Kevadele vastu!

Osades:

Birgit

Hendrik

Heli

Gaśa

Miina

Juhan

 Teel kohati:

Alexit

 ja bändi.

See on küll juba vana lugu,

aga minu viimase aja vaieldamatu lemmik on jutustus sellest, kuidas Põhja-Ameerikas elavad kaamlilised Lõuna-Ameerikasse levima asusid. Kui nad lõpuks kohale jõudsid, olid nad juba laamadeks muutunud. 
Ega muud ei olegi.

Ah! Ja unes õppisin ma läbi seinade käima!

"Nutmine on loomulik,...

...lase see enda seest välja. Dalai-laama nutab ka," ütles mulle emme, kui ma tema pool radiaatori vastas selga soojendasin ja tundsin, kuidas järsku pisarad kurku tulid. "Ilmselt on see sellepärast, et inimesed saavad vanemaks ja kõik muutub." 

"Jah," arvasin mina, "ja muutumine on tegelikult hea."

"I like your interpretation of logic."

Tol hommikul, kui tuli lumeilvestuma minna (see oli juba omajagu aega tagasi), kogesin ma aju ja keha iseseisvust. Äratuskell helises umbes kolmandat korda, kui mu aju jälle hakkas välja arvutama, et kas tasub üldse metsa minna. On seal juba suusatatud küll sel aastal. Ta muudkui arvutas ja kaalus ja mõtles, et kes kõik toredad seal on, et kas ikka on mõtet end soojast voodist külma maailma viia. Pealegi olin ma natukene haige ka. Aga sel ajal, kui aju seda kõike mõtles ja tegelikult juba paar korda oli otsustanud, et asi ei tasu end ära, ei kavatsenudki keha lihtsalt lebada ja tõusis üles ja pani end riidesse. Aju märkas seda kõike alles siis, kui keha oli juba soojas pesus ja kööki jõudnud ning vee keema pannud. Siis polnud enam üldse oluline, et aju oli jälle jõudnud otsusele, et see on ikka halb mõte. Isegi bussi peale jalutades olin ma täiesti veendunud, et ma tegin vale otsuse. Aga püüa sa oma keha takistada! Ja vedas, et ma seda ei suutnud, sest too teine tippude vallutamise päev oma tuiskude ja puusani lume ja inimestevahelise sünergiaga - see oli hingele hunnitult hea.

Enne seda oli pealinn ja restoran ja hetk, kus inimene, kes minu teadvuses oli juba hakanud abstraktseks muutuma, sai oma päris kuju tagasi. See on naljakas tunne, kui inimene, keda sa tead, et sa oled näinud ja juba mitu korda, hakkab järsku abstraktseks muutuma. Mitte, et poleks enam usku tema eksisteerimisse, loomulikult on. Ikka on mingeid teid pidi kuulda teiste tegemistest. See on pigem vist isegi nagu kirjanduslikuks tegelaseks muutumine. Justkui teaks kõiki jutte ja käitumismalle, aga too tegelase kirjeldus, mis päris raamatu alguses on, see pole enam meeles, ei oska enam ette kujutada teist enda ees seismas ja rääkimas. Jah, eriti mitte selles keskkonnas. Kui ta siis laua tagant püsti tõusis ja kallistas, siis jooksis kõik oma kohale. Ühine punkt oli aegruumis üles leitud ja -märgitud. Alles pärast seda sai teineteisele otsa vaadata ja mõista, kui palju aega tegelikult möödunud oli ja kui palju selle jooksul kasvatud.

Gunnar Aarma rääkis mulle täna ööülikoolis, kui suure mõjuga on kallistamine. Tema rääkis seda küll abikaasade ja lapsekasvatamise seisukohast, aga ma usun, et see käib ka teiste kallistamiste kohta. Tore lugu, tasub kuulata.

(Sõnades kirjeldas Alex ja pilti tegi Hendrik)

Mehine mees

Mehisel mehel on helebeeź mantel ja pintsak ning lips selle all. Mehise mehe vuntsid on hõbehalle triipe täis pikitud. Mehise mehe samm on kindel ja kiire ning ennekõike - mehine. Mehine mees teab, mida ta tahab, ja teab, kuidas seda saada. Mehisele mehele meeldivad naised. Talle meeldib neid võluda ja ta teeb seda hästi. Mehine mees armastab hoobelda. Mehine mees on enesekindel.

Mehine mees kõnnib vanalinnas, selge siht silme ees. Mehine mees ületab tänavat ja vannub: "kurat," pöörab otsa ringi ning kõnnib vihaselt tuldud teed tagasi. Mehisele mehele jäävad märkamata teda kuulnud neiud, sest mehine mees on viisakas ja tähelepanelik ainult siis, kui ta on edukas. Eksimine pole edukas. Eksimine on inimlik.

Lootusetult loomulik loodus