Sound of Pulling Heaven Down

Nägin unes, et meil oli kodus sidruniga musta teed. Täna läksid poodi ja ostsingi. Kus see oli, kus unenägudes olid ka reklaamid?

Rohkem mul öelda ei ole. Tujude graafik on siinus... või koosinus. Ma ei tea kust ta algas.

Mmm... ja minu toas elab Peeter Porikärbes, nad on kiisuga juba päris head sõbrad.

...

See oli eelmisel nädalal, kui üks mu õpetajatest oli siiralt (rõõmsalt) üllatnud, kui kuulis, et ma olin suvel endale lugemiseks aega võtnud. Veelgi enam, kui mina ei saanud aru, mis selles nii eksootilist on. Ta arvas, et keegi ei loe enam vabast tahtest ja tihtipeale ka mitte kohustuslikus korras. Ja kuuldes, et ma olin Pansot lugenud... Mina olin omakorda üllatunud tema üllatumisest.
Lihtsalt meenus.

Will you come and fetch me?

Nii kurbnaljakat päeva pole mul vist veel kunagi olnud. Aga kõigepealt ehk eelnevast ajast.
Laupäeval trügisin jälle linnateatri lavaauku viivate uste vahel. Ja see oli jällekord seda väärt. Hooaeg sai avatud ja laulud kaasa õõtsutud. Pühapäeval saime kõik kokku ja otsustasime edasise elu üle, tegime plaane. Täpsemalt 13-ndaks oktoobriks. Kui keegi näha tahab, siis tulgu RaMi ja vaadaku ise. Esmaspäeva kohta tasuks ära mainida ehk koorikatsed ja minu ja Leenu vaimne siiamikaksiklus. Teisipäeval tomus suur küpsetamine koolis ja hiljem läksime Helena, Kupi ja presidendipaariga teatrisse Kuumi Eesti Poisse vaatama. Ma ütlen ainult niipalju, et mulle meeldis, kuigi mitte ilmtingimata iga asi.

Ja jõuamegi tänasesse päeva. Varahommikul tuli Andreas ja viis mind tund aega varem kooli leiba küpsetama. Esimest tundi pmst ei olnud, vaid meid käsutati aulasse. Direktor pidas tänasel päeval oma parima kõne. Pehmemalt öeldes: üheteistkümnendas klassis on üks poiss vähem. Ma teadsin teda, kuid ei suhelnud temaga. Siiski valdas terve päeva imelik tunne, kuidagi vaikus ja kammitsus. Söögivahetunnil müüsime kooke, küpsetisi, mida eelmine õhtu lapsed valmistasid. Kuigi päev oli alanud kurvalt, osteti siiski kõik ära. Jäime kõvasti kasumisse. Päeva kõige imelikum osa ehk oli hoopiski, et inglis keele tund, mida ma vihkan, oli täna kõige toredam. Ja matemaatikas me naersime Kupiga pisarateni. Kõige lõpuks tulin ma pärast kooli kohe koju, mida pole ka juba päris tükk aega juhtunud.
Aga seistes keset koridori ja lastes Kaisal end tühjaks nutta, see oli nagu kuskilt teisest ajast ja kohast.

Üldiselt ma ei saa millestki aru. Nii palju on teha ja mõelda ja toimetada, kahed kohustuslikud kirjandused, füüsika-mata tööd (mida ma enam üldse ei valda), joonestamine, õpetajatepäev, SDC autoriõhtu, rebaste retsimine, DSD projekt ja kõik muud eksamid, mis koguaeg end mõtetesse pressivad. Ja kõige selle vahelt tahaks midagi toredat ka teha. Eile õhtul oli kriis, aga täna tundub kõik kuidagi palju selgem ja lihtsam. See võis olla ka tollest sügistuulest....

Ja see oli pilgeni täis...

Kui ma eile Lavaaugu viimasel etendusel sealsel trepikäsipuul istusin, ühel pool Maria-Anna minust kinni hoidmas, kartes kukkumist, teisel pool Kätlin ja poolteist meetrit eemal Helena oma emaga, siis ma ei tundnud kurbust (kuigi tegelikult oli kurb sündmus), sest seal oli liiga hea. Tamm, Aadli ja Ojari - minu kolm lemmikut taidlesid lavalaudadel ja nahkhiire siluett tiirles sinisilmse taeva taustal.

Ja täna koolis söögivahetunnis, kui me jälle oma räpiringis seisime/istusime ja pool tundi naersime, üksteist mõnitasime ja elu planeerisime, siis... ütleme nii, et see oli neist hetkedest, mida ma aasta pärast igatsema hakkan.

Kooli tunnet mul pole. Ja unenäod hakkavad jälle veidi liiga usutavateks muutuma.

What will you do when your suntan fades?

Ma ei saa midagi aru. Mitte, et selles midagi uut oleks, aga et oleks selge - see kestab ikka veel. Kool on naljakas. Iga aasta on nii teistmoodi. Kõik on teistmoodi. Koguaeg peab mõtlema ja otsustama. Tahaks kõike ja kõiki ja natu rohkem, aga päris nii ei saa. Ja siis peaks lisaks sellele veel kõike tegema, aga mõnda ei oska ja vahepeal ei jõua ja mõnikord väga ei taha. Vähemalt on plaane palju, natukeseks ajaks, ja igavust ei tohiks ka ajakavasse mahtuda. Siiski on veel paar asja, mille jaoks pole õiget aega ja mõni asi, mis toimub, aga mille suhtes ma päris kindel pole. Ja siinkohal ei räägi ma sugugi mitte eksamitest, sest nendest ma lihtsalt ei räägi.
Lisaks sellele on mõned õpetajad, kes oleksid võinud ära minna ja teised alles jääda. Kuid on ka neid, kes on just täpselt kõige õigemas kohas. Ja mitte ainult õpetajad, minu inimesed on kõigeparemad. Nad kõik.

Aeg liigub, see on peamine. Kuigi natuke liiga aeglaselt ja natuke liiga kiiresti. Aga täna paistis päike.

And it rained all night

Minul oli tore esimene september. Kui välja arvata, et ma ärkasin tund aega hiljem, kui ma planeerinud olin, kuigi sellest ka miskit polnud. Igatahes oli aktus tore. Ma olen nüüd vana, ametlikult. See kõige suurem. Ja ma ei saa sellest veel aru. Pärast seda läksime lapstega sööma ja siis sööma ja filme vaatama. Ja ka see kõik oli väga tore (kuigi ma kahtlustan, et teised väsisid veidi mu rääkimisest ära. Mina väsisin ka). Kuskil kahe ajal vajusid mu silmad kinni, sest eelmine päev oli mul vaja vaadata ära kõik Grey anatoomia kolmanda hooaja osad ja magama jäin ma umbes viie ajal. Ma üldse magan väga valedel aegadel.

Ja enne seda... Kupi käis minu pool ja me... tegime igasuguseid asju. Järgmine päev sõitsin mööda poode ringi ja otsisin kutsukumme ja õhtul tulid Maria-Anna ja Kätlin siia, sest ma olin laisk. Ja see oli ka tore, jäätisekokteili ja klatśimisega.

Votvot. Postitus nr 200.

Shut up! I am trying to make crème brulée! (starts grinding a cucumber)

Pmst selline oli mu olukord eile. Ma ei saanud midagi aru ja ma ei viitsinud millestki aru saada, istusin ainult arvuti ees, jõin teed (palju teed!), tegin valgest paberilehest väikseid kuulikesi ja panin nad karpi ja vaatasin Black Books'i. Sügav. Kusjuures tegelikult oli päris hea.

Ja siis nägin ma unes, et meie kooli aulast algas suur kosk, mille mu 'klassivennad' sinna tekitanud olid mingis aines hinde saamiseks ja see oli selline mõnus ja suur ja käänuline, nii et kõik õpilased said ülevalt alla hüpata ja mööda seda sõita ja see oli nagu Serena, ainult et palju parem. Üliäge. Mul oli nii tore. Ja see nägi üliilus välja ka. Ma ei tea, miks seda siiamaani päriselt tehtud pole? Geniaalne. Ainult sellest ma väga hästi ei saanud aru, et... noh... vesi nagu ei ringlenud, vaid laskus kosest alla ja siis läks minema. Et kust see vesi kõik tuli...

Pärast sellist toredat unenägu ei imesta ma üldse, et mul täna halb tuju oli. Olgugi, et ma sain paljajalu mööda tänavaid plätserdada, aga seda alles pärast vihma, mitte selle ajal. Ja siis ma ei saanud üldse aru, mida ma tahan. Jne... kriis ühesõnaga. Natuke hirmutab ka see, et ma lubasin järgmine nädal tubli ja suhtlusaldis olla.

Reedel käisime lapstega etendust vaatamas. Ega tal just palju sisu polnud, aga ma oletan, et see polnud väga mõte ka. Aga samas oli tore vaadata ja kuulata, kuidas tuttavad inimesed laulsid ja näitlesid ja ilusad olid. Välja arvata mõned erandid. Ja koolirahvast nägi üle pika aja... nagu ettevalmistus kooliks.

Ja ma vihkan kõiki, kellel tuli mõttesse teha aktus laupäeval. Mis sest et see esimene on. Reede oleks sobinud. Pühapäev oleks sobinud. Esmaspäevast rääkimata. Aga laupäev? Mismõttes. Kuigi ma olen sellega juba leppinud, ainult iga õhtu nutan ennast magama.