Our spring is sweet

Täna ärkasin ma vara ja magasin siis edasi, et järgmine kord ühe nunnu looma kõrval ärgata.

Ja ma sain ühe raamatu läbi loetud. Nüüd on neid üks vähem kui mustmiljon veel.
Ning sain jällegi tõestust, et ma ei meeldi Hansapangale. Sest esiteks ei saatnud nad mulle kirja, et kuule, sul lõpetas kaart kehtimise, tahad uut? Ja siis nad isegi ei vabandanud, kui mul kaks nädalat hiljem aega oli, et neile kirjutada, et mis värk on? Vaid vastasid, et pmst nad võivad uue kaardi mulle tasuta tellida, kuhu ma seda tahan? Ja siis ütsid, et olgu, neljapäeval _peale_ (arrgh) kolme saad kätte. Eks ma siis läksin. Ei saanud. Süsteemis olevat mingi viga olnud. "Tulge kolmapäeval." "Aga kui te väga tahate, siis me võime teile tasuta ajutise kaardi anda." Ma ei teadnud, et selline olemaski on. Aga mis mul muud üle jäi. Oeh. Ja siis nad andsid mulle apelsini, sest nende kontoril olevat sünnipäev. Vähemalt sain ma apelsini.
Ja ilmgi on alanud kevade puhul kohati ilus.

Eilne Tartuskäik oli hea. Seal on alati hea. Teised mõtlesid pingsalt, et millistest lahtistest ustest siis sisse piiluda, aga ma võtsin asja vabalt. Ainus eesmärk oli Tartusse saada ja seal ma ka olin. Eesti keelt käisin kuulamas ka. Hullult kurb oli, sest tundus, et keegi ei taha õppida seda. Meid oli seal kuskil kahekümne ringis ja nemad tegid rõõmust suured silmad, et tavaliselt on lahtiste uste päeval ikka kõvasti vähem inimesi. Kahju hakkas. Tundub, et peab ikka ise minema eesti keelt õppima, sest keegi teine ei lähe. Olgu, Kätlin vähemalt läheb. Eks?

Nur ein Wort

Oli kord üks päev, kus me saatsime Mari koju ja läksime tagasi kooli tema sünnipäevakingituse jaoks pilte tegema. Ükspühapäevane päev. Ja siis oli üks päev, kui me istusime koolis ja meisterdasime ja siis oli mitu päeva, kus me küpsetasime hästi palju.
Ja siis oli üks päev, kus me olime keegid teised ja tegime teemakohaseid nalju.
Ja juhuslikult olid need kõik päevad peaaegu et ühel nädalal ja juhuslikult ma peaaegu, et unustasin ära, et ma ei ela koolis, vaid mul on kodu ka ja õnneks mulle siiski meenus, milline mu emme välja näeb, sest teda ei saanud ka just palju näha ja Michelle ei saanud lihtsalt millestki aru ja hakkas juba sõpru külla kutsuma, sest arvas, et elab üksinda. Ja ükspäev käisime õpetajate läbul ka. Ja üks kord sai RaM kool kaheksa aastaseks. Ja ühel päeval oli kõnevõistlus.

Ja päris mitu korda olid need ükspäevad üks ja sama päev.
Piltidelt on puudu ball ise, sest sel ajal istus mu mitte-eriti-häid-pilte-tegev-fotokas all kokanduse klassis kotis ja vestles õpikutega. Aga selle eest on mul riiulis nüüd üks uus ilus pilt. Ja see, et saalis lund sadas ja pingviinid ringi patserdasid ja toredad olid ja õpetajate bänd mu lemmikbänd on - seda saab ainult meie korraldatud ballil juhtuda. Muah.

sürreaalne...

See, et Mari sünnipäev ülim oli, sellest võib ta ka rääkida. Ma mainiks vaid, et tal on väga toredad sõbrad ja et suure kingipakiga on tore bussis sõita. Ja üldse... Palju õnne veelkord!
Mis oli aga põnev... Sõidan mina õhtul kodupoole. Kell võib olla natu üheksa läbi. Astun siis midagi aimamata oma peatuses bussist maha, kõnnin üle tee ja ourskan Trummi nurga peal kõvasti naerma. Ma olen olnud kodus palju-palju kordi, kui elektrikatkestus on ja elanud nädal aega nii, et pool korterist ei tööta, aga koju läksin ma esimest korda läbi kottpimeda Trummi tänava. Täitsa lõpp. Ma olen õnnelik, et üks noormees jalutas koos minuga esimese ristmikuni ja ma olen õnnelik, et tal olid kõrvaklapid kõrvas ja ta ei kuulnud mu tasast naermist. Ja helkurid olid ka päris tänuväärt. Aga... jõudes oma majani, vaatan, et ohhooo, kõik tuled põlevad. Majades on elekter ja trummi otsas tundusid isegi paar tänavalampi põlevat. Üliäge.

Now it seems too lovely to be true

See on suhteliselt normaalne, et kui hommikul tundub, et täna jõuab kuskil kolmeks koju, siis äärmisel juhul jõuab üheksaks, sest vahepeal on nii palju teha. Näiteks süüa kokanduse klassis mingit naljakat maitseainet, mille maitset ikka jätkub kauemaks ja veel natuke. Või siis ringi joosta ja kõigiga rääkida kõigest. Või väitluses istuda ja balli jaoks nö plakateid mõelda. Või õpetajate bändi proovis istuda ja muusikat kuulata. Kusjuures see kõik on ülitore. Need inimesed on ülitoredad. Nad kõik. Ja enne seda kõike veel saab teha laval kõige mõttetumat saksa näidendit, aga saab selle eest vähemalt kommi ja näha kuidas teised teevad väga naljakaid näidendeid. Ja mata tunnis ülesannete lahendamine on ka täiega tore.

Ja, jah, "tore" on väga tore sõna.

Das ist Rock'n'Roll

Aeg on selline. Koolis on igatpidi tore. Õpetajad on toredad. Sõbrad on toredad. Tegevused on toredad. Meie kool on kõigeparem. Kuigi ma ei eita, et hommikuti on ikkagi nii võimatult keeruline end üles tõusma sundida, sest uni on magus.

Naljakas on saada tagasisidet oma väga vanade kirjutiste kohta. Ma isegi loen neid nii, nagu ei teaks ma, kes selle kirjutanud on. Peaaegu on meelest need tunded, miks selline asi kirja sai pandud, kuid... see pole ikka nagu minu oma. Ja siis kui keegi tuleb ja räägib, et see on tegelikult päris hea, siis tekkib tunne, et ka see kommentaar on kuskilt kaugest ajast pärit. Siuksed lood.

Kusjuures... täna on nädala algus, mitte neljapäev.

Kajakad on tagasi. Üleeile tulid.

( heavenwhere. )

Aeg läheb kiiresti. Alles oli aastavahetus. Ma ei tea, kuidas see toimub. Aga vahepea on olnud asju. Pelmeene tegime. Filme vaatasime. Raamatut lugesin. Emme käis suusatamas palju ja nüüd läheb maratonile, homme. Balli korraldame. Ma isegi ka olen natuke aidanud. Ja vaheaeg tuli ja kohe on läbi. Ja koolis on saanud näitlemas käia. Ja ettelaulmas. Ja arvestustenädal üle elatud. Ja naljakaid hindeid saadud. Ja laulud ja naerdud ja päikest nauditud igalpool. Ja kohvi joodud üle pika aja hästi palju. Ja hommikusöögiks kummikomme söödud. Ja mõni öö poolteist tundi magatud. Ja peavalutatud. Ja raamatut kirjutatud.

Ja kui hommikul varavalges on ülirõve ja kole ja vastik vihm, siis ei tähenda see seda, et pärastlõunal imeilusas päikesepaistes jalutada ei saaks ja kevadet sisse hingata ja tuule peal istuda.

Siuksed lood. Ja ma pean otsustama. Mulle väga ei meeldi valida kahe asja vahel, mida ma mõlemat tahaksin ja ei tahaks ka. Tähendab, tahan. Ma ei tea ju.