I'm so sorry for everything

Queen - Flash

(mäletad, Jumal, mis sa mõtlesid, kui ma ütlesin, et ma hakkan Flashi õppima?)

Täna oli selline päev, et ta algas kaks korda. Me läksime Piiliga kaks korda kooli. Mitte, et päev oleks just nende kooliminekute pärast mitu korda hakanud, aga samas nagu natukene ka seda. Algus oli suurepärane. Tõesti. Merli ja Annuga hommik, paar loengut, paar naeru - selline hea algus nädalale.
Ja siis algas see teine päev. See teine päev, kus tundsin ennast täiesti väärtusetuna. Ma suutsin ainult pettumust valmistada. Ja mul oli enda pärast nii häbi. Õigusega. Sest kui on keegi hästi hea ja kui tema pettub ja õigusega pettub, siis on päris valus. Ja halb. Ja vastik. Täpselt selline asi, mis ei tohi mitte kunagi juhtuda. Aga mõnikord juhtub.
Nädalavahetuse võnked kestavad edasi. Kõik muutub hetkega. Ükskõik kumba pidi. Siinus on eriti tihe.

The National - Baby, we'll be fine

Võib-olla see oleks pidanud olema eile...

...aga täna ostsin ma poest ainult punaseid asju. Ja kusjuures mitte üldse meelega. Ses suhtes ma ei läinud poodi kindla otsusega, et ma nüüd ostangi aint punaseid asju. Aga välja kukkus sedapsi.

Natukene. Võin ma ju rääkida ka muust ajast kui ainult sellest poekorrast. Vahepeal on olnud hästi hästi häid hetki. Kohe selliseid päris-päris häid. Näiteks oli hästi hea olla Stella ja Liisaga Liverpoolis eile õhtul. Tõesti oli hea olla. Ja siis Tares ja siis etendustel ja siis etenduste vahepeal ja siis.... las ta jääb. Aga vahepeal oli ka sellised päris halbu hetki. Sellised päris-päris halbu ja üksikuid. Näiteks, kui ma läksin kooli ja ei leidnud mitte kedagi, kellega suhelda ja siis ma lihtsalt seisin üksinda. Või kui mulle tundus, et ma jälle surun end inimestele peale. Aga las ka nemad olla. Ja siis oli sellised hetki või pigem kohtumisi... sellised igasuguseid... selliseid nagu kohtumine klassivennaga või vargamäelasega. Ühesõnaga... hetkine (võib ju küll näiteks selline sõna olla), et siis hetkede rohke. Olen oma nädalavahetusega ja sellele eelnenud päevadega väga rahul. Kuigi seitse teatrietendust kahe päeva peale on päris palju. Istumisest väsib lihtsalt ära. Palju ma ikka järjest istuda jaksan. Aga Tudengite Teatripäevad olid väga kiftid.

Ja neli inimest mahuvad meile vabalt ööbima. Pole mingit probleemi.

Paramemm

Õnneks-kahjuks pole sellest pilte, kuidas me Siretiga öösel mäest alla kukerpallitasime. Aga see oli väga tore. Kukerpallitamine ja ka ülejäänud parakokkutulek. Kuigi seal oli väga palju vähem tuttavaid nägusid, kui ma lootsin. Kui vahepeal ma polnud kaua käinud ja siis tundus, et see on lausa kuritegu, siis ma arvan, et seekord isegi oli see boonuseks, et ma poolteist aastat sinna sattunud polnud. Mina olen muutunud, nemad on muutunud, aga kokkumäng nagu ikka toimis, toimib, kuigi nüüd nagu hoopis teistmoodi. Ah see kokkutulek oli üldse teistmoodi,

Nüüd jälle Viljandis. Päris päriselt koos Merliga. Jeesh.

Metropol!

Dekoratsiooniajaloo eksam.
Fotohindamine.
Õhtu emmega.
Päev Kupiga.
Ööbimine Jumala pool.
Skype.
Helena ja Kupiga õhtu-öö.
RaM kool.
Näituse "Eesti Nägu" avamine.

Ma nägin nii paljusid nii häid inimesi, et ise ka ei usu, et suutsin neile kõigile pilgu peale visata. Jah, paar tükki jäid küll nägemata, kuid selles olid süüdi saatuse keerdkäigud ja... kohati ka minu valikud. Väga soe tunne oli RaMis ringi tatsata. Ja kõik vähemalt teesklesid, et neil on hea meel mind näha.

Magada ma pole küll saanud, kuid see ongi ju jobudele.

Ja kolmapäeva hommikul äratas emme mind kena sõnumiga. Kodus oli jälle poolelt korterilt elekter kadunud.

Meeleolu: ärev. Ma pole päris kindel, miks.

(Üks fokstrott palun. Ühe lennuki pardal palun.)

Sess...t elu on selline.

Hmm... loodetavasti pühapäevast, võibla esmaspäevast Tallinnas. Kolmapäeva õhtupoolik on vist Helena ja Kaisa käes. Esmaspäeva õhtupoolik emme oma. Neljapäeval lähen RaMi külla. Reedel tööpäeva lõpus sõidan parakokkutulekule. Teisipäeval kell 12 on juuksur. Tahaks näha ka kõiki teisi, kes veel päevaplaanis pole. Nii et võtke julgelt ühendust!
Vabal ajal nagu tegeleks oma viimaste eksamite, hindamiste ja muu taolisega. Täna näiteks oli päris palju hindamisi. Ja sai igasugust asjakohast tagasisidet. Tuleb tõdeda, et kõige rohkem siiski Svenilt. Põhjendatud kriitika on lihtsalt rohkem väärt kui mõne "ma-ei-tea-mulle-ei-meeldi" nägu.
Aga muidu on vist ikka streikimine täies hoos. Jõud ka nagu raugeb natuke. Või tegelikult ainult siis, kui meelde tuleb, et midagi asjalikku peaks tegema. Kui see meelde ei tule, siis on kõik hästi.
Mmm... ja eile öösel igatsesin väga-väga RaMkooli aega.

So take off your shoes and stay a while
This might be the right time tonight...

Bottle it up!

Kolga-Jaani rahvamaja tugitoolis on päris normaalne magada.
Vabal ajal ma kujutan ette, et mul on kodus kass. Ja ette ei kujuta ma just seda meelega, lihtsalt koguaeg tundub, et mul on kass. Aga ei ole. Aga tahaks. Kassi.
Andekad inimesed meeldivad mulle ka, aga hullult kadedaks teeb ikka. Aga siiski meeldivad.
Ja kõik reisivad muudkui. See on ka tore.
Ja miks peab A4 tekstipõhised plakatid printima fotopaberi peale mitte normaalsele paberile? Miks? Ei ole loogikat. Streigin. Viimasel ajal streigin ma üldse palju. Sess vist ongi selleks loodud, streikimiseks.

(Tegelikult mul on juba tükk aega hästi hea. Vahepeal on hästi halb ja siis on jälle hästi hea ja mul on halvast nii suva, kui üldse olla saab. Suht siinus... või koosinus... ma tõesti ei tea, kust ta algas.)

Fakk, ma tahan osata laulda!

Horoskoop...

"Tunne on nagu eriülesannet sooritaval ninjal. Sa ei pruugi küll kellegi nina all mõõgaga vehkida, kuid verbaalselt teed seda kindlasti," rääkis Postimehe horoskoop, nüüdseks siis juba möödund päeva kohta. Iseenesest pole selles midagi huvitavat. Aga ma lihtsalt seisin pool päeva filosoofia eksamit ootavate inimeste seas ja rääkisin neile oma lemmik filosoofist Ninjast, kes ütles, et ta ei usu jumalasse, kes ei oska tantsida.

Ja siis öeldakse, et horoskoobid ei ole tõsiseltvõetavad...