Ma avastasin nädalavahetusel igasuguseid asju. Näiteks, et ma olen oma sugulased unarusse jätnud. Nad õnneks ei hoia end tagasi ka, et mulle seda meelde tuletada. Et ma olen päris mitmest Napoleoni koogist ilma jäänud... Siis ma avastasin, et suure fotokaga on palju lihtsam inimestest pilte teha, sest see fotokas on tõesti nii suur, et mind ennast ei olegi näha (see käib kokku looga, kuidas Jack, minu väike fotokas, otsustas, et tal on Eestist kõrini ja võttis väikese puhkuse ning rändas Inglismaale, Või noh teeb seda kohe varsti koos Mariga. Ja kuna Jack on suure saare peal, siis andis Mari mulle lohutuseks enda kodulooma). Üle pika aja sain ma jälle suitsukala süüa ja tuleb tõdeda, et see oli hea. Niisiis on jälle leidnud kinnitust fakt, et ma kala ei söö, aga suitsutatud valge lihaga kala (eriti veel Peipsist pärit) ei ole kala. Lisaks pidavat ma välja nägema nagu ma käiksin kunstikoolis.
Kõige suurem avastus oli ehk see, et mul ei ole nüüd juba natukene aega olnud sellist seltskonda, kuhu ära põgeneda. Sellist, millel ei ole seost ühegi teise kohaga. Aga mul vist ikka vahepeal on vaja hoopis teist maailma külastada... naljakas, et ma seda varem märganud pole. Tähendab olen, aga nüüd pärast seda, kui see viimane ära kadus, ei ole.
Jah, mulle meeldib rääkida abstraktsetest asjadest ja kasutada asesõnu.
Ja see, et Lodja peal oli vaikus ja rahu ja õnn ja hea ja päike ja sügis ja idüll ja et sinna ma oleksingi võinud jääda ja vaadata läbi ukseava, kuidas maailm väljaspool pimedusse vajub - sellest ma räägin endale sosinal unenägudes.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
sa kirjutad asjadest, millest mina mõtlen.
ma tahaks ka kirjutada, aga kõik mõtted liiguvad mu peas nii kiiresti, et ühel hetkel neid pole enam mu näpuotstes, et välja tulla.
Kallistan sind!!! :)
Merli, see on võib-olla, et kõige armsam asi, mida üldse öelda saab.
Post a Comment