Ma olen alati teadnud, et päeval magamine ei ole hea. Siiski vahepeal see juhtub. Eile nägin ma näiteks kõige hullemat unenägu, mida ma kunagi näinud olen.
Ma olin Viljandi korteris ja Merli oli ka ja keegid olid veel. Neid oli kaks. Aga see pole väga oluline. Tegelikult ma nagu ei maganudki, vaid lendlesin kuskil une- ja ärkveloleku maailma vahel. Iga kord, kui ma natuke rohkem ärkvel olin, kaotasin ma kontrolli enda üle unes. See oli peaaegu sama tunne, et kui mõnikord kiiresti üles tõusta, siis käib pea ringi ja silme eest läheb mustaks. Ainult et hetke pärast ei läinud silme eest kõik jälle selgeks. Ma sattusin täiesti paanikasse ja kukkusin mitu korda pikali ja peast käisid läbi kõik võimalikud variandid haigustest, mis mul olla võiksid. Vahepeal läks küll paremaks, aga siis tuli palju hullemini tagasi. Nagu vaateava oleks plätserdatud paksult musta värviga kokku ja pimedusega kadus ka kogu jõud mu kehas. Ma lihtsalt varisesin jalanõudesse. Mäletan, et mõtlesin, et see peab olema uni. Sest päriselt ei saa elu nii hull olla. Lihtsalt ei ole muud võimalust - see peab olema uni. Aga siis arutlesin, et see ei tundu unena, sest tavaliselt ma saan aru, kui ma und näen. Isegi siis, kui ma kõigi reeglite järgi kaasa mängin, ma ikka saan aru, et see on uni. Aga seekord ei saanud.
Päris vabastav oli üles ärgata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment