Eile ma sain vihmas paljajalu jalutada. Täpselt selline vihm oli, et kutsus: "Birgit, tule jaluta minus paljajalu!" Ja siis ma läksin. Pärast olime Kaisa pool ja vaatasime armastusfilme, sest mida muud naised ikka koos vaatavad. Ning öösel tuli mulle jälle meelde kuiväga ma öiseid Kaisapoolttulekuid (ja olekuid nagunii) armastan.
Vahepeal jõudisid ka Vargamäe reisid ära lõppeda. See viimane kord oli täiesti täiuslik. Eriti neljanda osa etendus koos kõikidega, kes seal olid. Ja päike tõusis täpselt samamoodi kui ta loojus ja udu hiilis orgudest maailma vallutama ja üksikud vabatahtlikud, kes veel sel ajal seal olid, kallistasid ja ütsid, et ega see ju lõpp pole ja kell oli pool viis hommikul ja silmad tahtsid niiväga Vargamäe mulda niisutada. Aga see oli kõik nii õige. Rääkimata sellest, et viimane etendus läks väga hästi.
Mmm... ja emme rääkis, et minu tahvli peale joonistatud kruus, mille ma Siimuga koos olles eelmisel päeval joonistasin, püsis seal veel kuni järgmise päeva etenduse lõpuni. Eks nii see kuulsus tuleb.
Helenal oli Vormsil siuke mäng, et iga kord, kui päike välja tuli, tuli kiiresti riided seljast ära võtta ja need siis samakiirelt tagasi panna, kui päike pilve taha läks. Meil oli väga vahelduv pilvisus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment