skip to main |
skip to sidebar
Käisime matkal. Palju tuttavaid just polnud. Mina ja Paul esindasime meie kursust ja siis oli veel natukene vanemaid. Küll aga oli igasuguseid muid karvaseid ja sulelisi koos. Ilm oli suurepärane - päike paistis kogu aeg. Päike paistis ka siis, kui vihma sadas. Tuju oli hea ja pokud olid kõrged ja muda oli sügav, seened olid valmis ja teepikkus oli paras ja seltskond oli vahva. Pea oli okkaid täis. Õhtul tekkisid kolm lõket ja tatrapuder ja siis hakkasid poiste pillid hüüdma ja lahti läks selline tants! Kuna jalanõud kuivasid lõkke ääres, siis tantsiti paljajalu. Tähendab, mõned tantsisid paljajalu. Pea käis ringi ja jalgadel talluti ja seelik läks peaaegu põlema ja taevas oli peaaegu täiskuu.
Hommikul sai männimaitselist putru ja algas sõit kodupoole (meil õnnestus pillimeeste auto peale saada). Sõit kestis esialgu pool järvepikkust. Siis jäi autojuht kändu vaatama ja auto suri välja. Kuna ta oli kindel, et lükkamine ei aita, siis me ei lükanud. Lükkasime pool tundi hiljem ja siis aitas hästi. Kõju jõudsin jalanõudeta. Nemad kas olid mattunud muda alla lõkke kõrval, lõkkesse visatud või lihtsalt ära kõdunenud.
Jah.
Puud muudavad värvi ja sügis on hinges. Mets oli juba nädala eest metsikult ilus, nii et ma ei kujuta ettegi, kui ilus ta nüüd olla võib.
Enne matka... kord hiilisime Nancyga tasuta Zetosid vaatama. Seal kohtas igast karvaseid ja sulelisi. Ja orelipoiss laulis ja meil oli tore. Ja enne seda oli Libahundi lõpmatuses soolaleivapidu ja meie siil oli hitt ja me kinkisime õunakoogi ka, lihtsalt see oli vaja veel valmis teha, ja veinipudeli avamisega pole kunagi nii palju aega läinud ja õhtul andis bänd mulle kahetunnise soolokontserdi. Ja enne seda sai iga päev lõuna ajal raamatukogu ees tasuta pannkooke ning me Miinaga võtsime osa ostukärurallist ja ei jäänudki päris viimaseks.
Täna oli meil esimene kontrolltöö. Mikrobioloogia oli aineks.
Rääkis meile kunagi Elle Penart. Ja istusin siis mina kõva neli aastat hiljem keemia seminaris ja tundsin end maailma kõige rumalama inimesena (rääkimata sellest, kui uskumatult piinlik mul oli), kui tahvli ees seisev noormees klassil süsiniku oksüdatsiooniastmeid määrata käskis ja ainuke seos, mis mul üldse pähe tuli, oli, et see on seotud kuidagi miskite numbritega, mida kuhugi peale kirjutatakse. Ausalt, ma pole end kogu elu jooksul rumalamana tundnud. Õnneks ei teadnud teised ka.
See selleks. Siis tahaksin ma veel jagada teiega ühte toredat dialoogi, mis täna aset leidis.
"Tere," ütles mu kõrvale saabunud mehe hääl. "Te nii üksi seisategi või?"
Ma vaatasin tema poole, et huvitav, kas ma tean teda.
"Ma olen purjus, ärge mind tähele pange. Tundub, et meil on üks siht."
Selge. Ei tea. "Natuke aega küll."
Sest me seisime ja ootasime ülekäiguraja ääres rohelist tuld.
"Kus te lähete. Mina lähen sinna." Ta näitas otse.
Ma näitasin paremale. "Kaugele."
"Ah sinna. Ärge nii kaugele minge." Selleks ajaks olime me juba üle tee jõudnud. "Aga aitäh teile, et te minuga rääkisite. Head teed teile minna. " Ja nii ta otse läkski, kui mina paremale keerasin. Tast kuidagi tuli sellist head energiat.
