Io odio sport

Tegelikult sellel, et ma sporti vihkan, pole selle sissekandega suurt miskit pistmist. See fakt meenub lihtsalt siis, kui ma jalgrattaga mäest üles koerte varjupaiga poole rühin, kui mäest üles-alla koertega metsas jalutan, kui olen järve keskele ujunud ja siis meelde tuleb, et tagasi pean ka jaksama ujuda, kui poest koju tulles jälle liiga palju jogurtit kotis on, kui üle autotee paar sammu joosta tuleb.

Oggi mattina ho provato dare mio sangue. Proovisin täna hommikul oma verd anda. Nad ei tahtnud. Neid isegi ei huvitanud, kas mu hemoglobiin on parasjagu õigel tasemel või mitte. Seletasid midagi sellest, et alles septembri lõpus saaks ma minna ja ka siis peaksin kõigepealt kaks kuud proove tegema ja alles siis oleks võimalik mul doonoriks saada. Kui kõik testid muidugi edukalt läbitud on. Aga siis oleks juba november ja ma läheksin koju ja heal juhul siis saaksingi korra verd anda, kui sedagi. Mismõttes? Eestis on küll lihtsam. Eestis ma olen küll ja küll verd andnud. Aga ka see ei lugenud neile midagi. Nojah. Mis ma ikka selle peale öelda oskan. Nad ütsid, et kui järgmine kord aastaks-kaheks siia juhtun, siis astugu ma jälle läbi. Mmm... ok?

Sõites siis mäest üles Canile poole, higi voolamas ja võhm juba ammu otsas, sõidavad teiselt poolt spordiriietes mehed alla ja naeravad mulle näkku. See on tavaline, aga täna nad ütlesid isegi “ciao”. Kusjuures Canile võttis mu täna päris enda omaks. See tähendab, et nad andsid mulle Canile särgi. Nii nunnu. Ma vist olen nüüd osa nende väiksest perest. Tööpäeva ilusaim osa saabub tagasi koju minnes, sest kogu tee on allamäge ja väntama peab hakkama alles kodu ukse ees, peaaegu. Siis naeran mina spordiriietes meestele näkku, kui nemad mäest üles rühivad ja teesklevad, et neile see hullult meeldib ja et tegelikult on väga lihtne. Selle päikese käes pole midagi lihtne.

FolkaMiseria trummar on praegu Eestis. Teiste kohta ma ei tea.

Ja kui keegi kutsut tahab, siis meil on praegu varjupaigas imearmsad pojad. Ja tollel viimasel pildil on üks vanim ja üks noorim - Beethoven ja nimetu.

Käisime rallit öösel kaljuserval vaatamas...

...pärast läksime mäe otse tuule kätte tähti vaatama, järgmisel päeval tegime pannkooke ja sporti, et hiljem FolkaMiseriat hea oleks kuulata. Aint et piltidel on kõik tagurpidi. http://www.myspace.com/folkamiseria

Fattoria della spaghetti

Io detesto, che il sole ogni mattina appena alla otto e mezzo salire. Perché il sole di mattina é molto importante. Dopo il notte festiva dice questo sole alla cinque mattina, che noi abbiamo sopravvissuto questa sera e notte e siamo arrivato al giorno nuovo. “Buongiorno,” dice questo sole, “e buona notte!” E mondo é molto tranquilla, perché tutti altre persone dormono quando tu dondoli alla casa tua.

Ieri io sono andato alla fattoria della spaghetti con bambini. Io so adesso come spaghetti e ravioli e gnocchi ha fatto

Penso, che Sergio parli con fantasma e sai tutti che noi alla sera facciamo. Si, alla nostra casa é un fantasma o così noi pensiamo.

Avete sentito che autunno é qui? Perché questa mattina un signorino vecchio ha legato una libra fuori. E la aria é un' po rigido. E anche l'acqua. Si, io aspetto autunno. Io voglio leggere libri e cucinare dolci con mele.

(Ma vihkan, et päike igal hommikul alles pool üheksa tõuseb. Sest hommikupäike on hirmtähtis. Pärast pidutsetud ööd ütleb see päike kell viis hommikul, et me oleme õhtu ja öö üle elanud ja jõudnud uude päeva. “Tere päevasrt,” ütleb päike, “ja head ööd!” Ja maailm on nii rahulik, sest kõik teised magavad, sel ajal kui sina oma kodu poole tuigerdad.

Eile käisin spagetitehases lapstega koos. Ma tean nüüd, kuidas spagette ja raviolisi ja gnocchisid tehakse.

