Ho fame di vino di bianco.

Edusammud. Üks väike poiss küsis minult, et kas väljas vihma sajab. Mina sain küsimusest aru ja vaatasin välja. Ei sadanud. Nii ma talle ka ütlesin. Rohkem ma lastest väga aru pole saanud.

Edusamm number kaks on see, et külmkapp töötab. Lisaks sellele on meil ka vaip.

Edusamm ja feil ühes esemes on võti. Me oleme saanud küll teised võtmed, aga alumise ukse oma üks ei tööta. Läksime siis jõudu kokku võttes uuesti võtmemeistri juurde, et seda natukene parandada. Ta tegigi meile tasuta. Ikka ei töödanud. Siis tegi veel kohe päris uue võtme. See ka ei tööta. Nüüd peame kuskilt orginaalvõtme rottima ja uuesti minema. Too võtmemeister saab meile päris sõbraks juba.

See nädal on tõesti nii mööda läinud, et ei saanud arugi. Samas nagu väga midagi teinud ka ei ole. Vihma muudkui sajab ja sajab. Täna aga il sole brilla. Ja veel enne, kui me netti pubist varastama tulime, käisime naabermajas külas koduveini joomas. Mõnus magus morss oli. Käisime seal, sest enne saime meie kodu direktori ja tema naisega kokku, kes käib kooris, kuhu me läheme ja siis nad viisid meid naabermajja ja näitasid koori dirigendile ka. Lisaks siis nägime kogu pere ära ja jõime veini ja sõime kõpsiseid ja kuulasime Itaalia keelt.

Forse arrivano domani

Ostsime endale kohalikud kõnekaardid. Mhmh, selleks tuli itaalia keelt rääkida. Mhmh, meil läks poes kuskil tund aega. Vanale numbrile väga pole mõtet helistada või sõnumeid saata. Eks ma vahepeal ikka vaatan, aga mitte väga tihti. Kusjuures ka uuele pole mõtet sõnumeid saata, sest talle meeldivad ainult selle sama firma sõnumid ja just ainult firma poolt saadetud sõnumid. Kes numbrit tahab, küsigu.

Esimest päeva on tööl ka käidud. Läksin tööle: esimesed kolmkümmend minutit istusin kohvikus. Järgmised poolteist tundi Mouhamedi ja Ariga (päris nimi oli näiteks Arianne) ristmikul seistes ja bussi oodates, mis tõi meieni palju lapsi. Vähemalt sellel ajal ei sadanud. Lapsed olid Milanost. Lapsed tõin kõik oma kodumajja, kus nad suures saalis vaatasid ja tegid umbes kaks ja pool tundi teatrit. Mina istusin ja ei saanud keelest aru. Siis sai tööpäev läbi. Tundsin ennast kasulikuna. Homme jälle, aga homme peaks veidi teistmoodi olema.

Eile tegime itaalia keele tunnis miskit itaalia rahvustoitu. Või vähemalt kohalikku. Gnocchid. Kartul ja jahu ja üks muna. Näevad välja nagu klimbid, kartulitest pole hiljem haisugi. Jäävad veidi suulae külge kinni. Muidu meenutavad ja on suht pasta.

Päevad lähevad juba kiiresti. Ma ei saa aru, kuhu nad kaovad. Mulle tundub, et ma tulen juba varsti koju ja ei olegi nagu midagi teinud ja kuhugi jõudnud.

Mitte küll päris päeva sõna, aga üks mu lemmikuid: giallo - kollane ja kriminaalromaan, -film.

Niisiis. Käisin ka teist päeva tööl. Mängisin lastega lauamänge ja kaotasin. Kusjuures nad oskasid täiega inglise keelt. "Täiega tähendab siis palju rohkem, kui ma oleks oodanud. Ma ei oodanud üldse ja nemad oskasid numbreid lugeda ja põhiasju küsida ja vastata. Lugesin neile ka itaalia keeles numbreid ette ja teenisin ära aplausi. Mhmh, ma käin lasteaias. Eks ongi juba paras aeg.

Me saime endale täna külmkapi. See veel ei tööta, sest õigesid pistikuid pole ikka veel. Aga meil on nüüd külmkapp.

Dove va?

Kui pühapäeva hommikul üles ärgata, siis on tihti tunne, et tahaks kirikusse minna. Eksole? Nii me Siljaga läksimegi. Kiriku juurde jõudes avastasime, et ega seal ustel linke pole, kuid õnneks oli kiriku küljes asuval majal uksekell. Helistamisele isegi vastati ja pärast paari käeviibet ja paljusid itaaliakeelseid sõnu, millest me eriti aru ei saanud, istusimegi me juba kohaliku preestri (?) kodus, paitasime tema koera-kassi ja sõime küpsiseid. Ja nii oma tund aega järjest. Tegelikult oli nii, et meie eest lepiti ühe mehega kokku, et ta ootab meid pühapäeva hommikul pool kümme parkimisplatsil ja siis me räägime temaga, et tahaks kirikukoori minna. Seda meest me ei näinudki, sest olles seal juba tund aega oodanud otsustasime koju minna. Kohaliku peretütre jutust võis ka niipalju aru saada, et ega nad tegelikult ei teadnud, miks me seal oleme ja et tollel mehel oli vist midagi politseiga.

Järgmiseks viisid sammud meid poiste juurde ja sealt bussipeatusesse, sest tahtsime naaberlinna külastama minna. Õnneks bussi ei tulnud ja me saime seda kaua oodata. Lõpuks rääkisime kohalike poistega kokku, et kui buss tuleb ja nad sellele lähevad ja meist mööda sõidavad, et siis võtavad peale. Ise otsustasime hääletama minna. Umbes kümme minutit hääletanud ja buss sõitis mööda. Ilus. Eks me siis hääletasime veel. Õigemini ootasime, et meid peale võetakse. Lõpuks tuli Ivan.

Verbanias saime teada, et tegelikult oleksime pidanud hoopis teisse linna minema. Nii me siis sõime jäätist ja ootasime edasisi juhtnööre. Kõndisime mööda linna ja ootasime, et meid peale võetakse. Korra ootasime isegi, et äkki viiakse meid paadiga teisele saarele, aga see feilis täiega. Ootamise käigus proovisime lagritsat ka. Seda müüdi turul suurte mustade tükkidena, ta oli peaaegu lutsukomm ja maitses päris rõvedalt.

Kui auto lõpuks tuli, siis läksime muusikat kuulama ja ootama. Seal oli kõige keerulisem, sest me tegelikult ei teadnud, mida me ootame. Noored õppisid pille ja meie kuulasime ja ootasime. Midagi. Sellest sai kah kord küllalt ning me otsustasime vihma kätte minna ja oodata kedagi, kes meid koju viia tahab. Lõpuks tahtis buss. Siis me ootasime bussis kojujõudmist.

Õhtul ootasime, millal kook valmis saab (ei saanud väga). Siis ootasime, et netti saaks. Lisaks neti ja kahe joogi vastu vahetasime ühe eesti shokolaadi. Või siis vastupidi.

Ja kui keegi juhuslikult pole märganud, siis ma olen täpselt nädala ära olnud.

Il formaggio

Vaikselt tiksume. vahepeal on vihma hakanud vähem sadama ja täna paistis isegi päike (mhmh, hommikul ta ei hoiatanud ja sellepärast põlesin natuke ära ka). Juba saab kuivade jalgadega koju. Lisaks sellele tegutsevad toiduvargad, aga neile me peaaegu saime ka jälile. Vähemalt me nüüd kirjutame oma toidu peale "don't eat" ja loodame, et see aitab.
Muusika on põhiline. Koguaeg musitseerime. Kõigil on midagi kellelegi õpetada. Trummid ja ukuleleed ja kitarrid ja laulmised ja parmupillid ja veega täidetud pudelid.
Itaalia keelest aru saamisega on nagu on. Vahepeal isegi mõistab, mis teised räägivad. Silja juba suudab kohati lauseid moodustada. Mul see veel ei õnnestu.
Nii ongi.

Kodumaja.

Ja kohe, kui virisema hakata, siis mõned mured lahendatakse. Ööseks toodi meile soojapuhur ja kaks magamiskotti, kiirveekeedukann, teed, suhkrut, majapidamispaberit, vihmavarjud. Pooled asjad võetakse täna ära, sest need on aint laenuks, aga teised jäävad veidikeseks meile. Ja sellega tegelesid inimesed, kes ei peaks meie pärast üldse muretsema. Nad on nii armsad. Küpsiseid tõid ka. Nunnu-nunnu. Aga vihma pidi kümme päeva järjest sadama ja vihmaga ei viitsi midagi teha. Kuigi meil on nüüd vihmavarjud. Tennised saavad ikka märjaks.

