Mitte miski ei toida rohkem kujutlust kui veider mõte, et see on võimalik.

Kui iga päev jõuda kuskil seitsme paiku koju ja magama minna, siis lõpuks kammib see suht ära. Täna ma sundisin ennast lõpuks kella viieni magama, lihtsalt, et vahepeal magada ka saaks. Ja nüüd ma tõesti ei tea,mis päev on. Natuke oleks nagu eile ja natuke oleks nagu homme, aga täna kindlasti ei ole. Aga samas... mulle meeldib hommikuti koju jõuda. Sest siis on kuidagi siuke tunne, et ma olen kõigist teistest ees, kuigi tegelikult olen hoopis maha jäänud.
Aga muidu... tegelikult on vist väsimusest hetkel siuke väike madalseis. Ja öistest jutustamistest on kurk veidi valus. Ja päris täpselt ei mäleta päeva, mil viimati korralikult süüa sai. Aga teatrimaraton oli ära ja Jumala ja Annakaga oli päris lõbus kella kahe ajal autos suhkruta kohvi juua. Ning lapstega rannas purjus inimeste üle naerda. Ja siis läbimärja kleidiga läbi pori joosta. Ja limusiiniga roosa taeva juures pilte teha. Ja rohke Kupi-huumoriga jaanipäeva tähistada. Ja Siimuga vaadata, kuidas kits läbi viljapõllu liblikat ujub.
Tuleb tõdeda, et minu inimesed on ääretult toredad.

Pulmad ja muud sugulased

Kuna me juhtusime ääretult tublid olema, siis oli ka fänne metsikutes kogustes.
Ja nii see läbi saigi.

Siin walitseda m e i e wõime

Prooviperiood on nüüd ametlikult läbi. Tähendab, reedel sai läbi, sest siis oli esietendus ja läbu. Olgugi et oli 13 ja reede ja püssid päris igas kohas ei paukunud, kus nad pidanuks, läks siiski hästi. Reede oli üldse tore päev. Paljud lapsed said vanaks ja Tanelile jõudsin enne Vargamäele sõitmist küllagi minna. Ja Kerliga meil oli väga laulmise ja klatśimise tuju ja mõni arvas meid kaksikõdedeks. Ning öösel sain jälle Siimuga koju ega pidanud bussis loksuma. Üliperfi päev (välja arvatud see auto ja lukkude lugu, mis on päris nõme).
Aga nädalavahetus ei möödunud ikkagi sõitmiseta. Ma küll olen juba suht harjunud iga hommik-õhtu poolteist tundi sõitma, aga koguaeg ka ei viitsi. Siiski, siiski viis tee meid Leenu sünnipäevale Haapsalu lähedale. Seal oli toredam, kui ma arvasin, aga kahe aasta tagusest sünnipäevast parem ei olnud. Aga sai süüa ja istuda ja rääkida ja eksamitulemusi oodata. Neid tulemusi, mida väga ei tahtnud tulla. Minul on ainult kirjanditulemus veel saamata. Prr... Teiste tulemustega ma olen enamvähem peaaegu rahul. Nad on siuksed keskpärased. Ma olen üldse väga keskpärane.
Naljakas on see, et reedel saab see kõik läbi. Kool siis, ametlikult. Reedel. See on ju kohe. Ei jõua kohale.

Mmm... ja vaadake kindlasti pilte ka http://albu.siimvahur.com ja etendust võib ka vaatama tulla, pileteid peaks veel veidi olema. Vist.

Rabarber suhkru ja viinaga

Tuleb välja, et meil on uus kuu. Ja see on tegelikult isegi täitsa tore. Kui välja jätta, et ma ikka ei oska väljas käia nii, et ma mitte kuskilt ära ei kõrbe...
Ma ei mäleta enam, mis eelmisel nädalal toimus. Arvatavasti istusin kodus ja lugesin ja vaatasin telekat, mille ma olen enda jaoks taasavastanud nüüd, kus kumbki mu arvutitest ei tööta. Ja nädalavahetusel käisime Helenaga lauluväljakul lastele õhupalle, käepaelu, kleepse ja rinnamärke jagamas. Seljas olid meil ülimalt seksikad tunked, mis olid umbes neli numbrit liiga suured. Aga see oli väga tore, kuigi pidi vara üles tõusma ja umbkeelsetele lastele seletama, et nad ei saa seitsmendat käevõru endale. Kahe tööpäeva vahele mahtus isegi üks filmiõhtu. Saime vahelduseks jälle kõik Kupi pool kokku ja vaatasime Punamütsikest.
See nädal hakkab suht Vargamäe tähe all mööduma. Tänasegi päeva veetsin seal. Oh kuidas ma tahaks neid pilvi endale koju saada! Ja mulle ikka täiega meeldib see teatraalne tegevus (mitte, et mul just eriti palju rakendust seal laval oleks). Ja mulle meeldivad need lapsed ka seal. Siiamaani nad veel taluvad mu nalju :D
Eelmisel nv'l kõrbes nägu ära, sellel nv'l kõrbes kõrv ära ja täna kõrbes kael ära. Ma ootan põnevusega homset.

Teised tegid vahepeal eksameid või siis õppisid nendeks. Ajalugu ja eriala eksam ja geograafia ja ajaloo üleminekueksam ja bioloogia ja kunstiajalugu ja füüsika üleminekueksam. Või käisin kaugel maal väga toredaid mehi lava peal vaatamas (jah, Jumal, see oli sulaselge vihjamine sinu suunas).

Oh naised, naised, kuhu te nõnda kiirelt tõttate?

Mul on vabadus. Või nii nad väidavad. Ei, tegelikult nagu on ka. Lihtsalt imelik on, kui kõik õpivad ja mul pole sõpru. Aga ma käisin Tartus. Ja Tartus oli nii hea. Ma pmst ei teinudki mitte midagi. Lugesin raamatuid, tirisin Kallet ja Jumalat õppimise juurest ära, nautisin ilusat ilma ja teesklesin, et ma olen Pechterite tütar, kui Jumal ise õppida tahtis. Ja nii hea oli! Ma läheks kohe sinna tagasi, kui saaks. Mmm... ja esmaspäeval on mõndadel lapstel bio eksam ja Jumalal erialaeksam.
Muidu on siuksed lood, et tulevik on ikka tume. Võõrutusnähud koolist aina süvenevad. Vabal ajal loen ja söön ja koon ja teen nägu, et tegelikult on kõik hästi ja tegelikult vist ongi kõik päris hästi. Ja emmega käime shoppamas ka, ostsime riideid, ei, otsisime riideid.

Ja päike loojus Tartust Tallinnasse.

This is my face, I've got a thousand opinions and not the time to explain

Jõulukuusk on asjast õigesti aru saanud, päikese käes minnaksegi pruuniks. Ainult et ta on nüüd selles järgus, et kui tema poole vaadata, siis viskab ta kõik oma okkad maha. Oleks ka aeg.
Pühapäeva hommikuti tuleb tõesti vara ärgata, eriti kui selline ilm väljas on. Tuleb vara ärgata ja välja jalutama minna, käia turul, osta head-paremat, sii jalutada tagasi koju ja hommikust süüa. Ja ajaks, kui päike on rõdule lõpuks jõudnud, on kõik muud asjad tehtud ja saabki rõdule Hundertwasserit lugema minna. Ülihea.
Matast ma ei räägi. Michelle'ile meeldib mata asjade peal päikese käes lebada...
Vahepeal oli veel toredaid aegu. Näiteks reedel oli ülihea etendus "Kivid sinu taskutes". Ma teadsin, et ta on hea ja oli ka. Nii tore. Jällekord olin õnnetu, et polnud lilli kaasa ostnud. Kas ma kunagi ka parandan selle vea? Ja reedeõhtul oli jäätisekokteilijooming ka, Kaisa ja Helenaga.
Ja enne seda oli üks päev, kolmapäev kui ma ei eksi, kui me Mariga kummi liiva seest välja kangutasime. Ja pärast Helena ja Mariga koolis kodu mängisime. Priit üritas meid päris mitu korda välja visata. Mmm... ja neljapäev oli vist see päev, kui ma asjalik olin ja kõigile kirjutasin. Oli vist neljapäev. Reedel tegin ka seda. Üritan endale järgmiseks aastaks elu leida. See pole väga lihtne. Mõned lapsed rääkisid mulle, et see on isegi suht võimatu. Nomaitea, kas just võimatu...
Aga jah... ükspäev rääkisime Kupiga ka, et tulevik on tume ja tühi. Natuke põnev on ka tegelikult, et mis siis lõpuks saama hakkab...
Varsti on läbi läbi.

And now the tops of buildings, I can see them too...

Kuskil kolmapäeva ööst alates on päris tore olnud. Enne seda oli väike allakäik, mis tegelikult natuke veel kestab, aga muidu on hästi. Maituli oli nagu maituli ikka, rannas ja külmas pooltoore lihaga. Aga järgmisel päeval järgnenud lihasööming oli väga tore. Ja eriti tore oli pärast inka eksamit linnas. Meil Mariga oli kuidagi eriti hea klapp sel päeval. Ma ei kujuta ette kui palju geniaalseid in-your-face ideid me välja mõtlesime! Lõpuks ostsime värvipliiatsid ja paberi ja läksime mäe otsa joonistama. Kuidagi nii hea oli olla. Ja oma uut sõpra nägin ka jälle. Ja kuigi Kätlin vahepeal koju läks, tuli ta pärast ikka tagasi ja joonistas meiega natuke. Aga need teised ideed teeme ka ükskord teoks. Mhmh.

Alkoholism ründab linna ööelu.