.

...ja meil on see aasta kõige ilusam kuusepuu. Sest tal on kõige toredamad ehted...
mmm... ja seda ma tahtsin ka öelda, et Kupi, Mari ja Kätliniga jõulude puhul pubiskohvikusbaariskõrtsisjne käik oli ka ülitore. Sest... ah nad teavad ise ka!
Ja Jumal käis päkapikku mängimas. Ja päkapikud teadupärast toovad igasugu toredaid asju. Teised päkapikud tõid ka...

Sajaveemaja

Vahepeal oli... kiire vist. Ei mina tea. Olid mingid lumetud pühad ja muu seesugune.

Ja siis äkki tuli valgus. Idast hakkasid paistma hommikupäikesekiired ja nad maalisid taeva roosaks. Läänes aga paistis ikka veel Kuu ja nautis koos viimase täheda sooja sinisust. Ning mina istusin samal ajal lennukis äriklassis ja ajasin tasuta toitu näost sisse.

Võib-olla peaksin veel rääkima, kuidas suur armas karvane kutsikas mulle saapad valis või kuidas suitsetamine ruumides sees väga ebaloomulikuna tundus või kuidas saksa keelt kõnelevad inimesed saksa keelt ei kõnelenud või liugu laskvast karvakerast või lõheroosade laudlinadega kalarestoranist, mis oli tegelikult Türgi maffia oma ja kus iga väiksemgi vale liigutus võis esile kutsuda mahalaskmise või raamatupoest, kus oli pühendatud terve riiul raamatutele lapsteküpsetamisest või valutavatest jalgadest, külmast tuulest ja imelikest lampidest, kuid las midagi jääb teiseks korraks ka.

Ma parem tutvustan oma uut elukohta. Oh kuidas ma armastan seda maja. Seest ja väljast ja ümbertringi. Prinst valis ta välja - muah-muah-muah!

Fallen from the sky

Mmmm.... Ajataju ei ole ikka veel. Üks päev räägin pikalt ja laialt, kuidas mu õel on homme sünnipäev ja siis järgmise päeva õhtul avastan, et kohe varsti enam ei ole. Kuhu see kõlbab? Aga nii on koguaeg. Ja reedel on saksa eksami kirjalik osa. Ja enne seda on arvestustenädal. Ja mis värk nende jõulukinkidega on? Kas ei olnud mingit sellist kuuldust, et see aasta jäävad jõulud vahele ja järgmine aasta on kahed vms? Sest kui nad tuleksid, siis natu liiga kiiresti.
Aga terve aknalaud on teatriraamatuid täis ja ma loen neid kõiki korraga ja nad kõik on nii head. Täitsa lõpp. Loen ja imestan, et ikka nii head on. Natuke hirmutavad ka.

Natuke on vahelduseks ka kohvikutes käidid ja kõigest südamelähedasest räägitud. Kõige rohkem Mariga, kuid Kätlin ja teisedlapsed olid ka vahepeal. Ja need olid nii head. Korra hüppas isegi Jumal päälinnas ringi. Aga tuul oli väga tugev ja kuri ning viis ta kiiresti Tartusse tagasi. Tuul ja aeg töötavad koos või jooksevad võidu või midagi sellist. Lund tahaks. Ja veel kohvikutes istuda. Koguaeg.

Eelmine nv käisime kinos ka. Justfilmi viimased ja Pöffi esimesed filmid. Once oli nii hea nagu ma lootsin. Juba Tartuffist saati ootasin. Pärast seda oli kuidagi eriti hea koju minna. Selliseid hetki on õnneks palju.

Vanus tähendab tarkust

Nii ütles Tairi ja kuna tema seda ütles, siis peab see ju ka tõsi olema.
Igatahes oli eile väga tore päev. Kuigi üles ärgates oli mul suht paha olla. See aga ununes kohe, kui emme ja Pille toiduga (ehk sõõrikute ja koogiga) poest tagasi tulid ja Taneligi kaasa võtsid. Pärast esimest kohviringi saabus ka Jumal ja pärast teist kohviringi saabus vanaema.
(Emme: Tanel, tahad ka kooki? Tanel: Ma võtaks küll. Emme: Söö siis sõõrikuid.)
Seejärel said ära räägitud kõik jutud, et mida mina ja Tanel väiksena teinud olime ja pikkusi võrdlesime ka loomulikult. Ma siiski olen veel natu tast pikem. Niisiis, kui neil külalistel kõhud täis said ja käed kohvist värisema hakkasid otsustasid nad kiiresti ära minna. Saime Jumalaga paar sõna juttu rääkida, kui juba saabusidki uued. Terve kari lapsi rivistas end maja ette ja kõik hakkasid sünnipäevalaulu laulma (Kupi, Andur, Helena, Leenu, Mari, Kätlin, Rain, Helina - muah!). Ei mina tea, mis neil mõttesse tuli, et nad nii toredad otsustasid olla. Kui emme nägi, kui palju neid on ütles ta lihtsalt: "Issand, kui õudne..." Ja nad ei tulnud isegi mitte lihtsalt laulma vaid tõid torti ja kingitusi ka! Ja veel milliseid kingitusi, aga sellest mai räägi, see on juba midagi mõistetamatut. Istusid siia, kusjuures kõik mahtusid ära isegi, sõid ja jõid veidi ja jooksid siis nelja ilmakaarde laiali. Jumal sai lõpuks riisisalatit süüa ja siis jooksis temagi minu juurest ära. Kuid ei läinud sugugi kaua aega, kui juba oli Kaisa ukse taga, kes pidi õigel ajal trennis olema ja tuli siis hiljem mind õnnitlema. Tema äraminekuga läks ka päev. Mul oli nii tore. Nägin kõik kõigeparemad ära ilma et oleks pidanud kodust lahkumagi. Aitäh.
Nüüd on mul kõigemagusamad uned ja palju niiiiii head kirjandust. Ma ei tea, mis ma teieta teeksin.

Ja enne seda, kui ma vanaks sain. Noh... enne seda oli ka palju häid asju. Linnateatri proovisaalis ja igalpool mujalgi. Palju häid asju, vähe aega ja paar unetut ööd ja paar väga hea unega ööd.

Birgit: "Ma'i saa aru. Üks päev ei käi netis ja juba on nii palju kirju."
Emme (oli just kolm päeva Pariisis): "Ma tean seda tunnet. Mul oli ka 100 kirja..."
Birgit: "Mul on kolm..."

Täna olid kõik inimesed head. Ja üldse oli päev kuidagi tore, kui välja jätta see üks kuulamistest, mis mul metsapoole läks.







Ted Striker: I've got to concentrate...
[his thoughts echo]
Ted Striker: concentrate... concentrate... I've got to concentrate... concentrate... concentrate... Hello?... hello... hello... Echo... echo... echo... Pinch hitting for Pedro Borbon... Manny Mota... Mota... Mota...

Hanging Lady: Nervous?
Ted Striker: Yes.
Hanging Lady: First time?
Ted Striker: No, I've been nervous lots of times.

(oeh... meienaljad. Airplane ja Black Books ja Armastus kolme apelsini vastu. Muah!)

Järgmine kord, kui külla tulete ja kassile mingi mänguasja tahate tuua, siis tooge kaalikaid.