skip to main |
skip to sidebar
Ma elan sellises maailmas, kus mu kassile ei meeldi suupilli hääl. Ta muutub sellest isegi nii kurjaks, et hammustab mind. Aga muul ajal ta lihtsalt nurrub. Kass siis, mitte suupill. Ta on uskumatult kõige armsam.
Ma elan sellises maailmas, kus tuleb jalgratas rõdule panna sellepärast, et seda ei saa hoida kinnises trepikojas, sest muidu võib keegi tulla ja selle ära varastada. Muidu võiks hoida, aga naabrid ei luba, sest päeval juba oli keegi käinud lukku lahti muukimas. Ja nii peabki väike tüdruk selle trepist üles vedama ja rõdule panema. Kassil on vähemalt midagi uut rõdul, mille juures nurruda.
Ma elan sellises maailmas, kus koduteel saab tuttavate kõrval jalutada ja tühjast-tähjast rääkida ja siis naabrile aknast tervitust hõigata ja hiljem teisele naabrile jalgrattalt jalgrattale lehvitada.
Ma elan sellises maailmas, kus istudes kesklinnas väljakul on päikese käes nii soe ja muusikpoisid mängivad kitarri ja saab puhtas soome keeles purjus soome turistidega rääkida, et tulebki tunne nagu oleks välismaal.
Ja vahepeal oli sigalahe jaanipäev ja enne seda Narnia ja olla on hea.
Ning see maailm, kus ma elan, lõhnab nii hästi! Ma ainult hingakski.
Unes jooksevad pingviinid ringi ja elevant läheb sõtta ja mina panen pusletükkidest purjekat kokku.
"...neil olid täpselt meeles ilmastikuolud iga raju ajal ja nad mäletasid, mida üks või teine oli ennustanud ja kuidas ennustustest hoolimata kõik oli lõppude lõpuks siiski oma rada läinud. Igaüks neist oli oma maailmasõjas halastamatute loodusjõudude vastu iseenese eest väljas olnud..."
l
Helena oli tüdruk ja nüüd on naine. Andr jäi ikka Andriks. Ja enne seda oli veel Tartu. Päike paistis ja linnud laulsid ja kui piud läbi said, siis tampis vihm tolmu kinni ja jättis pilved, et lapsed saaksid kinno minna, aga kinos pole midagi.
Kuna sai piisavalt pidu ka peetud, siis vahepeal teeskleks intelligentne olemist ja tsiteeriks National Geographicut.
"In Yemen I met 12-year-old Reem, who obtained her divorce a few months after Nujood's; in doing so she won over a hostile judge, who had insisted, memorably, that so young a bride is not yet mature enough to make a decision about divorce."
"Earth will soon be home to seven billion humans. If you find that hard to fathom, try grasping how many have ever walked the planet. Using 50,000 B.C. as starting point - in 2011, says Carl Haub, 108 billion people have lived and 6,4 percent of them are alive today."
Täna hommikul, kui ma kodutrepist alla kõndisin, tuli mulle vastu Kusti. Kusti on väike poiss, kes meil alumises korteris elab. Ta vaatas mind ja ütles siis emmele: "Vaata kui ilus ta on." Ülejäänud päev ei omagi enam tähtsust.
Üks rääkimata lugu juhtus üleeile. Kuna ilm oli hirmus palav, siis otsustasime minna paadiga mere peale. Seal oli jahedam (ja ette rutates võin öelda, et ära me ka ei põlenud). Sõitsime pirtalt angaaride juurde ja tegime niisama nalja. Ma olin just lõpetanud loo sellest, et kui mul suvel midagi teha pole, siis ma võtan Narnias kummipaadi ja sõuan järve peal piirini, et siis kõik piiripoisid tuleksid ja siis on mul vähemalt selleks päevaks tegevust. Järgmisel hetkel me märkasime, et keegi jälitab meid. Tegime nalja, et raudselt on piiripoisid. Kihutasime siis eest ära. Pärast kuskil viieminutilist sõitu nad lehvitavad meile. Me selle peale ei tulnud, et lehvitaks vastu ja sõidaks edasi, vaid ikka peatusime korralikult. Selgus, et olidki piiripoisid. Tulid ja naeratasid ja küsisid, et mis me teeme ja kaua kapten ka sõitnud on ja kas luba on olemas ja isikut tõendab dokument. Ja et kas meil ikka raketid on. "Raketid?" mõtlesime Margega ja meil tulid silme ette kõik need meremiinid ja torpeedod ja suured korralikud raketid. Lisaks sellele on meil veel ka relvad ja basuukad ja tuumapommid ja kahurid. "Muidugi on!" ütlesime me uhkelt ja sarkastiliselt. Selle peale tõstis kapten üles pisikese kilesse pakitud punase raketikese. Aa... seda raketti mõtlesite. Siis piiripoisid küsisid veel igasugu küsimusi ja lasid meid minema. Selgus, et see oli kaptenil esimene kord, kui piiripoisid teda kinni pidasid. Tundub, et ma mõjun sedamoodi. Nad kas kuulsid, et ma piiriületamisest rääkisin või tahtsid lihtsalt minuga tutvust sobitada. Itaalias meid pidas ju ka politsei koguaeg kinni. Ju ma siis näen kahtlane välja.
