Une nägu.

Ma pole tükk aega unes nii palju nutnud kui täna. Unenäost oli nii palju tõsi, et üks mu vanavanaema leidis hästi noorelt oma eluarmastuse, kes oli tast 20 aastat vanem. See tähendab, et ta pidi lesena väga kaua elama. Pmst seda ma nägingi, aga unes oli ta mu teine vanavanaema (mõlemad on surnud). Ta oli juba väga vana ega jaksanud enam enda eest hoolitseda ja lihtsalt istus üksinda laua ääres ja vaatas tühjusesse. Temast õhkas sellist valu, et ma lihtsalt nutsin. Nutsin unes ja nutsin päriselt. Seal oli veel igasugu asju, aga ma mäletan ainult seda pilti. Selle teemaga haakus veel mingi... tema maja ära andmise teema, mis lõppes sellega, et mina ja veel kaks inimest olime öise taeva all kaelani jääkülmas merevees, sest kui me sealt välja oleks läinud, oleks politsei vms meid kinni võtnud ja ma oleks suure karistuse saanud. Meie ümber tiirutas valge hai. Lõpuks tuli meie juurde vette mingi naine, kes rääkis ära, kuidas kõik on, kui me sinna jääme ja kui me sealt välja tuleme. Meil polnud pääseteed. Naine lahkus ja samal ajal saatis mingi muu tähtis asjamees oma koera haid minema peibutama. Nagu filmides on, et ta armastab oma koera üle kõige, kuid ta armastab armastust rohkem. Ma ei tea, kus see armastus oli, kuid hai ujus koera järel ja me saime seeläbi veest välja tulla ja sellest sõltuvalt ei juhtunud meiega ka kaldal midagi. Veidi aja pärast ujus ka koer elusalt ja tervelt veest välja, kuid selleks ajaks olin ma juba nii shokis, et ma lihtsalt nutsin. Ma nutsin koera pärast, ma nutsin maja pärast, ma nutsin vanavanaema pärast, ma nutsin armastuse pärast. Lihtsalt seisin öisel rannaliival ja nutsin. Aga unes nutmine ei ole kunagi see, mis päris elus. Ma nagu ei nuuksunud vaid pisarad lihtsalt voolasid lakkamata mu silmadest välja.

Vaatasin pärast unenäoseletajast ka, et mis värk on. Aga noh, tema loogika on ju see, et kui unes on halvasti, siis elus on väga hästi. Ma ei saa aru, kuidas saab hästi olla, kui nii valus oli.

Varahommikune meelelahutus.

http://www.youtube.com/watch?v=IP7jJuh5fUE

Neid on seal veel...

Naabermaja katusel võistlevad kolm noort kajakapoega lendamises. Oma veel oskamatute tiibadega hõljuvad paari sentimeetri kõrgusel ja vahepeal lükkavad end jalgadega katusest veidi kaugemale. Neil on seal katusel hea turvaline harjutada.

Ma igatsen tähti, aga vähemalt on Jumal tagasi.

I woke up with this song in my head this morning.

Eile puhus Nõmme metsa kohal tuul, mis oli täis merd ja suve ja siis ma ei suutnud end tagasi hoida ja läksin metsa mustikaid sööma. Istusin suht kaua aega mustikavarte keskel ja kuulasin muusikat, aga siis tärkas minus jälle soov puu otsa ronida. Ma käisin päris kaua ringi, enne kui ühe ronitava puu leidsin. Väga kõrgele ei saanud, kuskil nelja-viie meetri kõrgusele jäin istuma. Ja tuul puhus puud kõikuma. See on nii hea tunne, kõikuda seal maa ja taeva vahel. Oh lapsepõlv.... :P
Ning arvatavasti parakokktulekust on mul kurk valus ja nohu, aga eks seda oli ka oodata.

Unes nägin ma ka midagi. Meelde jäi nii palju, et käisin emmega kesklinnas National Gegraphicu (o'd ei ole) restoranis, kus olid ilusad pildid seinte peal ja enne veel kui ma sööki tellida sain, läksin sealt ära, jalutasin mäest alla ja olin õismäel, kus oli bussipeatustes palju paraweblasi, aga ma ei teadnud neid ja Andur ja Helena sõitsid miniga minust mööda. Selja taga oli raamatukogu, mis oli minu kool. Pärast restorani pidime kinno minema, aga kino tähendas parki. Siiski sinna me ei läinud.

Kask ja entmän

Kupi sünna oli nädala eest. See oli mõnus. Ma olin juba varakult lainel ja kuulsin kõike valesti. Siiski, tükk aega polnud nii palju naerda saanud ja Kaisa ja Helena olid jälle minuga. Hea-hea. Mängisime Aliast, tegime võidusöömist, käisime rannas võrkpalli mängimas ja Twister oli ka üks lemmikutest. Lisaks polnud Tairit ja Mari-Liisi kaua näinud ja õhtu lõpetas film Airplane, mis tutvustas äraolnutele ja võhikutele meie huumorit. Ja kui kõik ära kustusid võis ühest toast kuulda sosinais öölaulupeo laule, mida mina ja Helena päris mitu tundi laulsime. Kupi on nüüd ka suur.

Nädala sees sai ka nalja, aga sellest ma palju ei mäleta. Siiski reedel algas parakokkutulek. Ma isegi ei tea mitmes see oli, kuid inimeste arv oli seal pea kaks korda suurem kui tavaliselt. Pooled minu jaoks uutest ei tekitanud minus mingit emotsiooni aga teine pool oli õige pararahvas. Ning väike tüdruk tõi välja kõigi parimad omadused ja tegi laulu "Õlu on halb" (http://www.hot.ee/toomas51/MOV00391.3GP). Mainiksin veel, et nii palju pole ma päris tükk aega tantsinud ja et mets on ikka üliilus! Teise päeva keskel mõtlesin, et kokkutulek võiks pikem olla. Nii hea oli lihtsalt. Üheksa kuud kahe kokkutuleku vahel on ilmselgelt liiga palju, enam ma nii juhtuda ei lase. Ja Siret... ah, tead küll =)

Lisaks sellele sai ka Andur suureks. Palju õnne sulle veelkord.

Vaata, et sa ei kuku

Helena tuli ka tagasi (ja Jumal läks täna reisile). Me tegime plakati ja käisime tema pool kooki söömas. Oli selline nagu pidi. Kõik on korras.

Kaisaga käisime eile öösel metsas mustikaid söömas ja juttu ajamas.

Ja täna käisime Linnateatris Ronka vaatamas. Seal oli päris palju tuttavaid. Ma alguses ei julgenud sest palju oodata, et ei peaks pettuma. Ja siis kõik rääkisid, et nad pettusid ja siis ma ei julgenud enam midagi mõelda. Aga ma ei saa üldse aru, mida nad virisesid. See oli ju hea. Võib-olla tõesti ei saanud seal nii palju pisarateni naerda kui "Armastuses kolme apelsini vastu" aga see ei olnud ju ka sama etendus. Naerda sai ja lugu oli ka põnev ja lavakujundus ja näitlejatöö olid jälle liiga suured, et sõnadesse panna. Indrek Ojari ja Elisabet Tamm, muah! Ning isegi see pisike vihm, kes meile vahepeal külla tuli, ei häirinud. Lavaaugust on veidi kahju ilma jääda...
Mulle tuli jälle meelde, kui palju ma teatrit armastan.

"Without ice cream life and fame are meaningless," ütles mulle aare.pri.ee Eesti-Inglise-Eesti sõnaraamat ja ma tundsin, et ma olen temaga samal lainel.