Arvan, et Sergio räägib kummitusega ja teab kõike, mida me siin öösel teeme. Jah, meie majas on kummitus või vähemalt nii me arvame.

Olete tundnud, et sügis on siin? Sest üks härrasmees luges täna hommikul õues raamatut. Ja õhk on natukene karge. Ja ka vesi. Jah, ma ootan sügist. Ma tahan lugeda raamatuid ja teha õunakooke.)

Perché Olanda ha perduto

Ieri sera era molto triste, perché Olanda ha perduto. Un signorino ha comprato tre bevande per noi, perché lui ha compatito. Non lo so, se lui ha anche sostenuto Olanda o no. Ma perché Spagna ha guadagnato abbiamo bevuto Sangria. E dopo siamo andato con tutti ragazzi alla spiaggia. La sera era ventoso e fulmine ha colorato il cielo bianco. Siamo saltato sopra da tetto al lago, dove l'acqua ha noi abbracciato con sua mollezza caldo.

E anche una molta importante cosa – alla una sera, quando noi siamo andato alla spiaggia di Verbania per una reggae festa, Simone é perduto suo chiavi di macchina. Lui e perduto suo chiavi di macchina al calzino di suo amico.

(Eilne õhtu oli väga kurb, sest Holland kaotas. Üks härrasmees ostis meile kolm jooki, sest ta tundis meile kaasa. Ma ei tea, kas ta ka toetas Hollandit või mitte. Aga sellepärast, et Gispaania võitis jõime me Sangriat. Ja hiljem läksime koos poistega randa. Õhtu oli tuuline ja välk värvis taeva valgeks. Hüppasime ülevalt katuselt alla järve, kus vesi meid oma sooja pehmusega kallistas.

Ja veel üks tähtis asi – ühel õhtul, kui me käisime Verbania rannas reggae peol, kaotas Simone oma autovõtmed. Ta kaotas oma autovõtmed oma sõbra soki sisse.)

Drinking wine from a beer cup

Cynthia é qui per sette giorni. Lei é arrivato a Mercoledì. Lei é mia amica da Berlino.

Ieri era una splendido giorno, perché noi abbiamo fatto tutti che abbiamo volete. Era nuovamente una tropo caldo giorno. A mattina siamo andato a nuotare, ma l'acqua era tropo caldo e non é svegliato per niente. A pomeriggio abbiamo fatto l'autostop con Cynthia alla Orta. Orta e sempre molto bella e tranquilla città. E a sera siamo andato con Silja e Simone prima alla casa di Simone e alla casa di ragazzi francese e dopo a Verbania e li abbiamo ascoltato un gruppo Folkamiseria. É un gruppo con questo noi prima settimana abbiamo ballato tropo molto e dopo e sempre nostra piedi hanno vescice. Ma é un gruppo molto splendido. Dopo siamo andato di nuovo a Omegna, al bar, dove abbiamo incontrato ragazzi francese, Chiara e la sua amici e dopo anche Marcello e Andrea. Circa alle tre o quattro mattina siamo andato nuotare insieme. L'acqua era sempre tropo caldo. Nostra sera ha finito alle cinque. Bella.

Ieri sera ho prometto una stupida cosa, ma non lo so se io questa manteno. Se ho capaca.

(Cythia on siin seitsmeks päevaks. Ta saabus kolmapäeval. Ta on mu sõber Berliinist.

Eile oli üks tore päev, sest me tegime kõike, mida me tahtsime. Oli jälle üks väga palav päev. Hommikul käisime ujumas, aga vesi oli liiga soe ja ei äratanud üldse üles. Pärastlõunal läksime Cynthiaga hääletades Ortasse. Orta on ikka veel hullult ilus ja rahulik linn. Õhtul läksime Simone ja Siljaga kõigepealt Simone koju, siis prantsuse poiste poole ja pärast Verbaniasse ja seal kuulasime bändi Folkamiseria. See on see bänd, millega me eelmisel nädalal hirmpalju tantsisime ja pärast ja ka nüüd on meil jalgadel vesivillid. Aga bänd on väga hea. Pärast läksime jälle Omegnasse, baari, kus kohtusime prantsuse poiste, Chiara ja tema sõpradega ja hiljem ka Marcello ja Andreaga. Umbes kolme või nelja ajal hommikul läksime kõik koos ujuma. Vesi oli ikka liiga soe. Õhtu lõppes viie ajal. Nice.

