+"Mitmendad te siis olete? Võidate ära?"
-"Me ei võistle. Me võtame osa."
Esimene päev:
Punkt nr 38 - ööbikuoru vaatetorn. Kuigi riided olid vettinud ja jalad märjad, ei kaotanud Helesinine Unistus ja Läbipaistev Unelm sihti silme eest ja vallutasid juba esimesel päeval kuskil kella viie paiku esimese punkti.
Punkt nr 39 - Väimela mõisa Matussaare kabel. Meie teekonnal ka ainukene punkt, kus läheduses me teisi hääletajaid nägime. Tuleb tõdeda, et meie suurepärase kaardilugemise tulemusena jäi see ka meie esimese päeva viimaseks punktiks. Ööbisime Tartus.
Teine päev;
Vahepeatus - Rõngu pagar. Sest tegelikult teadsime me juba natukene enne, kui auto meid sinna viskas, et Rõngust tuleb kohukesi osta.
Punkt nr 34 - Helme koopad. Pealamp oli küll kaasas, aga jäi vahvlitüdrukute juurde, nii et väga sügavale ronida me ei julgenud. Küll aga nägime tagasiteel väga palju sisalikke ja konnapojusid.
Vahepeatus: Vahvlid ja vahvleid müüvad tüdrukud, kes valvasid meie kotte, sel ajal, kui me koobastes käisime, ja pärast andsid meile tasuta vahvleid. Meie andsime neile komme.
Punkt nr 37 - Karksi ordulinnus. Kirik oli viltu ja õunapuu nõgeste sees, aga kiik oli ennenägematu ja müürid turnitavad.
Punkt nr 47 - Kabli linnujaam. Ühtlasi ka meie teise päeva viimane ametlik punkt.
Vahepeatus - Kabli saiakesed. Sellest küll pilti pole.
Ööbimismõtted liikusid Pärnu poole, sest Muhku jõuda tundus natukene ulmeline. Aga väike ulme pole paha - autod võtsid meid muudkui peale ja vurisesid täiskäigul saarte poole ning täpselt praami lahkumise minutil astusime meie sinna peale. Vot siis. Peavarju leidsime Koguval, kust ma just kaks päeva tagasi olin talgutelt lahkunud.
Kolmas päev;
Punkt nr 10 - Viki raudteejaam. Sinna sõidutas meid üks tore vanapaar, kes isegi polnud seal oma 20 aastat käinud. Kuulsime ära kõik ennemuistsed lood, kuid näidati ka näpuga erinevatele taludele ja räägiti, kes seal praegu elavad.
Punkt nr 11 - Sepise jugapuu. Selle leidmisega läks meil aega vist poolteist tundi. Õnneks juhtus meile täpselt õige autojuht, kes jaksas meiega mööda metsi ringi joosta ja tuttavatele helistada ja asja uurida. 150 m põhja poole, siis mööda sihti 150 m lääne poole, siis mööda väikest teed vasakule ja 20 m lõunasse ja ühe suure rägamiku sees ta ongi. Eesti suurim ikkagi.
Punkt nr 46 - Pikajalamägi. Silja tahtis saada igavest noorust ja terveid silmi. Hiljem selgus, et allikas on lähedalasuva kaevanduse tõttu juba mitu aastat kuival. Vähemalt nägime vaskussi.
Vahepeatus - Riho Sibula kontsert. Sellega on üks lugu rääkida.
Vahepeatus - Dagö kontsert ja Andre.
Nii lõppes ka kolmas päev, mis oli täis õigeid inimesi õigetes kohtades ja maailma poolehoidu. Viimane auto viis meid otse Silja koju (kusjuures, autos oli ka kiisu!), kus sai sauna ja süüa.
Neljas päev:
Punkt nr 29 - Rabasaare küla. Kummituslikult tühi asula. Nägi päris äge välja. Peaaegu kohalik mees rääkis meile küla lugu ja kohalik maja viskas meid oma aknaklaasiga. Kui kunagi keegi juhtub, siis keset küla on üks laud, kuhu võib asju jätta ja asju võtta.
Punkt nr 50 - Pudelimaja. See maja küll oli juba 2007 aasta tormiga pikali kukkunud, aga meistrimees oli täitsa kodus. Nimetas end majavaimuks. Nii et kuigi pudelid enam majas ei seisnud, siis meistrimehega rääkimine ja maja loost kuulmine oli väärt seda kolmekildist kruusateed edasi-tagasi kõndida.
Punkt nr 19 - Kilplaste küla. Jah, tuleb tõdeda, et tuleks kilplaste jutud jälle läbi lugeda, aga ühtteist tuli ttuttav ette.
Viimaseks punktiks jäi Viljandi folgi roheline lava, kuhu me jõudsime vist isegi 15 minutit enne finiśi sulgemist. Punkte saime parasjagu. Kõige olulisemad olid ikkagi need imelised inimesed, kes meid peale võtsid ja edasi viisid. Nende lood ja isiksused ja silmavaated tõid väga palju rõõmu hinge. Nagu üks läti rekkajuht sõnas: "Eestis on head inimesed. Lätlased on vargad."
-"Me ei võistle. Me võtame osa."
Esimene päev:
Teine päev;
Vahepeatus - Kabli saiakesed. Sellest küll pilti pole.
Ööbimismõtted liikusid Pärnu poole, sest Muhku jõuda tundus natukene ulmeline. Aga väike ulme pole paha - autod võtsid meid muudkui peale ja vurisesid täiskäigul saarte poole ning täpselt praami lahkumise minutil astusime meie sinna peale. Vot siis. Peavarju leidsime Koguval, kust ma just kaks päeva tagasi olin talgutelt lahkunud.
Kolmas päev;
Nii lõppes ka kolmas päev, mis oli täis õigeid inimesi õigetes kohtades ja maailma poolehoidu. Viimane auto viis meid otse Silja koju (kusjuures, autos oli ka kiisu!), kus sai sauna ja süüa.
Neljas päev:
Viimaseks punktiks jäi Viljandi folgi roheline lava, kuhu me jõudsime vist isegi 15 minutit enne finiśi sulgemist. Punkte saime parasjagu. Kõige olulisemad olid ikkagi need imelised inimesed, kes meid peale võtsid ja edasi viisid. Nende lood ja isiksused ja silmavaated tõid väga palju rõõmu hinge. Nagu üks läti rekkajuht sõnas: "Eestis on head inimesed. Lätlased on vargad."
