Mäletad, kuidas me vanglas magasime?

Elina juures kakaojooming. Pirukapäev. KUMU'l käik (spioonitüdrukud). Ilusad talveilmad. Kaisaga kohviku(loe:nudistide) jutud ja film. Volbriöö grill ja chill ja Genialistid Jumalaga! Muusikaliproovid. Magamatus. Venemaa. Klassiekskursioon Saaremaale ja Hiiumaale. Koolilõpugrill Kaisa isa ateljees. Leenu sünnipäev. Jalgpall. Iirimaa! Parakokkutulek Puurmanis. Andreasega Helenat lennujaamas oodates. Lapstega Vormsil. Helena ärasaatmispidu. Leib! Linnaskäigud Andreasega. Nn teatriõpetuseprobleemid. Teater! Õpetajatepäev. Presidendivalimine. Mati. Vangla. Tulnukad. Lollitamised Kupiga koolitundides. Playbox. Filmiõhtud. Kooriproovid. Söögivahetunnid. Romaani kirjutamine. Öised, hommikused kojutulemised.

Jumal, Kaisa, Helena, Kupi, Andreas, Kätlin, Maria-Anna, Siret - kõikeparemad.

Seksikas keha.

Jõuludest ma ei räägiks, neid ei olnud. Olid ainult mingid umbmäärased kingituste jagamise ja kuusega pühad. Iseenesest oli tore ja nalja sai palju ja süüa ka loomulikult.
Helenate kirjad olid vägaväga lahedad!

Eile päeval sõitsin ma Tartusse. Pean veelkord mainima, et ma armastan seda linna. Kohale jõudsin kuskil kuue paiku. Istusime Jumalaga maha ja rääkisime kõik rääkimata jutud ära, vaatasime hulgaliselt videoid ja avastasime lõpuks, et aega polegi nii palju, kui me arvasime. Tegime end ilusaks, käisime apteegis ja läksime kluppi. Kolme tunni vältel, mil me seal ootasime, avastasime umbes vägamite korda, et me ei ole klubiinimesed. Me masetsesime, vingusime, olime väsinud ja ei saanud aru, miks kell nii aegalselt liigub. Õnneks saime veidi aega üht Jumala tuttavat ahistada ja seeläbi tekkis vingumisse väike paus. Lõpuks leidsime endale ühe vaiksema nurga ja olles seitse korda samale mehele öelnud, et meil ei ole tuld, sattusime jälle jutusoone peale. Väsimus oli selleks ajaks päris suur ja hääl kõva muusika tõttu juba kähisev. Järsku kuulsime kaugusest tuttavat viisi ja häält. Me tõepoolest jooksime ühest Illusiooni otsast teise ja jõudsime täpselt siis lava ette kui kauaoodatud Genialistid 'seksikat keha' mängima hakkasid. See oli parim! Viimati kui me neid kuulamas käisime, siis jäi just see lugu puudu. Me kaifisime kui hullud. Genialistid olid väga vähe laval. Kui me siis riidesse panime, selgus, et see sama sõber, kellega me ennist rääkisime, võttis mu nalja ('Sa oled autoga? Oh. Sa viid meid pärast koju.') tõsiselt ja me saimegi autoga koju. Aitäh. Koju jõudsime poole nelja aegu. Jumal muidugi unustas mulle enne mainida, et Annakas tuleb öösel aastavahetuseks koju. Igatahes istusid siis kõik lapsed teleka ees ja suhtlesid just saabunud õega. Enne magamaminekut jõudsime veel teed teha, et vähegi oma kadunud häält tagasi tuua. Nii saabus öö.
Järgmine päev möödus teleka vaatamise tähe all. Ja õhtul tuli Pille ja viis mind koju.

Idioot.

"Sulle on mõlemalt Helenalt kiri," teatas sõnum emmelt, kui mina olin juba tund aega istunud Tartu bussis. Sealt samast bussist leidsin endale ka mehe, Jumal teab kuidas.

Nüüd teen ennast ilusaks ja vaatan, mis Tartul mulle pakkuda on.

Kass silus vurru

ja lõi nurru.
Nurr ei nurisenud ja talus.
Nurrul polnud üldse valus.
/Nurr - Ilmar Trull/

Postitöötajad tõid minuni Kaisa saadetud paki (või noh tõid mulle lähemale ja ma läksin ise järgi). Pakki on nii uskumatult tore saada. Aitäh, tüdruk! (Järgmine kord ole palun ise ka karbis.)
Ja päkapikud tõid mulle punase küüneviili. Sellest tundsin ma juba ammu puudust! Siiamaani sujub päev väga hästi.

(Ma unustasin tulnukatest rääkida. Igatahes kolmapäeva hommikul läks mu emme jälle välismaale ja oh-seda-imet kui ma koolist koju tulles leidsin jälle kollase telgi oma vana koha pealt. Siiski, seekord see ei helendanud, kuigi päris pime oli. Neljapäeval polnud mul sellise asja märkamiseks enam aega, aga reedel oli telk igatahes jällegi otsad kokku tõmmanud ja minema jooksnud.)

...ja kui siis emme mind kell 11 (või oli see 9?) üles ajas, käskis arvuti kinni panna ja riided vahetada (viimase peale urisesin ma kurjalt, et ei jaksa), ei saanud ma midagi aru. Igatahes ka järgmine kord ärgates oli pime ja hetkeks tabas mind paanikagi, et on juba järgmise päeva õhtu ja ma olen leivaküpsetamisele totaalselt hiljaks jäänud. Siiski oli kell õnneks alles pool seitse ja eelmine äratamine oli vastupidiselt minu arvamusele eelmine õhtu toimunud. Nii ma paningi silmad uuesti kinni ja ärkasin alles kell kümme, olles 14 tundi maganud...
Rekordi tegin ka, 37 tundi olin üleval.

Mari on "geenius"

See kõik sai alguse kolmapäeva õhtul, kui ma pakkimispaberite ja kinkidega teleka ees istusin ja neid ühendasin. Neljapäeval oli koolis nn jõulupäev, mil need kõik eelnevalt pakitud kingitused teiste vastu vahetati ja muidu igasugustes töötubades ringi käidi. Kingitused olid igatpidi vahvad ja nalja sai palju. Pärast kooli jooksin koju, et siis pea pesta ja linna joosta. Läksime lapstega õhtust sööma. Istusime siis viiekesti, mina, Andreas, Kupi, Maria-Anna ja Kätlin, sõime kalleid toite ja naersime iga asja peale. Lisaks lõbustasime ennast pastakatrikkidega nagu korralikud lapsed kunagi.
Sealt edasi viis tee Andrease poole filme vaatama. Uhkus ja eelarvamus, Autod, Rahvuslik aare ja LOTR II leidsid tee telekasse. Tekkide ja patjade vahel unega võideldes saabuski hommik. Lõpuks olime me Mariga ainukesed, kes hetkekski sõba silmale ei saanud. Kõige rohkem und leidis vist Kätlin, sest tema oli veidi haige. Hommiku jätkuks läksime Mariga kooli hääli lahti laulma ja siis kirikusse kontserdile. See oli isegi päris ilus ja vastupidiselt Marile, olin mina suhteliselt ärkvel.
Kirikust haarasin ma jällegi Andrease sõbraks. Hüppasime läbi Prismast ja läksime kooli. Kuigi normaalsed inimesed täna ehk üldse kooli ei näinudki, suutsin mina seal kaks korda käia. Seekordne leibade tegemine oli eriti friik. Nii hullud me pole veel kunagi olnud, eks see tulenenud ka magamatusest. Me lagastasime, mässasime, ei saanud millestki aru ja tegime kõikvõimalikke lollusi, kas siis kogemata või meelega. Leiva maitset peaks siiski tuju kõige rohkem mõjutama ja see oli meil küll ülimalt hea.
Kokkuvõtteks saan vaid öelda, et seda tuleb korrata!

Ei, mitte talvel. Õhk oli kahtlemata kevadine.

Varsti ma tõepoolest lihtsalt ei räägi enam, sest keegi ei kuule mind. Alustades emmest ja lõpetades matemaatika õpetajaga. Ma ei jaksa ju nii palju tühja juttu ajada või siis ennast koguaeg korrata. Või siis hakkangi ainult endale rääkima. Kuigi viimasel ajal on mul tekkinud raskusi endast aru saamisega, kuulen küll aga ei mõista päris hästi. Teised tavaliselt ei kuule, aga kui kuulevad, siis saavad aru küll. Imelik.

Eile, kui ma oma vanades saksakeelsetes vihikutes sobrasin, tuli mul suur igatsus mõne õpetaja järele. Nt Schnell ja Hutschgau on ikka veel ühed mu lemmikõpetajatest, aga nende valvsa pilgu all ei saa ma arvatavasti kunagi enam õppida (kui just ma Saksamaale ei lähe). Lihtsalt tuli igatsus.

Lessa, kelle mõistus oli kummaliselt välja lülitatud, säilitas ainult niipalju teadvust, et mõista, et tegelikult on ta lennuvõimetu.
Kogu ülejäänud taip ja tunne olid koos Ramothiga lennus. Ja teda, Ramoth-Lessat, elustas piiritu võim, tema tiivad kandsid teda pingutusteta hõredate kõrguste poole, läbi tema keha lainetas erutus, erutus ja - iha.
Ta pigeb tunnetas kui nägi teda jälitavaid tohutuid isaseid. Ta põlastas nende saamatuid jõupingutusi. Sest tema oli kergetiibne ja vallatu.
/Anne McCaffrey - Lohelend/