olla liblikas. Tal olid väikesed tiivad ja ta peaaegu et lendas õielt õiele.
Ja hommikul oli rõdul surnud lind.
Anduriga vallutasime raekoja torni.
mmm... ja meil on Kallega tähtpäev.

Kaisa tuleb täna tagasi. Rohkem pole vaja öelda. Mul pole sõnu. Mul on liiga palju öelda.
Praegu. Veel. Varsti.

Blue October - you make me smile

Kõik.