On öö vastu laupäikest. Väljas on pime. Sa jalutad mööda tühje kodutänavaid. Vaid hetk tagasi ei suutnud sa oma silmigi lahti hoida, kuid nüüd pole unest jälgegi. Kõikjal kõlab vaikus. Koerad ei haugu. Paar esimest piiska, juba on tunda märja tolmu lõhna. Vihma lõhn ning pladin tänavatel tuletab meelde eelmise suve ja selle, et uus on kohe ukse ees. Sadu pole tugev ega ühtlane, kuid piisav, et muuta maapind ja riided märjaks. Taevast paistavad paar tähte pilvede vahelt. Väljas pole külm, aga pole ka soe. Tänavad on ikka inimtühjad. Eemalt muru seest jookseb siil tänava keskele, kuid sind märgates pöörab otsa ringi ja jookseb tagasi. "Siil udus," mõtled ja naeratad omaette. Kaugusest kostab muusika. Vihm lõppeb, lõhn jääb. Sa keerutad keset teede risti ja ümised kaasa muusikale, mis aina tugevamaks muutub. Kauguses on näha peo varje. Sa tantsid märjal asfaldil, su juuksed on vihmast lokkis. Peatud hetkeks ja jälgid pidu ning astud siis kodumajja. Komistad trepil, kui üritad vaikselt üles hiilida. Su riided on juba kuivad, juuksed veel mitte. Uni tuleb tasapisi tagasi. Kell on viie pärast kaks hommikul.
Ja siis ma nägin unes, kuidas Erik lõikas mulle terava esemega paremasse õlga sügava haava. Õnneks kogemata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment