Lootusetult loomulik loodus

Meenutamaks eelmist ja alustamaks uut.

Ja uue alustuseks lugu sellest, kuidas Laura kümme korda kuulsamaks sai. Vähemalt korraks. 

Lisaks sain ma täna kirja Tallinnast ja postkaardi Austraaliast! Kirju on ikka pagana vahva saada! Aitäh :)

Laiskus.

"Primitive man really doesn’t get enough credit for inventing fire. This shit is awesome. Without artificial heat, shelter would do nothing but keep the rain off you. Stop and think about how amazing it is that beyond the 4-inch-thick wall of your house is a cold, damp, miserable world, and millions of jealous animals." 
Isaac Marion

Laiskus-laiskus-laiskus. Milles seisneb tänase päeva laiskus? Täna ma olin nii laisk, et ei viitsinud kodust välja minna. Isegi mitte selle pärast, et oleks vaja olnud süüa osta. Selle asemel tegin ära viimased, mis mul kodus olid - punase veini risotto parmesaniga. Ilmselgelt tudengitoit. Aga seda alles õhtul, kui olin täiesti veendunud, et ma olen nii laisk, et ei lähe poodi. Oleks pidanud riided selga panema ja värsket õhku hingama ja liigutama. Laiskus. Ma olin nii laisk, et ei viitsinud isegi mõelda välja põhjust, miks mitte õppida. Ma olin nii laisk, et hakkasin õppima. Laiskus. 

Olgu. Lumeonni ma siiski korra ronisin. Aga ainult sellepärast, et lumeonnid on ägedad.

"Meie jaoks on talv normaalne ja perioodiliselt korduv ekstreemsus."

Kaia Lehari - ööülikooli loeng "Talve ülistuseks"

Kord juhtusime talvetuiskudega pealinna koosolekuid pidama ja ministriga kohtuma. Tuisk oli nõnda kõva, et puhus meid kohe lõunasse tagasi ja siis möllas seal veel mitu päeva. Ühel hommikul kõndisin ma tükk aega talle vastu ja siis ei suutnud enam silmi lahti teha, sest ripsmete asemel olid purikad. Õnneks jättis ta nädalavahetuseks järele. Nii me istusimegi uuesti rongile ja sõitsime nii kaugele lõunasse, kui rong meid viia oskas. See oli nii kaugel lõunas, et isegi päike paistis.

Puud olid selga pannud pidurüüd. Pakase sõrmed olid muutunud ulakaks ja muudkui näpistasid. Meie ei teinud näpistamisest suurt välja, aga metsakleite imetlesime küll. Hiljem kadus päike ja pimedus proovis ligi hiilida, kuid lumi oli ettenägelikult päevavalgust kogunud ja kiirgas seda nüüd meilegi. Tähed langesid. Meid ootas ees soojaks köetud maja ja saun ja õunakook ja tort ja kartulisalat ja pannkoogid ja kui auravad kehad sauna ümbert palju lund olid ära sulatanud, siis ka soojad voodid ja värvilised uned. Mida veel oskakski hing tahta?

500 meetrit veel

Öösel, kui kuu oli nii noor, et teda polnud nähagi, kõndisime Uksiga käsikaudu nelja järve vahel. Ilm oli nii pime, et ega pimedusest rohkem näha ei olnudki. Igal sammul oli tema kindel, et just nüüd ja siin tuleb lõpuks see viimane järsk tõus, ja mina olin kindel, et just täpselt nüüd ja siin on lõkkeplats, kus ma mitmeid kordi olnud olen. Temal oli viimaks õigus; mina olin täiesti vale järve juures. Vahepeatuseks istusime sillale vaikust kuulama. Vaikus oli nõnda suur, et metsahaldjad ületasid palkimööda jõge ja tähed langesid Maa poole.

Oli Ringi sügismatk.

Toiduämbrid unusid koju, kuid õnneks tõi hommikul üks hea inimene need ära. Öösel oli külm ainult nendel kehadel, kes piisavalt rõõmujooki joonud polnud või keda teised kehad soojas ei hoidnud. Järgmisel päeval, kui oldi kindel, et päike ei kavatsegi end puude ladvust kõrgemale tõsta, mindi teele. Valisime teeks ilusamad ja käänulisemad. Katsusime samblikke ja tuhnisime ninaga sammaldes, sõime punaseid marju ja punusime seeni juustesse, naersime püksatute orienteerujate üle ja sõime kommi. Pimedus jõudis meile kiiresti järgi. Umbes sel ajal otsustasime otse minna. Kolm tundi hiljem jõudsime natukene kaugemale, kui me enne olime. Kui hommikul silmi kissistades sai peaaegu taastada sama selget pilti, mis öösel metsateedest avanes, siis tundus see päris hirmuäratav. Näha polnud ikka mitte midagi. Kõik need maalilised metsavaheteed jäid ainult meie kujutluspiltideks. Kord tuleb need samad sammud ikka ka valges läbi käia. Kuid öösel neid radu läbides ei tundunudki olukord nii hull. Kõht oli ainult tühi. Teise päeva sihtpunktiks jäi Noku. Noku jäi sihtpunktiks sellepärast, et raba kuulutati läbimatuks. Raba kuulutati läbimatuks ja siis tulid teiselt poolt meie omad veteranid ja teatasid, et nemad seda läbimatut kohta üles ei leidnud. Ega rahvas järgmiselgi päeval seda näinud. 

Lõpuks sai kokku käidud ehk 20 kilomeetrit teisel päeval ja kaheksa umbes kolmandal otsa. Esimesel ilmselt kuskil viis-kuus. Lõpp-punktis ootas meid saun ja Rõõm, kes seekord esines valge kassi kujul.

"Kui kass läheb kummikingadega üle pärsia vaiba - see pidi olema kõige suurem vaikus." Fred Jüssi ööülikoolis "Vaikus kui loodusvara"

(pilti tegi Kuku)