Welcome to my nightmare.

Ma olen alati teadnud, et päeval magamine ei ole hea. Siiski vahepeal see juhtub. Eile nägin ma näiteks kõige hullemat unenägu, mida ma kunagi näinud olen.
Ma olin Viljandi korteris ja Merli oli ka ja keegid olid veel. Neid oli kaks. Aga see pole väga oluline. Tegelikult ma nagu ei maganudki, vaid lendlesin kuskil une- ja ärkveloleku maailma vahel. Iga kord, kui ma natuke rohkem ärkvel olin, kaotasin ma kontrolli enda üle unes. See oli peaaegu sama tunne, et kui mõnikord kiiresti üles tõusta, siis käib pea ringi ja silme eest läheb mustaks. Ainult et hetke pärast ei läinud silme eest kõik jälle selgeks. Ma sattusin täiesti paanikasse ja kukkusin mitu korda pikali ja peast käisid läbi kõik võimalikud variandid haigustest, mis mul olla võiksid. Vahepeal läks küll paremaks, aga siis tuli palju hullemini tagasi. Nagu vaateava oleks plätserdatud paksult musta värviga kokku ja pimedusega kadus ka kogu jõud mu kehas. Ma lihtsalt varisesin jalanõudesse. Mäletan, et mõtlesin, et see peab olema uni. Sest päriselt ei saa elu nii hull olla. Lihtsalt ei ole muud võimalust - see peab olema uni. Aga siis arutlesin, et see ei tundu unena, sest tavaliselt ma saan aru, kui ma und näen. Isegi siis, kui ma kõigi reeglite järgi kaasa mängin, ma ikka saan aru, et see on uni. Aga seekord ei saanud.
Päris vabastav oli üles ärgata.

And the rest will follow

Täna on üks imelik päev. Selline, et öösel oli väga suur uni, aga kuidagi magada ei saanud. Selline, et mulle saadetakse kirju ja kutsutakse kuhugi ja mina ei saa aru miks. Kuigi tahaks minna, aga teen muud sel ajal. Selline, et jälle käis üks võõras mees meie elektrinäitu kontrollimas (mhmh, ikka veel kardan neid). Selline, et hirm tuli peale, kui ma ennist rõdul istusin. Lihtsalt istusin ja siis tuli hirm. Selline, et kõndisin mööda metsa ringi ja mõtlesin, et seda nüüd küll ammu teinud pole ja siis oleks peaaegu ratta alla jäänud. Selline päev. Ja samas ma nagu ei olegi midagi muud teinud, kui vaadanud natukene sarju, mis mul siiamaani veel vaatamata olid. Soolapähkleid sõin ka.

Folk oli. Nüüd juba paar päeva tagasi. Ta ei olnud läbinisti hea, sest kuidas saakski, kui on nii palju erinevaid inimesi ja mina. Aga ta oli kohati nii hea, et tegelikult ma neid halbu asju ei mäleta. Kuigi magama oli keeruline jääda ja vahepeal pidin üksinda ringi hulkuma. Siiski sai kõik kohustuslik sooritatud. Kohustuslik kõlab küll veidi halvasti, kuid pole seda mitte. Kõik vajalikud inimesedki nägin ära. Kõik peale ühe.
Aga kuna täna on Selline päev, siis ma ei saa ja ei oskagi midagi selget öelda. See ei sobiks siia päeva. Kuigi taevas on täna päris selge.

Üks. Kaks. Kolm. Neli.

Hamburg

Wernigerode

Köln - PhantasialandPariis - Montmartre surnuaed
(Jumalaema kiriku kellamees olin kah, kuid see pilt on ühes teises kohas.)

Jumalale











Andurile

Espits või midagi

Pull the blindfold down
So your eyes can't see.
Now run as fast as you can
Through this field of trees.

Ma olen päris liimist lahti. Homme lähen Saksamaale. Pärast vaatab, mis edasi saab.
Vahepeal oli väga tore ja siis oli natuke keeruline.

Mul on Tõnu Aava loetud Karupoeg Puhh nüüd jälle. See on nii hea! Aitäh, Are.

"Milline käik see "rongkäik" oli?"

küsis üks pisike poiss tantsupeolt laulupeole jalutades. Eksole.

Täna oli parem. Täna oli üldse kuidagi hea. Veidi vähem üksi. Ühendkoorid ja segakoorid ja lõpulaulmised ja lained ja tantsupidu ja... asjad. Ei näinud lõpuks kõiki inimesi, keda näha oleks tahtnud/lootnud, kuid nägin lõpuks päris paljusi, keda ei uskunud, et näen. Tore. Lõpuks kujunes Laulupidu jälle selliseks nagu ma oodata ei oleks osanud.
Eriti meeldis lõpus kesklinna jalutada, sest inimesed olid igalpool. Nagu neetud või hüpnoteeritud või zombid kõndisid kõik otsejoones edasi. Müstika. Ja Kaisaga otsustasime, et rahvariided peaksid moodi tulema.

Loomulikult õnnestus mul ka ära põleda. Ma ikka oskan. Mmm... ja kuumast supist sain suulakke korraks villid kah.

Homme Viljandisse.

Praegu kummitab hoopiski: Naised on hullud. Hullud ja uhked on nad...

Laulupildid tiksuvad siia http://public.fotki.com/Phenomenalism/laulupidu/

Mõni kõikide, vähesed paljude, igaüks ise enese jaoks.

Kuidagi imelikul kombel õnnestub mul Laulupeo ajal end väga üksikuna tunda. Isegi kui inimesi on väga palju, isegi kui on neid, kellele lehvitada, isegi kui Pille karjub suure häälega üle tänava "Elagu Birgit!" ja Ave jookseb mind kallistama... isegi siis.
Laulupidu on teoorias mulle palju olulisem ja parem kui praktikas. Kuigi... laulupeo prooviperiood on minu meelest kõige parem. Üldse. Kõige parem üldse.