Once again we meet at last!

Ma lendasin lindudega lõunasse. Lõunas on lehed, milles paljajalu käies sahistada saab. Lõunas on õhk täis küpsenud õunade lõhna. Lõunas on õhk täis küpsenud ploomide lõhna. Need lõhnad on nii uskumatult head. Lõunas tehakse lõunaks õunamoosi ja hommikuks juuakse meega teed. Lõunas paitab päike suviselt ja kaob siis, et oavars end tühjaks saaks kallata. Lõunamaa ööd on pikad ja mustad ja vaiksed. Tähistaevased. Lõunamaal on esimese korruse aknad öiti tumemustad ja kardinateta ning isegi ämblikud tulevad tuppa talvituma. Lõunamaal on kohati hirmus ja kohati üksik ja kohati soe ja kodune. Muumipapa ütles, et sügis saabub siis, kui verandal tuli põlema tuleb panna. Lõunas on sügis igatahes palju lähemal, kui põhjas oli.
Mul jäid põhjamaal paljud jutud rääkimata, kuid paljud said õnneks ka räägitud ning mõned ootasid siin isegi ees. Ma loodan, et need, mis veel rääkimata, ka ehk korra lõunasse tulevad.

Kuid vastupidiselt arvamusele, ka lõunas pakivad linnud kohvreid. Nendel on plaanis lennata... oh, eks enamik lendab neist põhja. Ka seal peab keegi talvel pihlakad puude otsast ära sööma. Ma tean, et üks juba lendas. Ja teine lendabki koguaeg edasi-tagasi. Temal on aastas palju rohkem aastaaegu.

Muumipapa ütles ka, et rutiin tekkib siis, kui hakkad koguma asju, mis enam kohvrisse ei mahu. Ei, ma pole kindel, kas ta rääkis rutiinist. Võib-olla ütles ta, et siis on liiga hea elu. Või ei siis tuleks jälle reisile minna. Või et siis oled laisaks jäänud. Täpselt ei mäleta ja raamat jäi ka põhja, kuid kohvriga midagi oli ja oluline oli, et asju on liiga palju.

Aga enne lõunasse minekut sain Renarsiga pilti teha ja ülemaailmset gossipit kuulda ja emme töökaaslastele viidud veini ära juua ja siis juba lõunas olles heina endale pähe toppida ning maal kartuleid võtta. Nüüd peaks kodu koristama ikka ja jälle. Kui keegi teab, kuidas ämblikud kodust välja meelitada või mis kodulooma peaks võtma, et nad ise välja koliksid, siis seda teadmist võiks jagada.

Õhus on tunda sügist

Eile üks siil turtsus mu peale. Ilmselgelt on sügis. Ja õhk pole juba tükk aega paremini lõhnanud.

Tuut-tuut!

