Kui ma Jumalaga koos Tartu raekojaplatsis kolme suitsupommi vahel seisin, hingata ei saanud ja nähtavus enamvähem puudus ning lähedalt ja kaugelt igasuguseid kahtlaseid ja kõrvulukustavaid pauke kuulsin, siis ma küll ei arvanud, et uus aasta tuleb, vaid kahtlustasin maailmalõppu.
Tegelikult oli ilutulestik kena ja vaatamata sellele, et lasteshampus igas poes otsas oli, tuli aasta päris ilusasti. Isegi kaks läti noormeest tulid meie juurde, arvasid, et me käime ülikoolis, ütlesid, et me oleme ilusad ja tegid meiega pilti. Aga eks lätlased ole lollid kah.
Ülejäänud öö veetsime Triinu juures nõmetsedes.
Ja kui me Auras ujumas käisime laupäeva hommikul, tahtsid kõik hallipäised ida-saksa turistid meie raja peal ujuda. Me vist meeldisime neile.
Hetkel loovad tagantjärgi meeleolu filmid Ooperifantoom ja Libahundi needus. Nämm-nämm.
Ja Jumalal on kodus nüüd nii suur telekas, et seina selle taga pole nähagi.
No comments:
Post a Comment