Vanus tähendab tarkust

Nii ütles Tairi ja kuna tema seda ütles, siis peab see ju ka tõsi olema.
Igatahes oli eile väga tore päev. Kuigi üles ärgates oli mul suht paha olla. See aga ununes kohe, kui emme ja Pille toiduga (ehk sõõrikute ja koogiga) poest tagasi tulid ja Taneligi kaasa võtsid. Pärast esimest kohviringi saabus ka Jumal ja pärast teist kohviringi saabus vanaema.
(Emme: Tanel, tahad ka kooki? Tanel: Ma võtaks küll. Emme: Söö siis sõõrikuid.)
Seejärel said ära räägitud kõik jutud, et mida mina ja Tanel väiksena teinud olime ja pikkusi võrdlesime ka loomulikult. Ma siiski olen veel natu tast pikem. Niisiis, kui neil külalistel kõhud täis said ja käed kohvist värisema hakkasid otsustasid nad kiiresti ära minna. Saime Jumalaga paar sõna juttu rääkida, kui juba saabusidki uued. Terve kari lapsi rivistas end maja ette ja kõik hakkasid sünnipäevalaulu laulma (Kupi, Andur, Helena, Leenu, Mari, Kätlin, Rain, Helina - muah!). Ei mina tea, mis neil mõttesse tuli, et nad nii toredad otsustasid olla. Kui emme nägi, kui palju neid on ütles ta lihtsalt: "Issand, kui õudne..." Ja nad ei tulnud isegi mitte lihtsalt laulma vaid tõid torti ja kingitusi ka! Ja veel milliseid kingitusi, aga sellest mai räägi, see on juba midagi mõistetamatut. Istusid siia, kusjuures kõik mahtusid ära isegi, sõid ja jõid veidi ja jooksid siis nelja ilmakaarde laiali. Jumal sai lõpuks riisisalatit süüa ja siis jooksis temagi minu juurest ära. Kuid ei läinud sugugi kaua aega, kui juba oli Kaisa ukse taga, kes pidi õigel ajal trennis olema ja tuli siis hiljem mind õnnitlema. Tema äraminekuga läks ka päev. Mul oli nii tore. Nägin kõik kõigeparemad ära ilma et oleks pidanud kodust lahkumagi. Aitäh.
Nüüd on mul kõigemagusamad uned ja palju niiiiii head kirjandust. Ma ei tea, mis ma teieta teeksin.

Ja enne seda, kui ma vanaks sain. Noh... enne seda oli ka palju häid asju. Linnateatri proovisaalis ja igalpool mujalgi. Palju häid asju, vähe aega ja paar unetut ööd ja paar väga hea unega ööd.

Birgit: "Ma'i saa aru. Üks päev ei käi netis ja juba on nii palju kirju."
Emme (oli just kolm päeva Pariisis): "Ma tean seda tunnet. Mul oli ka 100 kirja..."
Birgit: "Mul on kolm..."

Täna olid kõik inimesed head. Ja üldse oli päev kuidagi tore, kui välja jätta see üks kuulamistest, mis mul metsapoole läks.







Ted Striker: I've got to concentrate...
[his thoughts echo]
Ted Striker: concentrate... concentrate... I've got to concentrate... concentrate... concentrate... Hello?... hello... hello... Echo... echo... echo... Pinch hitting for Pedro Borbon... Manny Mota... Mota... Mota...

Hanging Lady: Nervous?
Ted Striker: Yes.
Hanging Lady: First time?
Ted Striker: No, I've been nervous lots of times.

(oeh... meienaljad. Airplane ja Black Books ja Armastus kolme apelsini vastu. Muah!)

Järgmine kord, kui külla tulete ja kassile mingi mänguasja tahate tuua, siis tooge kaalikaid.

Nädalavahetus talve

Algas jälle romaanikirjutamisekuu. Ma ei kujuta ette kaugele ma sellega seekord jõuan, sest mul on päris palju muidki asju, mida kirjutada ja lugeda, aga nii palju, kui tast valmis on siis... jutt on päris sürr, kuid mulle meeldib. Vähemalt kirjutada on seda tore, lugemise koha pealt ma kahtlen.
Ükspäike käisime lapstega Saag nelja ka vaatamas. Film lõppes sellega, et mina ja Leenu hüüdsime üle saali: "Andreas, ma ei saa midagi aru!" Vot.