Ma ei tea, mis päev on. Tegelikult tean täpselt - reede on. Aga kõik proovivad mulle vastupidist väita. Ja kool algas juba esmaspäeval, see on ka täiesti selge. Ei olnud nii, et alles teisipäeval olid loengud. See nädal on olnud ekstrapikk ja ta ei ole veel üldse läbi. Puhkepaus tuleb võib-olla... praegu on. Neli tundi kahe asja vahel on puhkepaus. Siis saab kirju lugeda ja ainetele registreeruda. Muul ajal tuleb seltskondlik olla ja vihma käes (või kui õnne on, siis ka päikese käes) mööda Tartut kõndida ja nimesid õppida ja kokkusaamistel käia ja tutvuda ja loengutesse jõuda ja vahepeal tuleb isegi söömine meelde. Ma tegelikult tahaksin vahepeal veidi pikemat puhkepausi, sest see mõnus rahulik elutempo, mis mul vahepeal olnud on, ei taha nii kiirelt kaduda, kuid praegu ei raatsi ma küll veel millegi arvelt seda puhkust lubada. Mõnus on. Vaikselt hakkab Tartu ka omaks saama. Tähendab, ta on koguaeg oma olnud, kuid nüüd on kõik hoopis teistmoodi.
Hõõgveini tahaks. Ahjaa. Ökorebane olen ihult ja hingelt. Hetkel. Kuigi vannet veel andnud ei ole. Küll seda ka jõuab.
Ma lendasin lindudega lõunasse. Lõunas on lehed, milles paljajalu käies sahistada saab. Lõunas on õhk täis küpsenud õunade lõhna. Lõunas on õhk täis küpsenud ploomide lõhna. Need lõhnad on nii uskumatult head. Lõunas tehakse lõunaks õunamoosi ja hommikuks juuakse meega teed. Lõunas paitab päike suviselt ja kaob siis, et oavars end tühjaks saaks kallata. Lõunamaa ööd on pikad ja mustad ja vaiksed. Tähistaevased. Lõunamaal on esimese korruse aknad öiti tumemustad ja kardinateta ning isegi ämblikud tulevad tuppa talvituma. Lõunamaal on kohati hirmus ja kohati üksik ja kohati soe ja kodune. Muumipapa ütles, et sügis saabub siis, kui verandal tuli põlema tuleb panna. Lõunas on sügis igatahes palju lähemal, kui põhjas oli.
Mul jäid põhjamaal paljud jutud rääkimata, kuid paljud said õnneks ka räägitud ning mõned ootasid siin isegi ees. Ma loodan, et need, mis veel rääkimata, ka ehk korra lõunasse tulevad.
Kuid vastupidiselt arvamusele, ka lõunas pakivad linnud kohvreid. Nendel on plaanis lennata... oh, eks enamik lendab neist põhja. Ka seal peab keegi talvel pihlakad puude otsast ära sööma. Ma tean, et üks juba lendas. Ja teine lendabki koguaeg edasi-tagasi. Temal on aastas palju rohkem aastaaegu.
Muumipapa ütles ka, et rutiin tekkib siis, kui hakkad koguma asju, mis enam kohvrisse ei mahu. Ei, ma pole kindel, kas ta rääkis rutiinist. Võib-olla ütles ta, et siis on liiga hea elu. Või ei siis tuleks jälle reisile minna. Või et siis oled laisaks jäänud. Täpselt ei mäleta ja raamat jäi ka põhja, kuid kohvriga midagi oli ja oluline oli, et asju on liiga palju.
Aga enne lõunasse minekut sain Renarsiga pilti teha ja ülemaailmset gossipit kuulda ja emme töökaaslastele viidud veini ära juua ja siis juba lõunas olles heina endale pähe toppida ning maal kartuleid võtta. Nüüd peaks kodu koristama ikka ja jälle. Kui keegi teab, kuidas ämblikud kodust välja meelitada või mis kodulooma peaks võtma, et nad ise välja koliksid, siis seda teadmist võiks jagada.
Eile üks siil turtsus mu peale. Ilmselgelt on sügis. Ja õhk pole juba tükk aega paremini lõhnanud.
Oh pulm, oh pulm. Juba pulmarongis suutsin ma oma hääle kähedaks karjuda. Keegi ju pidi puudu olevad tuututamised tuututama ja ussile kaasa elama. Ei, ma isegi ei proovi teha nägu, et ma ei nautinud seda täiel määral. Pulmarong oli pikk, kuid nagu ikka, vaid vähesed tegid lollusi. Meie tegime mitme eest. A-rühma teemat tuututada oli lihtsalt fantastiline.
Istuma pandi mind, Kätlinit ja Helinat teistest võimalikult kaugele, toidust võimalikult kaugele, peaaegu vihma käes seisvasse lauda koos kolme täiesti suvalise tüübiga. Sel hetkel läks tuju veidi alla. Mõtlesin, et kuidas ma niimoodi küll kõiki oma häid nalju jagada saan. Sest mul ju on nii head naljad. Poisid õnneks vastasid käskudele päris hästi ja tõstsid laua veidi sissepoole ja panid lauajala alla paar kivi, et see enam ei kõiguks, ja siis juba saabus vein ja oligi elu ilus. Ei, mul pole õrna aimugi mitu pudelit veini me ära jõime. Kahtlustan, et see oli veidi üle kvoodi. Vein oli ju ikkagi Chianti 2010, mis tähendab, et see oli tulvil minu (ja Silja) armastust.
Vihma sadas muidu ainult sellepärast, et hommikul kasteti meil maja juures muru. Aga vihm lõppes ja päike tuli ka enne loojumist välja. Andes sellega meile suurepärase võimaluse piltideks. Sellest pulmast tulid nii ilusad pildid! Ja ma avastasin (seda küll hommikul hambaid pestes), et mulle meeldib portreid pildistada.
Kätlin sebis kõik mehed ära. Kaasaarvatud mustkunstniku, mis sest, et ta andis mulle minu enda allkirjaga kaardi, mitte Kätlinile. Ja selline tegu on ju ilmselge armastusavaldus. Kui me pulma poole sõitsime, siis tekkis mul autos väga suur punaste sõstarte isu. Õnneks maailm kuulab. Vahemagustoiduks (ehk siis enne torti) pakuti igasuguseid marju karamelliga ja lisaks oli laual veel ilmatu suur punaste sõstarte kauss. Täiuslik. Seda toredam oli neid selleks hetkeks juba sinisesse taevasse pilduda ja võidu kinni püüda. Minu meelest ongi punased sõstrad selle jaoks loodud ja seda ma avastasin juba väga väikese tüdrukuna.
Nii see õhtu mööduski. Tegime palju halba nalja. Naersime enda tehtud halbade naljade üle. Lootsime, et teiste jaoks need liiga halvad pole, aga samas see väga ei huvitanud. Jõime veini. Tantsisime halva muusika järgi. Sõime. Jõime veel veini. Kiikusime veidi. Sõime. Jõime veel veidi veini, kuniks sääskede hammustamine enam muret ei teinud ja külm ligi ei hiilinud. Vaatasime tähti. Jõime veini. Ning siis ühel hetkel pooli enam polnud ja siis ütles Raingi, et on aeg.
Ma seda ei maini, et kojusõit möödus väga piinarohkelt. Rohke vein ja sõitev auto kokku ei sobi. Küll aga oli väljas uskumatult valge, kui ma aiaväravast sisse koperdasin. Ja tuleb enda kiitmiseks öelda, et suutsin isegi jalad puhtaks pesta ja meigi maha võtta, enne kui magama läksin.
Mul eriti dialooge meelde ei jäänud. Sellest on kahju. Mulle meeldib elu üles kirjutada. Aga üht saan ma siiski jagada.
"You don't have shoes."
"Yeah... I don't really like to wear shoes."
"I don't like to wear underwear."
Mul on vist olnud maailma parim juulikuu. "Vist" sellepärast, et võib juhtuda, et kellelgi oli veel parem. 13. juuli alustasin ma oma reisi. Esimene sündmus saabus päev varem, kui bussifirma helistad ja teatas, et buss on katki ja sellega ma nüüd varahommikul Riiga ei saa. Ma siis ütlesin, et lähen järgmisega. Läksingi. Buss jõudis isegi Riia bussijaama. Seal siis ootasin järgmist, et lennujaama saada. Seda ei tulnud. Tuli takso. Tuli takso, mis parkis end valesse kohta ja sai trahvi. Lennujaama ma siiski jõudsin. Lennukile ka. See jäi ainult poolteist tundi hiljaks. Bergamos jooksin järele Milanosse väljuvale bussile (olgu, tegelikult see ootas mind veidi maad eemal). Peaksin mainima, et bussis kohtasin oma tulevast meest. Ta lihtsalt oli täiuslik. Aga Milanos läksid meie teed kahjuks ootamatult lahku. Mul oli õnne kõigepealt tund aega sabas seista ja siis tund aega rongi oodata, et siis sellega Verbaniasse sõita. Verbanias läks juba lõbusamaks. Mind võttis autuga vastu Paola ja kolm purjus, kuid väga õnnelikku Itaalia meest, kes kõik olid purjus peaga sõitmise tõttu autojuhilubadest ilma. Tõsi, Flaviol sai just aasta täis ja järgmisel päeval sai ta ka load kätte. Ja nii ma Omegnasse jõudsingi.
Vaatamata sellele, et ma olin surmväsinud, visati mind Chiara poole ja seal läks pidu edasi poole ööni. Nägin kõiki välja arvatud Paolot, sest tema töötas. Koguaeg. Järgmisel päeval sõime kõik koos lõunat ja käisime Paolaga järve ääres peesitamas ja ujumas ja maailmadest ja poistest rääkimas ja sõime jälle kõik koos õhtust. Siis hakkas vihma sadama. Äikest. Sellist korralikku Itaalia äikest, kus välgusähvatustel ei tule lõppu, aga vihma otseselt palju ei saja. Sellepärast ei heitnudki me meelt ja läksime ikka FolkaMiseriale. Teised vist tegelikult heitsid, aga minu pärast tulid ka nemad. Ma arvan, et bänd hakkab juba ära harjuma sellega, et ma vahepeal lihtsalt ootamatult tantsuplatsile ilmun. Imeline. Tantsida on nii tore. Ja loomulikult tantsisin ma jalad katki. Mari oli ka seal, nii et oli nagu eestlaste kokkusaamine. Imeline. Veini sai palju. Imeline. Hiljem sain teada, et jätsin sinna ühe armunud südame. Öö kestis pikalt ja järgmisel päeval jõudsimegi koos veel lõnunat süüa ja Falvio viis mind lennujaama. Tee peal oli niiiiii palju ummikuid, et tundus, et ma ei jõuagi. 15 minutit enne lennuki lahkumist astusin autost välja ja pistsin jooksma. Õnneks polnud sabasid. Istusin lennukisse Sara kõrvale ja algas järgmine seiklus.
Lennuk väljus tund aega hiljem. Pärast bussi ja ootamist ja rongi ja bussist mahajäämist ja autot jõudsime lõpuks võimlasse, mis sai meie koduks umbes järgmiseks nädalaks ajaks.
Oh Spaania, oh Spaania. Neid lugusid ei jõuagi ära rääkida. Esimesel päeval vähemalt olin ma heartbroken, sest igatsesin oma Itaaliat nii väga. Kuid tasapisi hakkasid need uued inimesed mu südamesse tungima. Nad tungisid uskumatult sügavale. Tasapisi ja arusaamatult, ühtäkki nad lihtsalt olid seal. Aga samal ajal, kui nemad tungisid, siis mina õppisin surfama ja purjelauaga sõitma ("Did you see: she's windsurfing with a skirt? I like her.") ja purjetama ja ehitasin liivalosse ja laulsin päikest välja ("You need to sing and dance. We need the sun.") ja vastasin küsimustele, et miks ma paljajalu käin ("Shoes - you don't even know how to use them.") ja otsisin sinivaala ("Mariana doesn't believe that you can speak whale.") ja "õppisin autoga sõitma" ja ronisin puude otsas ja avaldasin muljet oma telgi ülespanemise oskusega ja nägin nii ilmatu palju langevaid tähti ja tantsisin klubides koleda muusika järgi ja laulsin karaoket ja ronisin kivide otsas ja õppisin veidi spaania keelt ja läbimärgusin vihmast, mis polnudki vihm vaid vesi, mis seisis õhus, ja tegin halba nägu, kui keegi mulle kaheksajalga pakkuda tahtis ja jalutasin ja naersin kas üksinda või teistega koos ja jõin sangriat ja jagasin tuba seitsme mehega ja käisin muuseumites ja linnaekskursioonidel ja tegin piparmünditeed ja laulsin muffini laulu ja ujusin ja panin päikesekreemi peale ja leidsin endale kaksikvenna, kes tegelikult on õde, ("I think people should hire us to wave goodbye to them in the bus stations.") ja vanema õe, kes tegelikult on pisike, ja sain teada, et ma pole mitte 15 vaid kolme aastane ja et ma laulan hästi ja et ma olen täiuslik ja puu ja muffin ja mängisin kaksikvennaga Ameerika turiste, et kohalikel piinlik oleks ja siis ühtäkki oligi viimane päev Santiagos ja me istusime Dávidi, Arnolfi, Stefano ja Saraga hosteli aias ja ootasime äraminekut ja teised magasid ja me Dávidiga jagasime Erikast ja Clarast järele jäänud gaasiga sangriat ja päike paistis ja tuul puhus ja õhus oli vaikus ja me arutasime kogu maailma ja ta ültes, et nii ongi kõige parem ja ma sain järsku aru, et see nüüd lõppes. Hiljem jätkasime oma arutelusi 13 tundi Bergamo lennujaamas ("Three years and seven months of being together with your girl? And why are you spending the anniversary with a strange girl in an airport sharing a sleeping bag?"). Korra käisime linnas ka, et Dávid jõuaks ka Itaaliasse armuda, ja siis oligi kõik läbi. Kui ma üksinda oma lennukit ootasin, siis tulid töötajad mult uurima, et kas kõik on ikka hästi. Ma ütlesin, et jah, on küll, ja nutsin edasi.
