Ühel päeval juhtus selline imelik asi, et me Kupsiga läksime randa ja vesi oli palju soolasem, kui me oleks osanud arvata. Siis selgus, et kalad ei räägi Eesti keelt. Pärast paari pudelit vahuveini saime aru, et võib-olla see rand on natuke kaugemal, kui me algselt arvasime. Nii oligi. Hipsaania sillerdas meie ees kogu oma ilus. Sõpru leidsime iga nurga pealt. Narkootikume taheti meile ainult korra müüa ja vargust plaanisid kah ehk aint kaks. Aga eks meilt oli keeruline varastada ka, kui kõik meid koguaeg vaatasid. Ilmselgelt.Koguaeg me rannas ei olnud. Ainult päeval ja õhtul ja öösel. Muul ajal olime kultuursed. Vajutasime teadusmuuseumis erinevatele nuppudele ja õppisime maailma tundma. Kusjuures seal samas muuseumis avastasin ma oma tulevikuameti - kaladelugeja. Üks mees lihtsalt käis ringi ja kirjutas üles, kui palju kalu millise klaasi taga täpselt on. Rohkem ma sest ametist ei tea, sest iga kord, kui ma talle salaja läheneda tahtsin, vaatas ta mind nii kahtlustava pilguga, et ma pidin suunda muutma. Leidsin vähemalt ühe põhjuse, miks peaks Hipsaania keelt õppima... Lisaks jõudsime veel moodsat kunsti vaatama ja lõbustusparki ja pooleliolevasse kirikusse ja vanalinna ja nudistide randa (Jude Law istus meie kõrval) ja Gaudi parki ja värviliste purskkaevude juurde.
Loomulikult proovisime ka kohalikke toite. Sai oli väga maitsev. Seepärast vist pidimegi poole nädala pealt poodi jooksma ja sealt leivasarnast asja ostma.
Kõige paremini ehk jäävad sellest rannaretkest siiski meelde meie kõikvõimalikud erinevad toakaaslased. Neid oli ikka igasuguseid. Üks unustas pooled oma riided maha. Aga hostelis võib teinegi kord ööbida. Ja Kupsiga randa võib kah veel minna.
No comments:
Post a Comment