Ja minu itaalia keel kõlab nagu kirjutaks viie-aastane kirjandit. Eesti keelne tõlge on veel halvem.)

No money, domani

See oli siis esimene kuu lõpp, kus meil raha polnud. Merka tuli külla ja meil polnud raha, et talle süüa pakkuda. Aga selle eest käisime Śveitsis. Ja siis tuli kuu algus ja raha. Pidu! Ning kuna meil sellesse kuusse (veel) sõite pole planeeritud, siis on pidu koguaeg. Esimesel päeval ostsime kohe hästi palju toitu ja lasime Merkal endale süüa teha. Jäätisekokteile tegime ka. Ja siis tuli eilne päev.

Algas rahulikult – sõime, jõime, käisime mööda jõge üles kõndimas ja kose all suplemas. Nägin madu esimest korda (pärast mulle räägiti, et ta oli ohutu, aga samas Merkale oli räägitud, et seal lõunamaal on just need ohtlikud. Saa siis aru). Vahepeatuseks väike internet ja minek grillpeole igast inimestega. Aga me ei viitsinud maksta ja tulime ära enne, kui söömiseks läks. Tegelt oli seal tore, mitte nagu eelmine kord, kus me Siljaga häbist laua alla vajusime, kui veidi śvipsis poisid teismelistele tüdrukutele rõvedusi karjuma hakkasid. Igatahes läksime häälega Ortasse. See on ikka nii ilus ja rahulik ja hea. Sõime jäätist ja siis läkime jazz kohvikusse veini jooma. Ülim rahu. Simone tuli ka selleks ajaks. Lõpuks taheti juba kohvikut kinni panna ja nii me siis jalutasimegi vaikselt ja rahulikult mööda kottpimedat veeäärset rada auto poole. Tegime mitukümmend tiiru ringteel, et jõuda otsusele, mida me järgmiseks teeme. Otsustasime mäe otsa minna. Kõigepealt oleks peaaegu siili alla ajanud (ta sai peapõrutuse kindlasti) ja siis rebase. Vähemalt ei olnud tee käänuline ja pime ja kitsas. Mägi oli ka päris äge. Rohi oli hirmkõrge. Seal läheduses elas miski imelik mees, keda kõik jumaldasid, kes seal elasid. Miski tüdruk oli sellest külast põgenenud ja siis surma saanud. Kottpime oli ikka veel. Räägiti õudusjutte madudest ja metssigadest ja kõikide varvastel ronisid miskid loomad. Kuud nägi ainult siis, kui imeliku mehe maja ei näinud ja vastupidi. Too maja oli kirik. Vähemalt ei kartnud. Vähemalt me ei naernud hästi palju. Vähemalt itaalia poiss ei vaadanud meid imelikult, kui me plaksutamisega madusid proovisime ära ajada. Aga me pääsesime eluga. (“Let's steal my car.”) Et alla jõudes politsei elu natukene lõbustada. Nad lihtsalt mõtlesid, et auto, kus on kolm tüdrukut, võiks ju kinni pidada ja siis kõigilt dokumente küsida. Simone andis autojuhiloa. Ma andsin ID-kaardi. Merkal oli passi koopia. Siljal polnud midagi. Simone puhus torusse ja meie nimed kirjutati üles ja küsiti igaksjuhuks mitu korda, enne kui uskuma jäädi, et me ikka tõesti elame muuseumis. Ja viimaseks veel: “Kas te, tüdrukud, olete sõbrad?” ning Simone vastas: ”Jah. Ma arvan.” Me proovisime kogu aja mitte naerda, aga see oli lihtsalt nii naljakas. Kui me lõpuks koju jõudsime, istusime veel kaua autos ja lihtsalt naersime. Ma arvan, et see kõik on Merka süü, sest enne tema tulekut pole meil kunagi madusid ja politseisid olnud. Ja nüüd juba teist korda kolme päeva jooksul.

Meil on väga palav.

Võib-olla ma ei ole seda veel maininud, et Nutellat tehakse siin samas maakonnas, kus ma elan.

Ja eile käsiime päevaks Sveitsis, sest see on nii lähedal.

Ja reedel käisin ma koerte varjupaigas tööl. Varsti lähen jälle. Teen koertele pai ja jalutan nendega ja pesennende nõusid ja annan neile pärast küpsiseid. Kui tööd ei anta, siis tuleb ise leida. Aga tegelt meil on vist nüüd palju tööd, aga me ikka ei tee. Peaks miskeid silte tegema.

Ja Miisu suri ära. Minu number kaks lemmikkass.