skip to main |
skip to sidebar
Helena käis. Halloween oli. Romeo ja Julia oli. Näitlejate lahkumispidu oli. Läksidki kuuks ajaks ära. Ja emme käis. Hästi tore oli teda näha üle pika aja. Ma olen ikka täiega memmekas tüdruk. Mmm... ja laupäeval ärkasime Helenaga 16:19. Ja mõtsin, et see on normaalne. Ei saa ikka üle.
Ja esmaspäeval käisime Pärnus. Teatris tööl. Nunnu on seda öelda. Korterit käisime ka vaatamas. Täitsa lõpp. Ja mängisime parme ka seal. Ja ööseks tuli Merli meile, sest tal oli kodus kehvasti.
Täna oli dagö. Ja Priit. Käisid külas. Väga mõnus oli neid kõiki näha üle pika aja. Aga muidu on täna olnud väga imelik päev. Merli maja alumine korrus põles. Uudis oli ka telekas. Nende korter jäi tulest puutumata, on lihtsalt rämedalt vingu täis ja koridor on süsimust. Ja Merli fotokas ka ei tööta. Kõik hea energia tuleb talle saata.
Siuksed imelikud päevad. Toredad ja mittetoredad korraga. Mhmh.
Multikatest saab õppida igasuguseid asju. Kung-Fu Panda, oojee...
Kups käis siin. Ja see oli nii tore. Tema nägi ikka seda ka, et kuidas see elu meil vabal ajal käib. Nägi lapsi, keda oli vaja näha ja näitas ennast nendele. Kui ma pühapäeval bussijaamast koju olin jõudnud, siis oli siin kuidagi tühi. Ja seda mitte ainult sellepärast, et Triin koolis oli.
Praegu on meil koolis siuke aeg, et kõikidel asjadel tuleb ülevaatus. Et asjad peaksid vaikselt valmis saama. Nojah, eks näeb. Töödest rääkides, siis täna joonistasin ma esimest korda söega. Täitsa põnev oli.
Ja seda ma vist pole ka öelnud, et 10-30 november olen ma Pärnus. Praktikal.
Sellised lood siis Viljandimaalt. Tulge mulle külla.
Meil aias õitsevad elulõnga moodi lilled. Nad on nii toredad. Lihtsalt õitsevad nüüd, oktoobri lõpus. Tekitab kohe tunde, et ikka veel on suve lõpp. Aga ei... eile sain ma suure ehmatusega aru, et november on kohe käes. Kohe tuleb ju kirjutama hakata. Kohe. Tähendab, esimesel novembril, aga see on kohe.
Ja siis ma mõtlesin veel seda, et sügis on ikka meeletult soe olnud, sest lörtsi pole veel üldse näha olnud. Kas on liiga rumal loota tõelist talve?
Aga nv oli Tartus tore. Ta oli täpselt selline Tartuskäik nagu mul vaja oli. Rahulik, aga samas absoluutselt mitte. Saa siis aru. Ja ma igatsen päris palju neid Tartulapsi, aga Tartu ise, kuigi ta vist ikka veel on mu lemmik linn, on kuidagi hästi närviline. Aga eks väikelinnadest tulevad lapsed peavadki nii arvama. Eks näis, mis nägu Pärnu on.
Kaks päeva järjest olen viie paiku magama läinud. Täna ärkasin kell üks ja mõtlesin, et mis kuradi pärast mu äratuskell nii vara heliseb. Aga ma ei kurda. Ikka veel ei kurda.
Sügise värvilisus hakkab tasapisi vihmasuse taha peitu pugema. Ma annan talle andeks - ta oli niigi mu lemmik sügis. Aga hommikuti on aina raskem tõusta. Mitte just ilmtingimata selle pärast, et kooli ei viitsiks minna, vaid pigem selle pärast, et uni tundub palju magusam ja teki all palju soojem ja turvalisem. Aga samas kui uksest välja astuda siis plahvatab vastu hilissügisene õhk, mida ma niiväga armastan.