Itaalia amore mio

Itaalia on vihmane, sellega on natuke kehvasti. Eile hommikul viskas päikest ka, siis oli vannitoas eriti soe. Me elame muideks muuseumis. Päris muuseumis kohe. See on nagu see film, kus dinosaurused ellu ärkavad muuseumis. Ma pole seda näinud, aga nüüd ma saan omal nahal läbi elada. Me saame kasutada avalikku peldikut, kuid meil on ka päris oma ruum koos duśśiga. Ainult, et kui pesus käia, siis on kõik täiesti märg ja vesi ei lähe mitte kuhugi ära ja duśśikardinat meil ka ei ole. Lalaaa...

Tööd veel pole teinud ja kohalikest oleme ka ainult mõnda näinud. Nt meie itaalia keele õpetaja on kohalik. Esimene tund oli eile. Ma oskan öelda “õun” - la mela. Artikleid oskan ka juba enamvähem õigesti pakkuda.

Kõige rohkem suhtleme prantsuse poistega, kes erinevatest Prantsusmaa otsadest siia vabatahtlikuks on tulnud, nagu meie. Kaks neist räägivad arvestatavat inglise keelt ja teised kaks praaegu. Aga saab hakkama. Vaikselt hakkan ka prantsuse keelest aru saama. Nad on toredad ja on meiega kaks päeva tegelenud. Nende poiste pool käime me süüa tegemas, sest kööki muuseumis ei ole. Netti ka veel mitte. Esimesel õhtul tegid poisid meile süüa ja eile tegime meie neile keedukartuleid hakklihakastmega – vahelduseks pastale. Toiduraha tegelikult pole päris piisav, aga praegu veel saame hakkama (on alles kuu algus ka). Minu lemmik sport on näljutamine. Eksole.

Täna kusjuures pääsesime telekasse. Või noh peaaegu. Oli miski videokonverents, kus me käisime, sest seal sai asju võita. Kohalikud koolilapsed osalesid, pluss meie. Ja siis meid topiti kaamera ette, et näete, välismaalased on ka olemas.

Lõunamaa kliimat vihma tõttu väga näha pole olnud. Järv on suht räpane. Laualampe pole toas. Itaalia keeles rääkida veel ei oska. Tasapisi võib-olla hakkab juba aru saama üksikutest sõnadest.

Praegu näiteks vallutasid lapsed muuseumi. Nad on igalpool. Üks küsis, et palju raamat maksab. Ma ei teadnud. Nüüd rääkis teine mulle pika jutu. Ta ei saanud üldse aru, et ma aru ei saa.

Ahjaa.... selgus, et siinsed pistikud ei ole loodud meie juhtmete jaoks. Nad on liiga suured. Tuleb leida, saada, osta, muretseda ülemineku otsik.

Mmm... ja see nett, mis praegu on, see käib juhtmega.

Lõpetan sellel rindel ja võib-olla kunagi saab veel netti. Võib-olla. Meile võib külla tulla. Lisaks kahele voodile on meil toas veel üks lisamadrats.

How time can move noth fast and slow amazes me.

Maailm on kirju. Tuli täiskuu ja tuju läks halvaks. Ma olen nagu loom - kartes urisen ja hammustan. Urisesin päris palju, aga maailm oli kuri ka. Ja hirmuäratav. Ikka veel on. Siis tuli öö ja kuu sai päriselt täis ja järgmine päev tundus ainult talutav kapuutsi sisse peitudes. Käisime Jumalaga metsas teed joomas ja päiksele lehvitamas. Taevas pole kunagi sinisem olnud. Jah, hakkas küll parem. Hakkas nii hea, et suutsin järgmisel päeval isegi linna minna. Nii istusimegi Jumalaga täna kogu päeva igalpool ja jõime kohvi. Kofeiini oli veres paljupalju. Ja naersime, sest maailm on nii vastuoluline. Ühe raamatu ostsin ka (ärge laske mind raamatupoodi!). Tuli õhtu ja tuli sakslane Laura ja tuli Paabel ja palju head rahvast ja vägaväga hea kontsert. Kõik värvid olid kofeiini tõttu eriti eksad ja mul oli nii hea. Pärast koju sõites proovisin bussis anda endast parim, et mitte tantsimise ja laulmisega teistele piinlikust valmistada.
Aga Nõmmel oli juba maituli. Ma pole elus kunagi varem näinud põlevat maja. Ega ei taha ka näha, enam. Buss ei sõitnud edasi, sest Nõmme turu hoone põles. Suure leegiga. Kogu tänav oli tuletõrjujaid täis. Mul hakkas nii hirmus. Ma ei saanud midagi aru. Ikka veel ei saa. Miks mu lemmik turuhoone põleb? Ta sai just valmis.
Koju läksin läbi metsa ja laulsin kõva häälega kõiki laule ja vihma sadas. Fakk.

Ma jõin neli tassi kohvi - mul ei ole und.