We still stand where the mountain grows

Itaalias ei müüda jäätist liitrites vaid kilodes. Fakt. Mina lõhkusin Chiara kausi ära ja Silja viskas oma teetassi autoteele. Killud toovad õnne. Üleile kukutas üks pubis õlleklaasi kah puruks. Fakt.

Üleile oli lapstetööl miski lõpupidu vms, mis tähendab, et õhtusöögi moodustasid kommid-küpsised-pitsalõigud-krõpsud. Tasuta toit pole häbiasi. Üks lapsevanem ütles, et ta on kogu aeg arvanud, et ma olen itaallane. Vot! Järelikult annan küll kohaliku mõõdu välja või oli naine lihtsalt väga rumal. Kiitis mu olematut keelt kah. Igatahes pärast Canilet ja lapsi ja pidu olin ma väga väsinud ja magasin tunni-paar kodus ja läksin siis poiste poole pesu ära tooma. Kodus oli ainult Yoann ja arbuus, mida ta mul hävitada lasi. Ma vist olin just ametis esimese poole lõpetamisega, kui selgus, et Christian ja Ilaria tulevad võtavad meid kohe peale ja me lähme kuhugi kaugemale rokikluppi Hollandi rokibändi kuulama. Ma siis silusin oma valget seelikut, hõõrusin uniseid silmi, haukasin veel paar suutäit arbuusi, viskasin pesukoti õlale ja läksime. Koht oli eriti khuul. Täpselt selline nagu üks rokiklubi peab olema. Lagi ja seinad olid kaetud prügikottidega. Igast karvaseid ja sulelisi oli kohal. Õnneks bänd polnud selline karm rokk. Nad olid sellised seitsmekümnendate stiilis kõige ehtsam rokk. Mõnus. Nii mõnus. Olin jälle peaaegu ainuke, kes tantsis. Paljajalu muidugi. Nemad tulid vahepeal publikusse mängima ja siis hüppasid laudadele ja siis olid niisama toredad. Tõesti olid toredad. Ei, mul pole õrna aimugi, mis nende nimi on. Pärast ütlesin neile aitäh ja nemad ütlesid, et aitäh, et ma tantsisin.

Oh ja siis... Itaalias on hirmpalju kommuniste. Tähendab, ma tean juba kahte. Ma ei tea, mis neil viga on. Aga nad on lihtsalt kommunistid, mitte stalinistid. Seda täpsustati päris mitu korda, kui ma laskusin ühega pikka ja raskesse arutellu, et miks ta ikka on kommunist ja ta ikka saab aru, et see pole päris see õige ja hea. Mina ja poliitika. Mhmh. Pikk ja keeruline oli arutelu sellepärast, et see oli itaalia keeles. Mul juba vahepeal tuleb keel välja. Peaaegu. Mitte küll veel sellistel teemadel. Natukese aja pärast ma lihtsalt katkestasin meie arutelu, sest ma oleks muidu närvi läinud. Hiljem kaklesime selle üle, et ma ei lubanud tal veel ühte õlut võtta, sest tema oli autujuht. Tema ütles, et see on nüüd küll kolmekümne kuue aasta jooksul esimene kord. Aga ei võtnud uut õlut. Virises ainult kaua ja palju ja ei saanud vist lõpuni aru. No mis sa teed nende itaallastega. Ilaria kiitis hiljem mu itaalia keelt ja seisukohtadele kindlaks jäämist. Millegi üle me vaidlesime veel. Ma arvan, et see oli suitsetamine, aga ma pole kindel. Suitsetamise üle ma võin alati vaielda. Koju jõudsin kell kaks. Ja järgmisel päeval tahtis veel seda teemat jätkata. Siis ma proovisin talle selgeks teha, et kui ta küsib, siis ma vastan, aga ta ei pea tegema nii nagu ma ütlen. Sellest ta aru ei saanud ja rääkis ikka, et politseil on ju suva. Grr!!! Siis ma läksin lõpuks närvi. Kultuuriruum on ikka täiesti teine. Aga selle me otsustasime ära, et temaga ma enam autos ei sõida. Tähendab, tema otsustas.

Eile esines Simone bänd esimest korda. Kartsime küll Siljaga, et see on väga halb, sest proovid on väga halvad, aga tegelikult võib vist öelda, et oli isegi hea. Ei olnud nende ropendaval pungil häda midagi. Või punkrokk või mis iganes ta täpselt on.

Aga ikkagi, miks Itaalias nii palju kommuniste on? Käivad siin ringi CCCR särkidega ja on uhked. Olgu, see on bänd, aga ikka ei käiks selle särgiga. Ma arvan, et tuleb “Laulvat revolutsiooni” veel kord näidata.

Väike keeleõpe – katso merda. Soome keeles palutakse lihtsalt merd vaadata, Itaalia keeles... olete õppinud esimesed pahad sõnad.

Emme tuleb nädala pärast!