Visuaalid. Tehnoloogid. Teatrikunst.

Tol õhtul teadsime nii mõndagi sellest, kes ülevalt trepist alla roomab ja enne unenäos käis... ja tollest, kes akna taga koputamas käib... ja vahepeal oli toas liiga palju välke... jah, see oli see sama tänav, kuhu vaid vähesed oskasid tulla.

Kaks lugu.

Ükspäike tulin koju, koolist arvatavasti. Selline hämarapoolne aeg oli. Väiksed lapsed olid peitnud ennast maja sees olevasse auku. Eks mängisid luurekat või midagi. Kui ma neile juba lähemale jõudsin, sosistas üks poiss: "Tädi, ära ehmata!" See oli nii armas. Mitte see osa, kus ta mind tädiks kutsus, aga see osa, et ta ei tahtnud, et ma ehmuksin.

Eile aga läksime peole. Järgnesime kindlalt Stellale, kes juhatas meid kindlalt vale maja juurde. Tükk aega seisime seal hoovis ja panime õuetuld põlema. Asi oli ainult selles, et Väike-Kaare polnud õige. Kelli küsis siis teed, Suur-Kaarele. Stella siis täpsustas, et Kesk-Kaare hoopiski. Üks mees üts, et ta võib meid ära visata. Kas siis seda või müüb meid prostituutideks. Me olime muidugi nõus. Mina ja Taavi sõitsime kastis. Jõudsime kohale ka. Pärast Kelli rääkis veel Ottole, et kas ta viitsib Kesk-Karja tänavale paar õlut tuua. Nojah. Tänavad on keerulised.

Öölugu.

Kõige toredamad hetked ei ole kunagi jäädvustatud. Sellepärast nad ongi nii head, et nad on nii kaduvad. Nii öeldakse. Mulle tuli Vormsi meelde, lisaks kõigele muule.

The curious case of Benjamin Button. Mhmh. Pole ammu filmi ajal nutnud. Üks imetore õhtu Piili ja Andrega.

Nähti tihti taevas tähti? Tihti taevas tähti nähti.

Tom ütles, et mu sõber on telekas. Mitte telekas kui ese, vaid et seal sees on minu sõber. Tõsi. Andreas oli telekas.
Hiljem, kui Merli minu poole tuli, et telekat vaadata. Mitte niisama telekat, vaid näitlejaid seal sees, siis olin mina ka telekas. Mitte mina polnud telekas kui asi, vaid olin seal sees. Ise ka üllatusin.
Telekas rääkis veel, ehk siis seal sees räägiti, et Riias olid kehvad lood.
Ja hommikul ärkasin vihma peale, et siis vannitoa aknast keerlevaid-langevaid lumehelbeid püüda, et siis pärast jälle tibuvihma käes väravat lukust lahti ja uuesti kinni keerata. Vahepeal koristasin ka. Kogu korteri koristasin ära. Nüüd juba võib siin nagu eladagi.
Lisaks olid veel asjad. Emmega rääkisin pool tundi telefonis. Tegelikult kolmkümmend üks minutit ja mõned sekundid. Tuleb ikka täpne olla. Tegelikult enne rääkisin veel mõned minutit. Nende täpset arvu ei tea. "Nagu teine Eesti," ütles emme. Mõndade asjadega on nii.

Never.ever.

Mina tegin endale täna liha sööksiks. Kanaliha. Päris ise tegin. Selline tüdruk olengi. Kas ma olen ka uhke enda üle? Ooo jaaa.


(See on Piili saabas. Mina joonistasin. Joonistamise hindamine oli ka. B sain.)

Ja tõusebki suitsu korraga kõigist Viljandimaa korstendest

Täna oli nii ilus hommik. Öö, nagu ikka viimasel ajal kombeks, hakkas hilja ja lõppes väga kiiresti. Öö tähendab siis uneaega. Aga kui ilus oli hommikune Viljandi. Hommiku all pean ma siis silmas aega kümnest üheteistkümneni. Hommik oli muidugi ka uudne nähtus, sest uni on viimasel ajal ära lõppenud alles pimeduse saabudes. Aga kogu Viljandi oli mattunud uttu ja udu tagant ja pealt ja kõrvalt kumas Päike. Suur kollakasorats päike. Ta oli nii ilus. Ja siis hakkas taevast sädelust sadama. Kõik kohad olid sädelust täis ja sellele ei näinud lõppu tulevat. Kogu õhk oligi üks suur sädelust. Lumest ei olnud juttugi. Kahjuks sai ta lõpuks ikka otsa. Aga Päike ja udu jäid.

Lugu? Dagö - kuula,kuula. Mis sest, et see suvest on.

Booz?

Vana aasta läks suvehõnguga. Kui päris aus olla, siis uus tuli ka veidi suve hõnguga. Sellise maal olemise hõnguga. Et ärkad hommikul ja keegi kütab ahju ja keegi teeb süüa ja väljas on suvi. Mitte, et see päris nii oleks olnud, aga hõng oli. Ja nüüd on külm. Ööbisin kaks ööd Merli pool. Nägime toas äikest ja meil olid kohalikud haisupommid... või noh peaaegu... ja elekter läks ära, poolenisti. Lisaks sellele olid igalpool vampiirid. Ja ikka veel on. Vampiirid ei lasknud isegi korralikult Väikese-Mari muinasjuttu kuulata, mis oli nii tore, vaid õhutasid endast rääkima. Aregi arvas, et nad paljunevad. Ja aastavahetusel olime hoopis järve ääres, kus oli hästi palju jääd ja kauged ilutulestikud ja tegelikult oli väga ilus. Ja kodus oli romantika, sest elektri asendasid küünlad. Mul on täpselt selline tunne, et seda sama päevade jada võiks korrata veel natuke aega. Kooliga tegeleda ma küll ei jaksa. Praegu mõtlen küll, et äkki kohusetunne ajab mind liikvele, aga praegu on kell ka päris palju. Hommik on ju alati õhtust targem, ütleb, et aega on selle kiire asjaga. Vähemalt vanal aastal oli nii.
Lubadustega on nii et... ma ei teagi, kuidas nendega on. Ootustega samamoodi. Lootustega samamoodi. Hirmudega veel eriti. Ma kahtlustan, et uuel aastal võib kõike ette tulla. Aastanumber juba ütleb nii mõndagi.
Aga eelmisesse aastasse ma vist palju maha ei jätnudki, võtsin kaasa hoopis väga palju toredaid inimesi ja sündmusi ja seiklusi.