Ja nädalavahetusel oli parakokkutulek. Kusjuures ei olnud üldse sellist tunnet, et parakokkutulek on. Pigem oli lihtsalt mingi kamp inimesi kokku tulnud. Ja nagu ikka... jälle üks kokkutulek, mis oli täiesti omamoodi. Natuke palju on meid juba. Pooli inimesi ei saa tundmagi ja mõnusast sõbralikust koosviibimisest hakkab midagi ametlikumat välja kujunema. Seda ma natuke kardan... Aga tore oli ikka. Esimene lumi tuli väga õigel ajal. Lisaks sellele, et kõik nii üliilus oli (!) sai päris korralikult lumepalle loopida. Ja köögis oli tore laulda ja Lumivalgekese multikat vaadata ja naerda inimeste üle ja jalutada ja rääkida. Aga sellest oli küll kahju, et mõned juba laupäeva õhtul lahkusid. Eksole.


Ma lihtsalt üritan asjalik-olemist edasi lükata.

Nädalavahetus suve

Nii... nädala eest peaaegu oli see päev kui Helena sai suureks. Andsime kingitusi ja käisime kohvikus ja lapsed plaanisid järgmisel hommikul Aafrikasse sõita, aga siis said piletid otsa (pärast selgus, et ei saanud). Kohvikust edasi suundusime Helena poole koju läbustama ja õhtu viimase kolmandiku veetsime Toom pmstil Andrease kotti otsides, sest keegi arvas, et hullult lahe oleks ta kott endale võtta. Seal hulgas ka minu raamat ja muud meile väärtuslikud asjad, mis vargale mitte midagi ei andnud.
Neljapäeval ma vist jõudsin isegi pärast kooli koju.
Aga kuna lapsed Aafrikasse ei saanud, siis läksime reedel kõik koos Vormsile. Või nii me arvasime, sest praamist jäime me loomulikult maha. Niisiis veetsime esimese õhtu hoopis Leenu maal, kus oli ka täiega tore. Mängisime Aliast ja nautisime külmust. Hommikul vara ei olnud kellelgi väga isu ärgata, kuid seekord me siiski jõudsime praamile ja saime minna Anduri poole maja kütma ja sööma ja filme vaatama. Black books oli väga populaarne ja kass ja lõkkega mängimine ja nõude pesemine ja tekid. Aeg möödus kiiresti, magama läksime hilja, ärkasime peaaegu normaalsel ajal, sõime pannkooke ja siis juba peaaegu kohe lahkus üks aututäis lapsi mandri poole, kuniks teised otsustasid järgmise praamiga tulla. Igatahes oli ülimõnus.
Esmaspäeval käisime Helenaga Georgi vaatamas. Mulle ta päris meeldis, oli selline lihtne ja hea. Ja pärast seda veetsime vanalinnas filmivõtteid jälgides ja riigikogu ees lehesõda mängides.
Ja täna, oh täna... linnateatri nurgatagused, võõrastamine ja näitlejaelu varjuküljed. Ning pannkoogid Kaisa pool ja telefonikõned Siretiga parakokkutulekust. Para-webil on täna sünnipäev.

Kokkuvõtteks võib öelda, et päris tore on!

The finest art

Kõik kirjutasid, ma pean ka. Üle pika aja. Aeg oli pikk selle pärast, et temasse mahtus nii palju. Nii palju! Ja ikka veel mahub. Ise ka ei usu. Nii palju tegutsemist ja tundeid ja rõõme ja mõnitamisi ja ilu, et... oeh. Koguaeg on hea ja sellepärast on natukene tunne, et võib-olla kohevarsti läheb see üle. Ja ma ei väsi kiitmast neid inimesi enda ümber, olgugi, et nad mind mu kiusliku meele pärast nii palju ei armasta.

Aga aeg... iga kord imestan tema suhtelisuse üle. Nii palju pisikesi asju. Nii palju tähtsaid, häid, suurepäraseid pisikesi asju! Väikeseid aga suuri.

See oli vist laupäeva õhtu, kui ma teleka ees raamatut lugesin ja mõtlesin, et midagi on nihusti - Neid kõiki polnud minu ümber.

Aga reede öösel vaatasime filme. Ja käisime Helena ja Leenuga Anduri pool lasanjet tegemas, kedagi polnud kodus. Veidi aja pärast tuli Anduri ema, veidi hiljem isa, veel paar sugulast. Siis me sõime ja vaatasime telekat ja lõpuks jõudis Andreas ka. Jällegi põnev kogemus.