Üleeile oli mul aega kududa ja raamatut lugeda. Eile ma sain isegi raamat käes kooli jalutada. Ausalt öeldes olen ma neist mõlemast tegevusest puudust tundnud. Veidikeseks aeg maha võtta oli päris hea. Natuke tegin isegi koolitöid. Ja selle juurde sobis ka väga hästi kolmapäevane filmiõhtu ning see, et lapstel tuli mõte korralik praad õhtuks teha. Niisiis kogunesime me kõik meie juurde õhtust sööma, nagu ikka saab pere õhtul ühe laua ümber kokku.
Ükspäev ma vist mõtlesin isegi oma NaNoWriMo teema välja. Ma pole veel päris kindel, aga kuna ta on üks siuke teema, millest ma kunagi nagunii kirjutada tahan, siis miks mitte seekord. See tähendab muidugi, et mu unenäolugu jääb poolikuks, aga ma arvan, et ta jääbki nii kauaks poolikuks, kuniks ma teda jälle unes näen. Peab tulema jälle see tunne, et see on just see asi, mis praegu minu hingest tuleks.
Iseenesest pole ma vist rääkinud ka rebaste ristimise päevast. Ausalt öeldes ma väga ei jaksa ka, sest see tundub nii ammu olevat. Aga ta oli tore. Järgmisel päeval esimestesse loengutesse ei jõudnud väga paljud ja need, kes jõudsid, olid ka sandid.
Ja SDC õhtu oli ka vahepeal. See vist on paratamatus, et enda korraldatud õhtu meeldib ikka kõige rohkem, kuid ma ei ütle ka halbu sõnu selle aasta omale, sest kõik nägi päris kift välja.
Hea on.
Kuu hakkab vaikselt läbi saama. Või noh ma ei tea kui vaikselt. Meie olemegi need, kes lähevad peole, istuvad ringis keset tuppa maha ja siis hakkavad teed jooma. Maili juures oli väga kift soolaleib. Raineri juures oli ka kift. Ja Suitsu juures on ka alati kift.
Vahepeal sai Vanaema ka suureks. Juubel ja puha. Väga kift pidu oli. Rääkisid oma ülikooliaastatest ja siis ma võrdlesin enda omasid. Väga palju erinevust küll polnud.
Ja sügis, oh milline sügis! Milline õhk! Millised värvid! Üks lehesõda on ka peetud.
Tegelikult ma lihtsalt ei oska midagi öelda. Igast asju on toimunud. Igast väga huvitavaid nalju on olnud. Ja meeleolu on üldiselt hea. Vahepeal on väike väsimus peal. Et ei jaksa koguaeg ka õnnelik olla, kuid see läheb kiiresti üle.
(Merli tegi esimese pildi. Mari ütles lause.)
Eluke veereb tasapisi. Vahepeal teeme süüa, ülejäänud aja ei söö. Teed joome koguaeg. Koguaeg! Vaikselt hakkab sinnapoole tiksuma olukord, et ei viitsi koguaeg pidudel käia, tahaks siukseid nunnusi rahulikke õhtuid, aga õnneks on neid ka ikka päris palju. Eile näiteks istusime kõik Kristjani pool ja lahendasime hästi halvasti koostatud eesti keele grammatika ülesandeid. Eesti keel pole mulle veel kunagi nii kole tundunud, kui neid lahendades. Ma ei tea, kuidas üldse on võimalik seda nii koledaks teha. Aga nagu näha, temal see õnnestus. Siin kohal saadaks soojad tervitused Toivo Linnule.
Vabal ajal õppime siiski html koodi. Ehk siis istume Huugooo, Nunnu, Jürka ja Jamesiga kus juhtub ja toksime igasugu sümboleid igast erinevatesse kohta, et jälle näha, et kõik on valesti :D
Ükspäev (mul tõesti pole õrna aimugi, millal see oli) nägin ma Jaanust kooli peal. Iseenesest pole selles midagi erilist, aga tavaliselt oli selleks kooliks RaM kool, mitte Viljandi Kultuuriakadeemia. Hästi nunnu oli vana nägu uues keskkonnas kohata.
Tunnid on meil kiftid. Ses suhtes, et õpiks ka valguskujundust ja maketi tegemist ja maalimist ja IT aluseid ja üldkompositsiooni ja kõiki neid muid aineid, mida meil pole veel olnud ja mis meil olnud on, aga mida ma lihtsalt kirjutada ei viitsinud. Ülikift.
Mmm... ja lapstest ma üldse ei räägi. Nemad on lihtsalt ülitoredad.
