Superkõiksuse superteooria

Mul on jõulud. Eriti olid eile, sest me istusime kambaga köögilaua taga, korvis olid piparkoogid ja mandariinid ja kausis mitmesuguseid kummikomme ja toas küünlad põlesid ja oli härmad ja aknalaua peal seisis jõulukalender ja kõik oli nii jõul! Ise ka ei uskunud, et lumeta ja kuuseta võivad jõulud tullla, aga näed, tulid.
Viljandis on muidugi naljakas olla küll. Esiteks poleks nagu ära olnudki, aga samal ajal kummitab peas, et peaks etendusega tegelema. Ja samal ajal tundub naljakas panna vetsu ust lukku (sest Pärnus meil polnud lukku) ja välja tulles jälle naljakas, et ukse peab ka lukust lahti tegema ja samas tulesid ei taha üldse ära kustutada, sest Pärnus oli muidu pime, kui kõik tuled ei põlenud ja kui korteri uks lahti teha, siis on naljakas, et ei tulegi trepp, vaid olengi juba õues. Ja järsku on nii palju inimesi, kellega saab midagi teha. Naljakas.
Aga jah, NaNoWriMo sai läbi ja ma jõudsin lõppu ja romaan on kehv, aga vähemalt valmis. Pmst.
Ja homme! Homme saan ma minna verd andma. Viljandis! Kaks kuud pidin ainult ootama. Teised tulevad ka. Mõned.
Ja laupäeval lähen varavalges Tallinna, laulan kogu päeva ja saan siis koju. Meid võib Jaani kirikusse kuulama ka tulla, viiest, kui ma ei eksi. (kella kahest äkki poole neljani oli meil vaba aeg. Kui keegi lõunat sööma tahab minna, siis ma olen olemas. Ja mingitel muudel aegadel saab ka kindlasti kõrvalepõikeid teha. Õhtul olen kodus ja söön emme ja vanaema ja Tõnise ja Mikuga.)

Seaduslikud vampiirid süvateksases

Löön Triinule lihaga vastu pead, sest ta arvas, et nägi hiirt. Peksupealinnas tuleb mõistus pähe peksta.

Sweet November

"Tere, meri!" hüüdsin täna esimest korda Pärnu merele. "Mina olen siin olnud juba kaks nädalat, aga täna näen sind esimest korda! Tere! Mina olen Birgit!" Tuul puhus paremalt poolt ja mõlemad põsed olid jääs. Meri oli ka peaaegu jääs. Lumi tegi jää nägu ja liugles mööda veepinda. Mulle tuli mu pooleliolev jutt meelde. Ma oleks vist pidanud ikka teda edasi kirjutama, mitte uut valima, kuid nüüd on ainult seitse päeva veel jäänud. Küll saan hakkama. Ja siis kohe vana loo juurde tagasi. Sest see meri ja see ilm ja see kõik oli nii minu unenägu. Mina olen metsainimene, aga lumega oli ikka mere ääres ka väga tore.
Lõpuks jõudis meieni ka talv. Täitsa lumi kohe. Ekslesime Mariga mööda Pärnut. Pärast, kui inimeste sekka sattusime, siis kõik vaatasid ja naersid meie üle, sest me olime ikka päris lumeinimesed. Päris päris.
Ja Endlas on juba täitsa tore. Naljakas on, kui õhtul teatrisse ei lähe. Kuidagi poolik tundub päev sedamoodi.
Aga homme saab Tartusse. Kui buss ikka sõidab.

Saja-aastane laps

Täna näiteks jõudis mulle selline asi kohale, et ma olen elanud mere ääres poolteist nädalat juba, aga pole veel kordagi merd näinud. Päris geniaalne. Olen küll enda üle uhke.
Täna tuli esimene lumi ka. Hommikul tegime talve esimesed lumepallid ja lihtsalt hüppasime lumekuhjakese pealt lumekuhjakese peale. Nagu väiksed lapsed. Kahjuks me ei hilinenud, kui oleksime hilinenud, siis oleks saanud tuua vabanduseks, et tuli esimene lumi. Mõnikord lihtsalt ei juhtu asjad nii nagu peaksid.

(Pildil oleva pildi õigused lähevad Andrese pisikesele sugulasele.)

Thinking about forever

On jälle käes need hommikud, kui ma teen silmad lahti ja tunnen, et tahaks edasi teki all olla. Eriti keeruliseks muudab selle asjaolu, et kõrvalvoodis magav Triin teeb sama nägu ja Marigi kõrvaltoas. Ja tuul undab akna taga. Tegelikult on mõnus. Sellepärast ma vist panengi äratuskella 15 minutit varem helisema, et ma saaksin nautida veel natukene teki all olemist. Kurr....

Triin oli pühapäeval nii armas. Istus oma kottidega ühe võõra tüdruku kõrvale ja küsis siis: "Ja kuhu ma need kodinad nüüd panen?" Kui esimest korda bussiga sõita, siis tuleb ikka korralikult ette valmistuda. Enne bussisõitu tund aega magada, krõpsu ja juua endale kaasa osta. Mõned hääletavad esimest korda, mõned sõidavad "esimest" korda bussiga. Selline on üliõpilase elu.

Ja tegelikult ma hiilin kirjutamiskohustusest eemale.

(ja see pilt sellepärast, et Mari meelest on mul seal hullud silmad.)

Seeneralli

Pärnu. Olgu, praegu küll Viljandis jälle.
Eile hääletasin esimest korda. Hääletasime kolmekesti Pärnust Viljandisse. Viie minutiga saime auto peale ja hopla olimegi kodus. Täitsa naljakas lugu.
Pärnus muidu on iseenesest päris tore, ma tahan, et seal oleks rohkem asju, mida teha saab. Ehk järgmisel nädalal läheb paremaks. Ehk. Muidu õpime muudkui lapstelaule ja tassime kappe. proźektoreid oleme ka üles pannud ja igal õhtul käime teatris. Vähemalt oleme kultuursed.
Aga Pärnu kodu pole ikka üldse kodu. Selline hästi ajutine tundub kõik, kuigi tegelikult ta ju nii ajutine polegi.
Eile õhtul oli tore Aidas käia kohvi joomas. Kohvini asi ei jõudnud, aga siider oli hea ja üllatuskülalised toredad. Õhkkond oli väga viis.

Pilt esimesest korrast, kui me Pärnus käisime ja ma tahtsin lendu tõusta.

December Will Be Magic Again

Ja nüüd uue elu spurt.
Kolm nädalat.
1...2...3 ja läks!
Läks?
Läkski?
Päriselt?
Ma mõtlesin, et ma olen hotellis.