This is my face, I've got a thousand opinions and not the time to explain

Jõulukuusk on asjast õigesti aru saanud, päikese käes minnaksegi pruuniks. Ainult et ta on nüüd selles järgus, et kui tema poole vaadata, siis viskab ta kõik oma okkad maha. Oleks ka aeg.
Pühapäeva hommikuti tuleb tõesti vara ärgata, eriti kui selline ilm väljas on. Tuleb vara ärgata ja välja jalutama minna, käia turul, osta head-paremat, sii jalutada tagasi koju ja hommikust süüa. Ja ajaks, kui päike on rõdule lõpuks jõudnud, on kõik muud asjad tehtud ja saabki rõdule Hundertwasserit lugema minna. Ülihea.
Matast ma ei räägi. Michelle'ile meeldib mata asjade peal päikese käes lebada...
Vahepeal oli veel toredaid aegu. Näiteks reedel oli ülihea etendus "Kivid sinu taskutes". Ma teadsin, et ta on hea ja oli ka. Nii tore. Jällekord olin õnnetu, et polnud lilli kaasa ostnud. Kas ma kunagi ka parandan selle vea? Ja reedeõhtul oli jäätisekokteilijooming ka, Kaisa ja Helenaga.
Ja enne seda oli üks päev, kolmapäev kui ma ei eksi, kui me Mariga kummi liiva seest välja kangutasime. Ja pärast Helena ja Mariga koolis kodu mängisime. Priit üritas meid päris mitu korda välja visata. Mmm... ja neljapäev oli vist see päev, kui ma asjalik olin ja kõigile kirjutasin. Oli vist neljapäev. Reedel tegin ka seda. Üritan endale järgmiseks aastaks elu leida. See pole väga lihtne. Mõned lapsed rääkisid mulle, et see on isegi suht võimatu. Nomaitea, kas just võimatu...
Aga jah... ükspäev rääkisime Kupiga ka, et tulevik on tume ja tühi. Natuke põnev on ka tegelikult, et mis siis lõpuks saama hakkab...
Varsti on läbi läbi.

And now the tops of buildings, I can see them too...

Kuskil kolmapäeva ööst alates on päris tore olnud. Enne seda oli väike allakäik, mis tegelikult natuke veel kestab, aga muidu on hästi. Maituli oli nagu maituli ikka, rannas ja külmas pooltoore lihaga. Aga järgmisel päeval järgnenud lihasööming oli väga tore. Ja eriti tore oli pärast inka eksamit linnas. Meil Mariga oli kuidagi eriti hea klapp sel päeval. Ma ei kujuta ette kui palju geniaalseid in-your-face ideid me välja mõtlesime! Lõpuks ostsime värvipliiatsid ja paberi ja läksime mäe otsa joonistama. Kuidagi nii hea oli olla. Ja oma uut sõpra nägin ka jälle. Ja kuigi Kätlin vahepeal koju läks, tuli ta pärast ikka tagasi ja joonistas meiega natuke. Aga need teised ideed teeme ka ükskord teoks. Mhmh.

Alkoholism ründab linna ööelu.

Kas meie oleme inimesed? Ei, me oleme ainult lapsed...

Pikka aega pole mul olnud midagi öelda. Tegelikult pole ikka veel kuigi palju öelda. Kuid. On toimunud toredaid asju toredate inimestega ja päike naeratab päris mitu korda päevas ning emme ei pea enam koolivormipluuse pesema. Ja ma olen aimu saanud üksi elamisest, sest eelmisel nädalal ei elanud emme kolm päeva kodus, sellel neli ning järgmisel samuti neli.
Igatahes neljapäeval oli koolis filmiõhtu, mis läks vägagi korda. Inimesi käis siuke paras hulk, filmid olid toredad, popkorni oli ka ja kõrgushüppemattidel sai ka hüpatud. Koju sai kuskil ühe paiku. Järgmisel päeval pidin aga vara ärkama (reaalselt magada sain kaks tundi), sest tutipäev oli. Naljakas, et just päeval, kui pidi olema esimese klassi laps, tundsin ma, kui vanad me tegelikult oleme. Aga sellegipoolest oli tore ja väga palju meiega ei pahandatudki. Pärast käisime söömas ja siis hüppasin kodust läbi ja põrutasin Sinimägedele. Me naersime terve rongisõidu ja see kestis kolm tundi. Päris väike seltskond oli, aga see tuli ainult kasuks, sest meil oli ikka päris tore. Ja kuigi neljapäeva öösel, kui ma südapahatasin, siis tundus mulle, et ma tegin väga vale otsuse, et nõustusin Sinimägedesse minema, aga tegelikult tegin väga õige. Põrandalmagamised, laulumängud ja ristsõnalahendamised, viktoriinid ja Teise maailmasõjaaegsed plastmasspudelid - mhmh, teinekordki.
Siuksed lood siis. Homme helistatakse meile lõpukella.
Mmm... ja Noa-h'il sai maailmast kõrini. Aga vana arvuti arvas, et ta võib natuke tööd ka teha vahelduseks.
Muidu ma väga ei tea, mis endaga peale hakata. Aga samas ma nagu natukene isegi naudin seda segadust (ja siinkohal ei räägi ma oma segamini toast, mis isegi minu arvamise järgi on väga kole). Ja samas ka mitte.

Out of egypt, into the great laugh of mankind, and I shake the dirt from my sandals as I run.

Ma suutsin end täna oma tuppa lukustada. See ei loe üldse, et mul lukku pole. Vaja läks ainult kassi, kes suutis mu süllettkkimisega närvi ajada, katkist ukselinki ja mind, kes ma linki liiga kõvasti tõmbasin, nii et see eest ära tuli, kassi ja lingi mõlemad pooled teisele poole ust viskasin ja siis ukse ilusti kinni tõmbasin, et kass tagasi tulla ei saaks. Ja nii ma olingi lukus ukse taga. Aga õnneks tuli emme suhteliselt ruttu koju, nii et mulleei jõudnud piss pähe lüüa ja nälga ma ka ei surnud. Nii et tegelikult ei juhtunudki midagi põnevat.
Sellised laupäevad siis.

When winter happens in spring...

Munade-pühad olid toredad. Reedel me värvisime nii palju mune, et oh-oh-oo. Ja emme tegi pashat kah, mis oli ülihea.
Üleeile käisin kolmandat korda verd andmas.
Kohe-kohe on ainult kolm nädalat kooli järel. Matat kardan. Kirjandit kardan vahepeal. Inka unustan alati ära. Aga koolis on ikka veel tore. Natuke vähem toredad on need hommikud, kus tuleb silmad lahti teha ja soojast voodist külma maailma astuda, kuid ülejäänud osa on tore. Isegi õppimiseosa pole nii hull, kuigi viriseda tahaks täiega.
Ja vähemalt tuli korraks suur paks lumi maha, et ma sain siiski läbi valge metsa kodu poole sumbata ja lumes keerutada (ja lumist Eesti-Kanada jalkamängu vaadata).

Joon teed ja õpin bioloogiat.

PS! Kaisa andis mulle täna jõulukingituse, eelmise aasta oma siis. Mitte, et me vahepeal näinud poleks, kuid vahepeal polnud talve ja homme ei pidavat ka enam olema. Niisiis me kaevasime koopaid ja tegime lumeelevante tähistaeva all. Muah. Teatripäev missugune.

Our spring is sweet

Täna ärkasin ma vara ja magasin siis edasi, et järgmine kord ühe nunnu looma kõrval ärgata.

Ja ma sain ühe raamatu läbi loetud. Nüüd on neid üks vähem kui mustmiljon veel.
Ning sain jällegi tõestust, et ma ei meeldi Hansapangale. Sest esiteks ei saatnud nad mulle kirja, et kuule, sul lõpetas kaart kehtimise, tahad uut? Ja siis nad isegi ei vabandanud, kui mul kaks nädalat hiljem aega oli, et neile kirjutada, et mis värk on? Vaid vastasid, et pmst nad võivad uue kaardi mulle tasuta tellida, kuhu ma seda tahan? Ja siis ütsid, et olgu, neljapäeval _peale_ (arrgh) kolme saad kätte. Eks ma siis läksin. Ei saanud. Süsteemis olevat mingi viga olnud. "Tulge kolmapäeval." "Aga kui te väga tahate, siis me võime teile tasuta ajutise kaardi anda." Ma ei teadnud, et selline olemaski on. Aga mis mul muud üle jäi. Oeh. Ja siis nad andsid mulle apelsini, sest nende kontoril olevat sünnipäev. Vähemalt sain ma apelsini.
Ja ilmgi on alanud kevade puhul kohati ilus.

Eilne Tartuskäik oli hea. Seal on alati hea. Teised mõtlesid pingsalt, et millistest lahtistest ustest siis sisse piiluda, aga ma võtsin asja vabalt. Ainus eesmärk oli Tartusse saada ja seal ma ka olin. Eesti keelt käisin kuulamas ka. Hullult kurb oli, sest tundus, et keegi ei taha õppida seda. Meid oli seal kuskil kahekümne ringis ja nemad tegid rõõmust suured silmad, et tavaliselt on lahtiste uste päeval ikka kõvasti vähem inimesi. Kahju hakkas. Tundub, et peab ikka ise minema eesti keelt õppima, sest keegi teine ei lähe. Olgu, Kätlin vähemalt läheb. Eks?

Nur ein Wort

Oli kord üks päev, kus me saatsime Mari koju ja läksime tagasi kooli tema sünnipäevakingituse jaoks pilte tegema. Ükspühapäevane päev. Ja siis oli üks päev, kui me istusime koolis ja meisterdasime ja siis oli mitu päeva, kus me küpsetasime hästi palju.
Ja siis oli üks päev, kus me olime keegid teised ja tegime teemakohaseid nalju.
Ja juhuslikult olid need kõik päevad peaaegu et ühel nädalal ja juhuslikult ma peaaegu, et unustasin ära, et ma ei ela koolis, vaid mul on kodu ka ja õnneks mulle siiski meenus, milline mu emme välja näeb, sest teda ei saanud ka just palju näha ja Michelle ei saanud lihtsalt millestki aru ja hakkas juba sõpru külla kutsuma, sest arvas, et elab üksinda. Ja ükspäev käisime õpetajate läbul ka. Ja üks kord sai RaM kool kaheksa aastaseks. Ja ühel päeval oli kõnevõistlus.

Ja päris mitu korda olid need ükspäevad üks ja sama päev.
Piltidelt on puudu ball ise, sest sel ajal istus mu mitte-eriti-häid-pilte-tegev-fotokas all kokanduse klassis kotis ja vestles õpikutega. Aga selle eest on mul riiulis nüüd üks uus ilus pilt. Ja see, et saalis lund sadas ja pingviinid ringi patserdasid ja toredad olid ja õpetajate bänd mu lemmikbänd on - seda saab ainult meie korraldatud ballil juhtuda. Muah.