Tõsilugu

Mul on jäänud üks lugu rääkimata. Emme ütles, et ma ei räägiks, aga mulle meeldib see lugu. See juhtus kunagi pealinnas bussiga sõites. Ilmselt oli see siis, kui selle sügise esimene talv tuli või vähemalt ühel neist päevadest. Igatahes mina seisin ja oli ka teisi seisjaid ja oli kõvasti istujaid. Üks mees, küllaltki noor, istus täpselt minu silmanurgas. (Lihtsalt täpsustuse pärast tahan lisada, et paremal all silmanurgas. Vasakul all pidi olema Surm. Või Saatan. Ma arvan, et Surm.) Kuna ta istus silmanurgas, siis päris täpselt kõik kätte ei paistnud, aga enamasti vaatas ta aknast välja. Ja tal oli paks karvane müts peas. Ilmselt oli see selle sama just ilmunud talve pärast. Ta istus ja jälgis ümbritsevat maailma ja tema parema käe sõrm käis muudkui kõrva sisse keerutama ja siis suhu. Muudkui kõrva sisse ja suhu. Võib-olla küll teist pidi, et kõigepealt suhu ja siis kõrva sisse. Ma ei tea, miks ta nii tegi või kas ta üldse päris täpselt tegi nii, aga see, mida mina nägin, oli küll üks inimsuuruses kass, kes oma kõrvataguseid pesi. Tõsilugu.

"Nalja tahate kuulda?"

"Lähme teeme ühe lihtsa matka ja otsime suitsusauna rabast üles," ütles Are. Ja meie muidugi kõik läksime. Sinnateel virisesime veidi, et tegelikult tahaks ikka rohkem kõndida...
Esimesest teest saadeti meid tagasi, sest koprad olevat kogu metsa üle ujutanud ja seal saavat ainult paadiga sõita. Paati meil tõesti kaasas polnud. Viis kilomeetrit edasi saime ilusasti raba peale. Ületasime esimese kraavi. Ja teise kraavi. Kolmanda. Neljanda. Viienda. Selleks ajaks olid pooltel meist jalad juba märjad. Ütleme nii, et kõndida me saime päris palju. Edasi läks ainult märjemaks. Ja kui tundus, et enam märjemaks minna ei saa, siis läks ikkagi. Kõigele lisaks leidsid meid üles essütajad. Nad pöörasid kõik meie asimuudid täitsa sassi ja kui me lõpuks aru saime, kus oleme, siis olime täiesti vales kohas. Õnneks läks sel hetkel ka pimedaks. Otsustasime, et saagu, mis saab, aga välja me täna rabast jõuame. Kõndisime veidi mööda puudeviirgu ja keerasime siis üleujutatud metsa. Ei, võssa. Sealt tuli end lihtsalt läbu murda. Sellele järgnes täiskuuöine lumine raba ja sellele jällegi üleujutatud mets. Kaugusest kutsus meid autosignaal. See oli alguses nii õrn, et ilmselt me kujutasime seda vaid ette. Võtsime suuna kuu poole ja läksime. Vahepealne vestlus koosnes ainult sõnadest "oksad", "auk", "märg". Kuid kui autosignaal tugevamaks muutus, siis tulid isegi laulud suule. Sel hetkel, kui ümberringi oli pime täiskuuöine lombirohke mets ja seljataga oli kaheksatunnine rabamatk ja ainult kaks võileiba ja jalas läbimärjad kummikud ja Are ja Kulno metsavendi laulma hakkasid, siis ma tundsin jällekord, kui õnnelik ma olen, et ma sellised inimesed endale matkasõpradeks olen saanud nagu nad kõik seal tol hetkel olid. Sest teate, need inimesed on fantastilised.
Ühesõnaga välja me jõudsime. Meid võeti vastu sooja tee, meeleolujoogi ja naeratusega ja ei oldud üldse pahased, et laupäevaõhtust poolteist tundi pidi metsa ääres äraeksinuile autoga tuututama. Saungi oli küdema juba pandud. Sõitsime kohale ja valasime kummikutest vee välja ning mõnus rammestus võttis maad.
Järgmisel päeval kõndisime veel kuskil kümme kilomeetrit otsa ja nägime kevadet ja talve ja sügist ja udu tõusis ja langes ja päev läks tund aega varem pimedaks. Öö varju alt korjasid meid peale autod ja viisid koju igapäevatoimetuste juurde.

Karpaatide taga

Vallutasime mägesid ja raksasime õunu ja maisi ja viinamarju ja turnisime lagunenud majadel ja magasime üksteise süledes ja leidsime suve ja ütlesime sügisele "tere" ja saime vihma ja kõndisime paljajalu ja keetsime putru ja tantsisime küladiskol ja sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Kui ma kord sõnad üles leian, siis võin pikemalt jutustada. Ilmselt küll juhtub nii nagu alati - tulevad uued jutud peale.

"Aga järves on ka vett."

Mulle meeldivad päevad, mis algavad juba hommikul ja kulgevad kuni õhtuni välja. Täpselt sellised päevad. Jah, tundub nagu mulle meeldiksid siis kõik. Aga tuleb tõdeda, et olen ka kohanud päevi, mis saavad juba lõuna ajal otsa, ja ka sellised, mis enne õhtut isegi alati ei julge. Mina räägin teistsugustest päevadest. Sellistest päevadest, kus lapsed tulevad reisilt tagasi ja istuvad 60ne pulgajäätisega trepil päikese käes ja jagavad neid väikestele lastele. Ja sellistest, kus nagu kiuste on loengud põnevad (kas siis õppejõu räägitud asjade pärast või meie enda teemade) ja need vahelduvad päikeseliste õuepeatuste ja lehevärvidega. Edasi võiks tulla mõni söögipaus kellegi juures või suupillitund või hoopis teekond rappa või astelpajusid korjama. Kui pärast kõike trallitamist ja ringiväntamist saab veel asjalikkegi asju arutada ja teha ning loodust nautida ja külakiigega kiikuda ja kui õhtusse jõudnud päev leiab oma punkti kas kuskil metsas lõkke ääres või köögis diskot tehes või kodus raamatu ees või külas marju puhastades või soolaleiba pidades, siis tuleb ausalt tunnistada, et ei tahakski kurta. Eriti veel, kui päeva midagi eriti planeeritud ei olnudki.

"Tartu Ülikooli üliõpilased loevad aja kulu täpsustamiseks ära kõik sekundid ööpäevas.""

Suvemeenutused ja viimane nädalavahetus. Natukene hakkab kohale jõudma, et kool hakkas.Natukene.

Teadmistepäev

Krissu: "Astrid, kas sa tead, et kook tuleb taldrikule panna püsti, sest muidu ei saa mehele?"
Astrid: "Miks?"
Birgit: "Sest meestele meeldivad püstised koogid."

"Sellepärast juuaksegi, et see on hullumeelsus. Teie ei või üldse ette kujutada, kui magus on mõnikord meeletus."

"Hakati mängima valssi. Jalutajate rida lagunes paarideks ning tantsukeerutajad hakkasid jäljendama maakera pöörlemist oma telje ja päikese ümber."

/V. Lacis "Tiivutud linnud"