Esmaspäeval sadas taevast alla kõige ilusamat laia, paksu, keerlevat, langlevat lund. Mina sõin jäätist ja jalutasin läbi selle paksu saju bussipeatuse poole ja mõtlesin, et kuidas nüüd saab olla nii, et väljas on nii ilus ilm ja ma ei saa päris hästi aru, miks mulle talv meeldima peaks. Ja siis ma mõtlesin, et miks ma seda mõtlen, sest see just oli mu lemmik talveilm. Aga jäätis oli imehea.
Sünnipäevapidu(d) oli väga tore. Siis hakkaski juba vaikselt lund pilduma, see tegi asja veel paremaks. Pärast pidusid mõtlesin ma aga endale hästi suure stressi ja siis mõtlesin ma end haigeks. Nüüd ma siis lakun oma haavu. Sellest hoolimata jõudsin ma kõigile jõulupidudele, kuhu pidin jõudma, kuigi ehk lahkusin vara. Ja jõudsin ka Tartusse, et vanalinn üle vaadata ja Miisule pai teha ja magada. Tartu on sanatoorium. Ja enne kõike seda jõudsin ka emmele lehvitada, enne kui ta läks maale, kus pole jõule ega aastavahetust. Vot siis.
Nüüd on siis Metropol ja Michelle ja küünlad. Tallinna vanalinnale viskasin ka pilgu peale. Tartu oma meeldib ikka rohkem, kuigi siin on mõnus pontsakas kuusk. Tegelikult on mul isegi natukene jõulud, täna olid mul isegi natukene jõulud. Kuigi tundusid kuidagi valel ajal olevat. Nagu oleksime jõule kuskil oktoobris või märtsis pidanud. Niisama.
Ma tunnen, et saan endast paremini aru ja ei saa kohe üldse mitte.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment