Multifunktsionaalsus

Eluke veereb tasapisi. Ma pole kunagi väga hea ajatajuga olnud, aga nüüd on see ikka täielikult kadunud. Iga päev on reede. Aga see ei tähenda, et päev enne seda reede või neljapäev olnud oleks ja et ma suudaksin kokku panna, et mida ma eelmine päev tegin. Mis ei tähenda, et ma ei mäleta, mis ma teinud olen. Väga hästi mäletan. Lihtsalt mai tea millal ma neid tegin. Keeruline. Aga samas väga põnev.

Tegin endale just hästi kange tee... ja kuulan saksa muusikat, sest Triin on koolis.

James saab ka hästi hakkama. On endale juba sõbra leidnud ja puha. Hugo kusjuures.

Meile teatati ükspäev, et pmst nädalavahetusi meil kohevarsti olema enam ei saa, sest juba praegu on üle nädalal laupa loeng ja varstivarsti on neid ka pühapäeval, nii ähvadŕdati vähemalt. Nii et ei saagi minna koju pesu pesema. See oli muidugi ka kift, et kui ma see n-v kodus käisin, siis polnud meil ei elektrit ega sooja vett. Ei mingeid mugavusi.
Aga kool... noh... ükspäev alustati tundi, et... "Kas te teate kus asub esc nupp?" Selles suhtes on nunnu, et meid on viis piffi multimeedikuid ja siis seletatakse asju ikka nii, et naised aru saaksid. Joonestusvahendite peale läheb palju raha. Mmm... ja eile vaatasime me "Rahvuse sündi" (1915). See oli üle kolme tunni pikk. Ja teate küll... sel ajal oli muusika ja liikuvad pildid ja vahepeal tekstid. Ja päeva lõpus. Me olime suht läbi pärast seda. Viimane pooletunnine lõpuspurt oli nunnu, sest see tuli koos vastavate kommentaaridega meie poolt. Yeah.
Mmm.. ja kui kellelgi on mõtteid, millest ma inkas ettekande teha võiksin, siis palun, jagage neid minuga, sest mul pole õrna aimugi. Ma ju ainult söön ja magan. Aga vähemalt kirjaliku eneseväljenduse tundides ma käima ei pea (praktilisi töid pean aga küll tegema), sest mu kirjandi hinne oli üle 80-ne. Nunnu.

Ja Viljandi puhul mulle meeldib ka see, et keset ööd koju jalutada on täiesti normaalne ja bussid on jobudele (ma sellest ei räägi, et ükspäev tulime me Triinuga rongijaamast bussiga kodule lähemale...).

(ja grupipiltidega, et näidata, millistega ma siin suhtlen, on kehvasti, sest esiteks ma pole teinud ühtegi ja teiseks mai tea, kus mu digika juhe on...)

Viljandimaailm

Juba esimesel päeval tegime pättust.. pildil Triin.

Vabal ajal SEBis.

Koduukse ees esimesel koolipäeval lõbutsemas Kelliga.

Mul on tore.

Forecast Fascist Future

Ma mõtsin, et nüüd, kus homme on selline põnev päev, et ma kolin, siis võiks ju kodust teha n-ö viimase sissekande. Mitte, et mul midagi tarka öelda oleks. Ma avastasin pakkides, et mul on päris palju asju... jalanõusid ja riideid ja muud suupärast. Ses suhts et... põnev on.
Mmm... ja eile nt oli see tore asi, et ma jäin bussist maha ja pidin hästi kaua ootama. Nagu tavaliselt nii ka seekord mõtsin ma, et küll siis saatusel on midagi plaanis, et ma just järgmise bussiga minema pean. Mhmh. Taneli leidsin bussipeatusest endale seltsiliseks ja sain talle ka pilgu peale visata enne äraminemist. Ja Katsdri nägin ära ja linnastunud Jumala ja läbimärja Kalle.

Kas Viljandi on ka paralleeldimensioon või ta kuulub Tartu alla?

(Aga see pilt... noh. Andur on neeger. Ta vabal ajal ei ole, aint siis kui mina võrdluseks olen.)

Maa tuleb täita lastega....

Mulle meeldib öösel laulda. See ei tähenda muidugi sugugi seda, et mulle päeval laulda ei meeldiks.

Nagu üks blondi peaga neiu käheda häälega sõnas: "Iga päev küll ei jaksaks patrioot olla..." 

Mul on hääl päris ära.

See oli ka nunnu, et Mari ja Kätlin et märganud, kui "Laul surnud linnust" tuli ja meie Kupiga seda laulsime ja ütsid pärast, et seda pole olnud.

Aga ei olnud üldse tunnet, et oleks kuus tundi järjest laulnud.

Tõnis saatis mulle faili mu endisest raalist. Selle, kus mu raamat kirjas on. Raamatu

 alge, õigemini. Ma lugesin oma märkmeid ja ei mäletanud enam pooltki. Märge: seinakoht!. Mina mõtlen, et mis mul selle seinaga oli... See oli midagi täiega olulist. Teises kohas on "seinakoha" taha kirjutatud: (mis värks selle seinaga oli??) Ma oskan vist päris hästi ennast endale arusaadavaks teha. Mhmh.

Ükspäev käisime emmega sünnimärgiarsti juures. Ta ütles, et ma võin veel oma sünnimärke pidada. Mõni peab lambaid, mõni kanu... ma pean sünnimärke. Normaalne.

Ja praegu ma teesklen, et ma olen kassibeebi ja võingi mitte midagi teha.

Elu õppetunnid

Täna ma õppisin, et ma olen kahepaikne. "Miks?" kuulen ma teid küsimas. Asi on lihtne. Üks herilane nõelas mind ja siis lendas koos nõelaga jälle rõõmsalt edasi. Mis muud seletust seal olla saab. 

Ma vihkan herilasi.

A man like me

James. Mu rüperaali nimi on James.

You're my best friend

Mulle tundub, et on suve algus. Aga siis ma vaatan, et pihlakad on ikka pagana punased suve alguse jaoks ja ööd küllaltki mustad. 

Viimasel ajal oleme me lapstega väga palju ringi reisinud. Alguses käisime niisama siin ja seal Tallinnas õhtuid veetmas. Küpsetasime Anni pool pitsat ja grillisime Helena pool liha. Järgmiseks võtsime ette retke Muhule, et seal Viigimarile puust mõõk meisterdada. Siis viisid bussid mind ja Helenat Varnjasse Peipsi peale kummipaadiga liuglema ja üksteisele Karupoeg Puhhi ette lugema. 

Nii hea oli maal olla. Ma polnud seal ikka tükk aega suve veetnud. Seal oli nii palju kirsse ja nii mõnus rahulik. mmm... Ärkasime hommikul kell 11 ja saime hästi palju süüa, läksime järvele ja tagasi tulles saime hästi palju süüa ja siis õhtul saime ka hästi palju süüa. 

Otse maalt viis tee meid Jumala poole, et tehnikaga jälle natuke tegelea (mhmh, vaatasime igast filme ja kuulasime muusikavideoid) ja järgmisel päeval otsejoones Mare maakohta. Ja jällegi kolm ideaalset päeva ja suures koguses RaM kooli klatśimist. Ja kui sinna lisada veel hea toit ja seltskond ja ilm ja ujumine siis... mida muud oskakski tahta?

Nüüd olen kodus oma uue rüperaaliga ja mõtlen, et mida edasi teha. Veidi aega on veel jäänud. Paar tähesadu ja vähemalt üks kord Tartut.