Oh pulm, oh pulm. Juba pulmarongis suutsin ma oma hääle kähedaks karjuda. Keegi ju pidi puudu olevad tuututamised tuututama ja ussile kaasa elama. Ei, ma isegi ei proovi teha nägu, et ma ei nautinud seda täiel määral. Pulmarong oli pikk, kuid nagu ikka, vaid vähesed tegid lollusi. Meie tegime mitme eest. A-rühma teemat tuututada oli lihtsalt fantastiline.
Istuma pandi mind, Kätlinit ja Helinat teistest võimalikult kaugele, toidust võimalikult kaugele, peaaegu vihma käes seisvasse lauda koos kolme täiesti suvalise tüübiga. Sel hetkel läks tuju veidi alla. Mõtlesin, et kuidas ma niimoodi küll kõiki oma häid nalju jagada saan. Sest mul ju on nii head naljad. Poisid õnneks vastasid käskudele päris hästi ja tõstsid laua veidi sissepoole ja panid lauajala alla paar kivi, et see enam ei kõiguks, ja siis juba saabus vein ja oligi elu ilus. Ei, mul pole õrna aimugi mitu pudelit veini me ära jõime. Kahtlustan, et see oli veidi üle kvoodi. Vein oli ju ikkagi Chianti 2010, mis tähendab, et see oli tulvil minu (ja Silja) armastust.
Vihma sadas muidu ainult sellepärast, et hommikul kasteti meil maja juures muru. Aga vihm lõppes ja päike tuli ka enne loojumist välja. Andes sellega meile suurepärase võimaluse piltideks. Sellest pulmast tulid nii ilusad pildid! Ja ma avastasin (seda küll hommikul hambaid pestes), et mulle meeldib portreid pildistada.
Kätlin sebis kõik mehed ära. Kaasaarvatud mustkunstniku, mis sest, et ta andis mulle minu enda allkirjaga kaardi, mitte Kätlinile. Ja selline tegu on ju ilmselge armastusavaldus. Kui me pulma poole sõitsime, siis tekkis mul autos väga suur punaste sõstarte isu. Õnneks maailm kuulab. Vahemagustoiduks (ehk siis enne torti) pakuti igasuguseid marju karamelliga ja lisaks oli laual veel ilmatu suur punaste sõstarte kauss. Täiuslik. Seda toredam oli neid selleks hetkeks juba sinisesse taevasse pilduda ja võidu kinni püüda. Minu meelest ongi punased sõstrad selle jaoks loodud ja seda ma avastasin juba väga väikese tüdrukuna.
Nii see õhtu mööduski. Tegime palju halba nalja. Naersime enda tehtud halbade naljade üle. Lootsime, et teiste jaoks need liiga halvad pole, aga samas see väga ei huvitanud. Jõime veini. Tantsisime halva muusika järgi. Sõime. Jõime veel veini. Kiikusime veidi. Sõime. Jõime veel veidi veini, kuniks sääskede hammustamine enam muret ei teinud ja külm ligi ei hiilinud. Vaatasime tähti. Jõime veini. Ning siis ühel hetkel pooli enam polnud ja siis ütles Raingi, et on aeg.
Ma seda ei maini, et kojusõit möödus väga piinarohkelt. Rohke vein ja sõitev auto kokku ei sobi. Küll aga oli väljas uskumatult valge, kui ma aiaväravast sisse koperdasin. Ja tuleb enda kiitmiseks öelda, et suutsin isegi jalad puhtaks pesta ja meigi maha võtta, enne kui magama läksin.

Mul eriti dialooge meelde ei jäänud. Sellest on kahju. Mulle meeldib elu üles kirjutada. Aga üht saan ma siiski jagada.
"You don't have shoes."
"Yeah... I don't really like to wear shoes."
"I don't like to wear underwear."

Lüües tantsu koos Läänetuulega

Mul on vist olnud maailma parim juulikuu. "Vist" sellepärast, et võib juhtuda, et kellelgi oli veel parem. 13. juuli alustasin ma oma reisi. Esimene sündmus saabus päev varem, kui bussifirma helistad ja teatas, et buss on katki ja sellega ma nüüd varahommikul Riiga ei saa. Ma siis ütlesin, et lähen järgmisega. Läksingi. Buss jõudis isegi Riia bussijaama. Seal siis ootasin järgmist, et lennujaama saada. Seda ei tulnud. Tuli takso. Tuli takso, mis parkis end valesse kohta ja sai trahvi. Lennujaama ma siiski jõudsin. Lennukile ka. See jäi ainult poolteist tundi hiljaks. Bergamos jooksin järele Milanosse väljuvale bussile (olgu, tegelikult see ootas mind veidi maad eemal). Peaksin mainima, et bussis kohtasin oma tulevast meest. Ta lihtsalt oli täiuslik. Aga Milanos läksid meie teed kahjuks ootamatult lahku. Mul oli õnne kõigepealt tund aega sabas seista ja siis tund aega rongi oodata, et siis sellega Verbaniasse sõita. Verbanias läks juba lõbusamaks. Mind võttis autuga vastu Paola ja kolm purjus, kuid väga õnnelikku Itaalia meest, kes kõik olid purjus peaga sõitmise tõttu autojuhilubadest ilma. Tõsi, Flaviol sai just aasta täis ja järgmisel päeval sai ta ka load kätte. Ja nii ma Omegnasse jõudsingi.
Vaatamata sellele, et ma olin surmväsinud, visati mind Chiara poole ja seal läks pidu edasi poole ööni. Nägin kõiki välja arvatud Paolot, sest tema töötas. Koguaeg. Järgmisel päeval sõime kõik koos lõunat ja käisime Paolaga järve ääres peesitamas ja ujumas ja maailmadest ja poistest rääkimas ja sõime jälle kõik koos õhtust. Siis hakkas vihma sadama. Äikest. Sellist korralikku Itaalia äikest, kus välgusähvatustel ei tule lõppu, aga vihma otseselt palju ei saja. Sellepärast ei heitnudki me meelt ja läksime ikka FolkaMiseriale. Teised vist tegelikult heitsid, aga minu pärast tulid ka nemad. Ma arvan, et bänd hakkab juba ära harjuma sellega, et ma vahepeal lihtsalt ootamatult tantsuplatsile ilmun. Imeline. Tantsida on nii tore. Ja loomulikult tantsisin ma jalad katki. Mari oli ka seal, nii et oli nagu eestlaste kokkusaamine. Imeline. Veini sai palju. Imeline. Hiljem sain teada, et jätsin sinna ühe armunud südame. Öö kestis pikalt ja järgmisel päeval jõudsimegi koos veel lõnunat süüa ja Falvio viis mind lennujaama. Tee peal oli niiiiii palju ummikuid, et tundus, et ma ei jõuagi. 15 minutit enne lennuki lahkumist astusin autost välja ja pistsin jooksma. Õnneks polnud sabasid. Istusin lennukisse Sara kõrvale ja algas järgmine seiklus.

Lennuk väljus tund aega hiljem. Pärast bussi ja ootamist ja rongi ja bussist mahajäämist ja autot jõudsime lõpuks võimlasse, mis sai meie koduks umbes järgmiseks nädalaks ajaks.
Oh Spaania, oh Spaania. Neid lugusid ei jõuagi ära rääkida. Esimesel päeval vähemalt olin ma heartbroken, sest igatsesin oma Itaaliat nii väga. Kuid tasapisi hakkasid need uued inimesed mu südamesse tungima. Nad tungisid uskumatult sügavale. Tasapisi ja arusaamatult, ühtäkki nad lihtsalt olid seal. Aga samal ajal, kui nemad tungisid, siis mina õppisin surfama ja purjelauaga sõitma ("Did you see: she's windsurfing with a skirt? I like her.") ja purjetama ja ehitasin liivalosse ja laulsin päikest välja ("You need to sing and dance. We need the sun.") ja vastasin küsimustele, et miks ma paljajalu käin ("Shoes - you don't even know how to use them.") ja otsisin sinivaala ("Mariana doesn't believe that you can speak whale.") ja "õppisin autoga sõitma" ja ronisin puude otsas ja avaldasin muljet oma telgi ülespanemise oskusega ja nägin nii ilmatu palju langevaid tähti ja tantsisin klubides koleda muusika järgi ja laulsin karaoket ja ronisin kivide otsas ja õppisin veidi spaania keelt ja läbimärgusin vihmast, mis polnudki vihm vaid vesi, mis seisis õhus, ja tegin halba nägu, kui keegi mulle kaheksajalga pakkuda tahtis ja jalutasin ja naersin kas üksinda või teistega koos ja jõin sangriat ja jagasin tuba seitsme mehega ja käisin muuseumites ja linnaekskursioonidel ja tegin piparmünditeed ja laulsin muffini laulu ja ujusin ja panin päikesekreemi peale ja leidsin endale kaksikvenna, kes tegelikult on õde, ("I think people should hire us to wave goodbye to them in the bus stations.") ja vanema õe, kes tegelikult on pisike, ja sain teada, et ma pole mitte 15 vaid kolme aastane ja et ma laulan hästi ja et ma olen täiuslik ja puu ja muffin ja mängisin kaksikvennaga Ameerika turiste, et kohalikel piinlik oleks ja siis ühtäkki oligi viimane päev Santiagos ja me istusime Dávidi, Arnolfi, Stefano ja Saraga hosteli aias ja ootasime äraminekut ja teised magasid ja me Dávidiga jagasime Erikast ja Clarast järele jäänud gaasiga sangriat ja päike paistis ja tuul puhus ja õhus oli vaikus ja me arutasime kogu maailma ja ta ültes, et nii ongi kõige parem ja ma sain järsku aru, et see nüüd lõppes. Hiljem jätkasime oma arutelusi 13 tundi Bergamo lennujaamas ("Three years and seven months of being together with your girl? And why are you spending the anniversary with a strange girl in an airport sharing a sleeping bag?"). Korra käisime linnas ka, et Dávid jõuaks ka Itaaliasse armuda, ja siis oligi kõik läbi. Kui ma üksinda oma lennukit ootasin, siis tulid töötajad mult uurima, et kas kõik on ikka hästi. Ma ütlesin, et jah, on küll, ja nutsin edasi.

Kui vihma sajab siis, kui päike paistab

Kupi pidas sünnipäeva ja mikrofonidega rahvas jalutas linnavahel ja mina tegin angaarides tuure, mis ära jäid, ja Lembitut veeti katuse alla ja inglane lubas mulle Lapimaale iglu ehitada ja Katusekinno sai ainult nimekirja alusel, aga lõpuks see ei omanudki tähtsust ja öö oli soe ja söök oli hea, aga magustoitu pidi kaua ootama, ja seinad kõlasid vastu ja inimesed elasid minu kodus ja vihma sadas päikesest ja pilvedest ja märjaks nagu ei saanudki.

Nüüd ma lähen kohe ära ja siis olen seal veidi aega. Seiklusnärv tuli juba hommikul sisse, kuigi tegelikult on veel ju aega.

Üks vaikse häälega mees.

Käisin Patarei vanglas heli kuulamas. Me tegime või õigemini seal tehti üht performansit ja sellele oli vaja seitset vabatahtlikku. "Mis te sinna tegema lähete? Kunsti?" küsis piletimüüja. Jah, kunsti. "Performantsit või?" Jah, performantsit.

Meid võtsid vastu kaks meest ja veel paar inimest, kellest ei saanudki aru, miks nad seal olid. Üks meestest oli valju häälega ja sõnarohke. Teine vaikis enamasti ja kui rääkiski, siis ka seda vaikselt.
"Vaata, kui palju tüdrukuid sa endale said!" hüüdis häälekam, "kui ma oleks küsinud, kas ma oleks ka saanud?" Jah. Vaikus. Vaikisime kaua ja mitu korda. Kogu see suur seltskond vaikis. "Kas Eestis kõik mehed tegelevad majandusega ja naistele jääb kultuur?" Jah. "Miks need alati just naised on, kes sellistele sündmustele kohale ilmuvad? Kellelgi mõni adekvaatne vastus ka on?" Vaikus. "Keegi teist muusikaga ka tegeleb või on tegelenud?" Vaikus. "Ma olen kooris laulnud," vastan. Vaikus.
Lõpuks lahkuvad kõik peale vaikse häälega mehe. Ta juhatab meid jalutuskongidesse. Plaksutab ja kõnnib. Siis vaatab meile otsa. Vaikus. "Kas te kuulsite vahet?" Vaikus. Ta teeb seda jälle. "Jah, seinad kajavad," vastame. "Proovige ise ka, nii on hoopis teine heli." Keegi ei liiguta. Pilgud. Proovin pilguga kedagi suunata. Suunatakse hoopis mind. Olgu. Kõnnin ja plaksutan. Esimesena mõtlen, et ma ei oska ju plaksutada. Seekord oskan. Seinad kajavad. Eriti hästi kajab ühe koha peal. See on päris ilus. Siis tuleb uksekoht ja ühtäkki on kõik kaja kadunud. Ma kõnnin ja plaksutan edasi ja loodan, et kaja tuleb uuesti. Ma nii loodan, et see tuleb uuesti. Äkki ma rikkusin kaja ära? Kaja tuleb tagasi. Tee saab otsa. Pöördun ümber ja kõnnin tagasi. "See on äge. Ukse juures oli hirmus." Riburadapidi proovivad ülejäänud ka. Teised vaikivad.
"Äge."
"Tore."
"Põnev."
"Nagu tuleks trellidest."
Aga mis me sellega peale hakkame?
"See on praegu mu lemmik koht, aga ma pole veel lõplikult otsustanud," ütleb vaikse häälega mees. Otsustanud mida? Lemmik koht milleks? Lähme trepist üles. Oleme üleval. Tuleme trepist alla. Lähme poomisruumi. Tuleme poomisruumist välja. "Vaatame üles ka. Aga seal on liiga palju neid... seda... butafooriat... nagu toolid ja nii. Need viivad tähelepanu ära," ütleb mees.
Läheme üles. Vahepeal ta plaksutab. Laksutab keelt. Ma ümisen. Kajab küll. Läheme veel rohkem üles. Vangla on kuidagi puhtam ja helgem, kui ma mäletasin. Päike paistab akendest sisse. Grupp vajub laiali. Rohkem vaadatakse, kui kuulatakse. Kuskil on sammud. Keegi vilistab. See on vaikse häälega mees.
"Kas sa tead seda filmi, miski krimka, väga vana, kus mõrtsukaks on mees, keda kordagi ei näidata. Ta tapab väikeseid lapsi. Me teame, et ta on läheduses, kui hakkab kostma vilistamist," räägin mehele.
"See on vist hirmus."
"Jah, eriti siin."
Kõnnime. Liigume. Ümiseme. Vaatame. Kõnnime. Vaatame. Operatsiooniruum kajab eriti. Et ülejäänud vangid ka valust osa saaksid? Maja ise on ilus. Raamatukogu ei kaja. Seal pole eriti raamatuid ka enam. Vaikse häälega mees räägib telefoniga.
"Lähme alla, ma annan teile aparaadid." Lähme alla. Trepp koliseb.
Saame masinad, mis meenutavad ulmefilmidest pärit relva. Mõned masinad teevad ka vastavat häält. Nende ekraanid vilguvad värviliselt. Suunda näitab tuluke. Masinal on kaks nuppu. Vaikse häälega mees seletab, et ühest saab heli kiirust muuta ja see teine ei tee midagi. Ekraanituled ei näita ka midagi. Me ei usu, aga lepime ta seletusega.
"Käige ringi ja kuulake." Mida me kuulame? Käime ringi ja kuulame. Heli muutub veidi, aga väga vähe. Ju mul pole intelligentne kõrv. Samas on kõiki neid helisid siin ruumis nii palju. Mulle meeldivad teiste helid rohkem. Kõigil on erinev.
"Sulle ei meeldi su heli?" küsib mees.
"Ei, see on liiga vägivaldne. Ma pole nii vägivaldne."
Vaikus. Ta võtab mult relva ja toob teise. Vahetab kaardid. "Parem?"
"Jah."
"Homme võime arvutist teise heli panna."
"Ei, see on hea."
Lähme tagasi jalutuskambritesse. Kuulame seal. Kõike on liiga palju. Liiga vali. Kuuleb ainult kõike muud. Ruumi on kas liiga vähe, meid liiga palju või lihtsalt kajabki nii hästi. Ma ei saa aru.
"Kuula," mees võtab mult relva ja kõnnib ära. Siis sihib mind ja seina kordamööda. "Kuuled?"
"Jah."
"Pea seda meeles." Ta annab mulle relva tagasi.
Vaikus. Oota, mida ma meeles pidin pidama? Üksteise järel vaikivad teised ka. Kuidas nad teadsid?
"Homme kuulame veel ja siis istume maha ja räägime ja otsustame, kuidas on parem," räägib vaikse häälega mees veidi pärast viimase masina vaikimist. Mille jaoks parem?
Viime relvad ära ja lahkume. Kaks ja pool tundi sai väga kiiresti läbi. Ma ei saanud arugi. Ainult pea hakkas veidi valutama. Heli oli liiga palju. Aga see mees on huvitav. Kui ta vaid räägiks, seletaks veidi rohkem. Ilmselgelt on ta harjunud kuulama. Ega ta muudmuudi ei saaksi teha seda, mida ta teeb. Kunstnik ei peagi oskama suhelda. Sellepärast tal oli alguses see teine mees kaasas. Tegelikult oli põnev. On põnev. Huvitav, mis sest lõpuks saab? Hirm on ka, et äkki ei saa eriti midagi. Aga huvi on.

Lõpuks sai sellest korralik perfonks. Käisime ringi Patarei vangla teisel korrusel ja suunasime helisid erinevatesse kohtadesse. Kindlal ajal kogunesime kõik "minu tuppa". Jah, mul on Patarei vanglas nüüd oma tuba. Õigemini kaks isegi. Seal muutusid meie kõigi helid samaks. Veidi aja pärast läksime jälle oma helidega laiali. Siis panime masinad maha mürisema ja kõndisime lihtsalt ära. Rahvast oli ka omajagu. Enamik neist olid helifriigid. Vähemalt pooltel olid mikrofonid kaasas ja nad lindistasid kõik üles. Pärast näidati pöidlaid ja naeratati ja öeldi, et meeldis väga. Alguses olid nad küll segaduses, aga siis hakkas kõik ilmet võtma. Ma arvan, et nad said asjast palju paremini aru, kui meie, kes me seal nende masinatega ringi liikusime. Või kui mitte paremini, siis vähemalt kiiremini. Meil võttis aega kolm päeva, et asjast midagigi taibata. Ma arvan, et neile jätkus sellest 20nest minutist, mil nad meid kuulasid ja vaatasid ja lindistasid.

""Siin on nael,"

ütles muumipapa. "Täiesti ilmne nael uksevõtme tarvis. Te ju näete? Ma pole veel kunagi kuulnud kellestki, kes ei riputaks võtit korralikult naela otsa, kui on ukse lukku keeranud. Iseäranis, kui ta on majakavaht.""

/"Muumitroll" by Tove Jansson