Sõnas emme, kui ma loomaaias laulvaid sääski minema ajasin, et ma neid alla ei neelaks. Loomaaias oli tore - kõrvikherilased ja piisonilvesed. Tiigreid ei näinud. Hülged magasid. Leopardipoega ei näinud ka, aga teda ei pidanudki veel nägema. Pättust tegime ka - andsime sipelgatele kooki. Ja sääsed tahtsid hammustada, hoolimata sellest, et me ei toppinud ühtki kätt ühtki puuri.
Pärast kodus hakkas hirmus halb. Nii halb, et ma ei saanud magamagi jääda. Nii halb, et ühest aspirinist ei aidanud (ja aspirini võtan mina nagunii ainult siis, kui on nii halb, et midagi muud ei aita). Nii halb, et ma teadsin, et see tuleb lihtsalt üle tiksuda, aga see tundus ilmvõimatu. Nii halb, et ma vahepeal mõtlesin, et äkki peaks kiirabi kutsuma. Nii halb, et vesi ajas ka südame pahaks. Aga siis ma jäin magama ja pärast kaht tundi vannitoa põrandal sain end ka voodis enamvähem korralikult sisse sättida ja hommikul oli juba hulga parem. Nii palju parem, et jõudsin õigeks ajaks töölegi. Nüüd olen paar päeva rahulikumalt võtnud.
Kuniks eilsenii. Hüppasin tööl kell 16:15 rattale, aga koju jõudsin alles kolmveerand kümme. Kõigepealt oli tarvis seitse kilomeetrit mäest üles ja vastutuult sõita. Ma väsisin nii ära ja sain nii vihaseks, et tahtsin lihtsalt ratta seisma jätta ja tuult sõimama hakata. Uskumatu. Lõpuks jõudsin Nõmmele. HeadRead (kusjuures esimesed viis korda ma lugesin koguaeg seda nime inglise keeles ja alles siis jõudis mulle kohale, et see on eesti keeles ka päris loogiline) korraldas kirjandusliku jalutuskäigu Nõmmel. Päris mitu tundi sai ratast käe kõrval lükatud ja külma tuult trotsitud, et kirjanike elusid ja luuletusi ja jutte kuulata. Tore oli. Ma pole ikka veel väga tuttav Nõmme mäeülemise osaga, mis moodustabki suurema osa Nõmmest, nii et sain sealgi veidi tänavaid näha. Majad on ikka nii ilusad ja kõik on nii ilusalt roheline ja lõhnas mesimagusalt. Päike ei andnud muidugi ka armu ja tegi kõik veelgi kuldkollasemaks. Ainult ohkaks ja õhkaks - Nõmme on ikka nii mõnus. Selgus, et ma olen kirjanduses hästi rumal. Ma teadsin, et ma olen rumal, aga et nii rumal. On veel ikka nii palju avastamata maad. Tore oli vahelduseks kirjanike-kirjandusteglinskite seltsis olla. Teatritegelastega olen jõlkunud, muusikuid tundma õppinud, lennundus-laevandusmehi-nais ja nüüd siis sai ka veidi teistsugust maailma katsuda. Mõnus. Ja tagasitee ratta seljas möödus ka uskumatult kiiresti ja libedalt. Kogu mereäärne oli muidugi maalikunsti tipptase. Fotokat mul ilmselgelt kaasas ei olnud.
Üks väga tähtis asjaolu jäi veel mainimata: nimelt sain eile tööl kaks kirja (mis tegelikult olid Otile, aga see pole üldse oluline). Kaks sõpra erinevatelt ülemeremaadelt saatsid pilte. Kirju on nii tore saada! Ja pärastlõunal jalutas tasuta rullbiskviit uksest sisse. Ja üleeile käisime vastvalminud animatsiooniklippe vaatamas, mis tekitasid sellist elevust, et ise ka ei usu. Kusjuures enamik neist veel üldse valmis polnud - õigemini valmis olekust olid nad veel hirmus kaugel.
Mainimata jäi ka üks väike hetk, kus ma sain poes kiita heateo eest, mida lõpuks ei pidanudki tegema. Lihtsalt selle eest, et ma oleksin olnud valmis kümme senti ära andma, kui seda oleks olnud vaja.
"Seda ma ütlesingi, et hoopis teine naine."
