Kolm lühiromaani (või veidi lühemat)

Mees peatus, kui tüdruk tast mööda kõndis. "Teil kukkus midagi maha." Tüdruk pööras ringi, vaatas mehele otsa, mees oli vana, aga korralikult riides, vaatas maha, otsis. Vaatas mehele otsa, vaatas maha. Vaatas mehele otsa. "Ma tegin nalja," ütles mees ja kõndis edasi.


Ühel ilusal esmaspäevasel hommikul, paar tundi enne, kui äratuskell üles ärkas, otsustas Magu tuppa sattunud kaltsakatest lahti saada. Ta viskas nad otsejoones välja. Teadagi on Magu puhtusearmastaja ja eks sellepärast tunduski talle olevat õige aeg kevadsuurpuhastuse jaoks. Magu ammutas kaevult suurte ämbritega vett ja viskas nad mööda tuba laiali, et ikka kõik seinad korralikult puhtaks saaksid. Ja siis viskas musta vee jälle ilusasti välja. Võttis aga uue vee ja viskas vana välja. Vana vesi välja ja uus jälle sisse. Ja nii oma kuus korda järjest. Pea, kes on tuntud oma eriskummaliste asjade kogude poolest, kes ikka tavatses öelda "Nagunii kaovad nii tihti nii paljud asjad ära, mis neist allesjäädavatest siis niisama minema visata?", vaatas Mao käitumist ja imestas. Magu ei lasknud end Pea virisemistest segada. Peale pole kunagi Magu väga meeldinud. Talle meeldib, kui enne tegutsemisi ikka mõeldakse asjad läbi. Magu aga ei mõtle. Hakkab aga koristamisega pihta ja kulutab nii kogu päeva ära, ei arvesta üldse sellega, et Peal oli plaanis tööd teha ja poodi minna. Keha vajab ju hoolitsemist. Muidugi, seda sama ütleb ka Magu.
Paar minutit pärast tähtaegu ja poodide kinnipanemist, kuuleb Magu koputust. Ta viskab veel viimase vee välja, kusjuures napilt külalisest mööda, ja kutsub Õuna sisse. Selleks korraks on suurpuhastus tehtud.
Pea, nähes, et kõik tema plaanid ja ideed on musta veega potist alla lastud, hakkab veelgi rohkem hädaldama ja virisema. Magu oleks ju võinud asjaga varem pihta hakata või õhtuni oodata, siis oleksid kõik asjad tehtud saanud. Aga ei. Eks vist nii olegi, et targem annab järele ja laseb lollidel võimu haarata.
Pea valutab. Keha puhkab, ega saa asjast midagi aru. Magu ja Õun joovad rahulikult teed. Süda ei lase oma tujul üldse pahaks minna, vaid magab südamerahus. Ta on seda kahevahel olemist harjutanud küll. Eks Pea ja Magu peavad mõnikord ka ise hakkama saama.


Lumivõimetel pole piire. Ta ehitas mu katuseakna peale igluu. Esialgu tundu, et lumi polnud arvestanud toa soojusega, sest koopa sees hakkas lumi sulama ja moodustusid imeilusad stalaktiidid. Kuid lumi ei ole rumal. Stalagtiidid kasvasid ja kasvasid, tilkusid aina pikemaks ja paksemaks ja juba nad puudutuasidki oma otstega aknaklaasi. Selgus, et lumi ei ehitanudki iglu. Lumi tegi endale häärberi.