(Pildid tulevad hiljem. Silja blogis veidi on.)
Muidu oli plaanis Toskaanasse minna, kui sügis kätte jõuab ja loodus uutesse värvidesse mattub, aga kuna Silja ema tuli ja teda pidi hiljem Firenzesse viskama, siis tegime seal pikema peatuse. Reis algas juba teistmoodi kui eelnevad – ma istusin esiistmel. Peatusime esimesena Pisas. Siim küll ütles, et seal pole mitte midagi, aga me lihtsalt pidime torni vaatamas käima. Igaks juhuks parkisime auto kaugele ja igaks juhuks olin fotoka aku koju jätnud. Vähemalt sain fotoka siis Siimuga koju saata. Aga see tähendas, et meil oli kogu reisi peale ainult üks fotokas. Paljud mitmekordsed pildid jäid tegemata. Torn ise oli nagu piltide peal – viltu ja katsuda üldse ei saanudki. Raha eest sai küll sisse minna ja üles ronida, aga raha meil ei olnud. Niisiis katsusin maja torni kõrval. Tagasi auto poole jalutades andsime alla Siimu tugevale virinale ja tegime hilise aperativo. Kusjuures toitu ei antudki, ainult veidi pähkleid.
Paarikümne minuti pärast ootas meid Firenze. Selleks ajaks oli juba pimedaks läinud ja me ei teadnud ikka veel, kus me ööbime. Saatsime Silja ema oma turismigrupi juurde tagasi ja otsustasime kämpingu kasuks. Õnneks olime eelmisel õhtul Ilariat kiusanud ja meil olid vähemalt magamiskotid ja Siimul oli telk ka. Kui me check-in'i tegime, siis seal oli tore mees, kes sai vist aru , et me oleme väsnud, kui me hirmsasti naersime, kui oma isikuandmeid kirja pidime panema. Kämping-hostel oli ühes vanas mõisa hoones, kus oli palju parki ümberringi. Päris ilus koht. Kell oli umbes pool kümme ja me olime hirmväsinud. Minul valutas pea ja süda oli paha. Aga Siim tahtis linna avastama minna ja ta venna sõbra restorani sööma. Nojah siis. Ma küll tundsin, et iga liigutusega tuleb okse ja Silja oli juba kolme minuti jooksul telki magama jäänud, aga läksime. Sõitsime restorani. Pärast klaasi veini ja paari toiduampsu tuli elu ka sisse. Kusjuures too sõber oli kokk ja teda me teadsime juba pulmast. Pulmas oli ta Silja lemmik mees. Söök oli hea ja vein kallis. Siim arvas, et küll meile allahindlust tehakse või saab midagi tasuta. Ei tea, aga raha küsiti küll hirmus palju ja meil ei olnud üldse kogu reisi peale eriti raha. Siimuga reisides on üldse raske kokku hoida. Esimese kolme päevaga kulutasime enamik rahast ära. Viimased kolm päeva oli sujuvalt viis euri rahakotis.
Teine päev algas Siimu vihase karjega: “It's late! I want to see Firenze, fuck off! It's one o'clock!” Emmm.... ah? Me Siljaga keerasime teise külje. Aga siis meenus mulle, et ma olin lubanud ta “Lüroeurootilist” lauldes üles äratada ja ma hakkasin laulma. “There is nohting to sing about!” karjus Siim, püha viha täis. “It's one o'clock! I go alone to Firenze.” Selleks ajaks oli ta juba telgist välja koperdanud. Ma küll proovisin talle seletada, et temal pole mitte mingit õigust minu hommikuid rikkuda. Pealegi ei uskunud ma üldse, et kell on üks. Telgis polnud veel üldse palav. Vaatasin siis Silja kella – kaheksa. Kaheksa! Hiljem selgus, et Siim oli unes näinud, et Silja ütleb talle naerdes, et kell on üks ja magab siis edasi ega mõtlegi linnaga tutvuma minna. Oi kuidas me Siimu mõnitasime.
Aga üles me tõusime ja olime kümnest linnas kõiki tähtsaid maju katsumas ja torni ronimas. Firenze on väga mõnus ja sõbralik linn. Isegi turistid tundusid toredad. Kell oli vist umbes 12, kui me saabusime ühele väljakule, kus käis parasjagu tasuta veinide degusteerimine. Sinna me jäime. Siim ostis endale vist neli pudelit ja me maitsesime kõiki veine ja veidi mett ja korra õli. Kõikide Fattoriate töötajad olid nii toredad ja muudkui rääkisid veinidest ja muudkui valasid uusi. Siim sai siis aru, et ta on veidi purjakil, kui seisiski ühtäkki keset päeva Firenze kesklikkas nelja raske veinipudeliga ja mõtles, et peab nüüd kogu päeva need käe otsas ringi käima. Õnneks tulid jälle head inimesed appi ja lubasid oma laua all neid hoida kuniks õhtuni.
Jalutasime ringi ja katsusime maju ja sõime jäätist. Ja ühes kohas nii istudes lugesin ma sõnumit, et Stella oli hommikul beebi saanud! Peaaegu et neli kilo ja tütar. Ma proovisin mitte nutma hakata. Peaaegu õnnestus. Ja ühel väljakul nägin ma esmakordselt muusikut, kes korjas raha lauldes. Seisis naine väljaku keskel ja laulis ooperit nii et kogu väljak kajas. Ilus oli. Andsime talle raha ka. Ja ühes kirikus enne seda oli õhtuse klassikalise muusika orelikontserti peaproov. Siim küll ei püsinud seal üldse paigal, vaid muudkui rääkis oma spritzist ja aperativost. Aga meie istusime ja kuulasime. Tegelikult oli päris palju kuulajaid. Ja üks mees mängis kõiki lugusid õhkklaveril päesr kaasa. Ta oli mu lemmik. Lõpuks andsime jälle Siimu nurumisele järele, aga aperativoks oli juba hilja. Niisiis tahtis Siim minna kuhugi sööma ja Pidutsema ja linna ööelu näha. Meie olime jälle väsinud. Aga läksime linna. Tiirutasime väsinute ja vihastena päris tükka ega ringi, siis sõime ja läksime telki.
Uue päeva esimeseks plaaniks oli minna missale, et tasuta kirikut seest näha. Mina istusin samal ajal kiriku ees trepil ja jälgisin, kuidas herilane surnud mesilast sõi. Siis läksid teised muuseumisse, et kunsti ja Taavetit näha. Teadagi olen ma väga muuseumihuviline – niisiis istusin samal ajal sillal, kõlgutasin oma paljaid jalgu, vaatasin paadirallit, poseerisin turistidele ja rääkisin illegaalsete tränide müüjateha, kui parasjagu politsei neid ärapolnud ajanud. Hiljem selgus, et olin teinud õige otsuse, sest muuseumis oli üliigav ja Taavet oli hoopis teises kohas. Käisime korra turul, maisesime veine (sest sealt sai tasuta õunu) ja sõime ja tõmbasime Firenzele joone alla. Ees ootasid väikelinnad ja loodus. Ja teadmatus, kus seekord öö veeta.
Pidepunktid reisimiseks olid võetud ühelt netilehelt ja osalise Toskaana kaardi saime veiniproovimiselt. Rohkem me ei teadnud. Linnadest väärivad mainimist Raada ja Gaiole. Radda on mäe otsas ja nii nunnu ja ilus ja kõik oli tore ja hea ja vetsus sai käia. Sinna soovitan minna küll. Väga soe tunne jäi sisse. Gaiole muidu ei ole midagi väga erilist, aga pärast mitmetunnist õhtusöögikoha otsimist mägedes ja küngastel ja päikeseloojangut maabusime teist korda seal ja sõime ühes peaväljaku restoranis. Veinuga riis pluss veel veini, me ikkagi olime chiantis, kus muud polegi kui vein ja õli, ja muud toredad toidud ja toredad teenindajad. Lõpuks saime tasuta magustoidugi – vein ja küpsised. Eks nii ongi kõige lihtsam Eesti tüdrukute südameid võita. Teenindaja oli ka see, kes meile lõpuks ööbimiskoha leidis. Sõitsimegi siis jälle Radda poole. Öö varju all panime telgi automajadele mõeldud platsile ja olime rahul, sest raha jäi meile ja teavas oli tähisselge.
Hommikul ärkasime enne politseid. Väljas oli päike ja nii ilus udu. Ainult künkatipud ujusid saartena udumeres. Ja ilm oli soojem kui suurlinnas. Radda sai kohe mitu plusspunkti juurde. Ja Silja jalanõud, mis ta sinna kaotas. Hommikukohvi jõume ühes nunnus kohvikus, millel oli omanikuks üks sümpaatne naine. Mulle nii meeldivad hommikud. Ja Toskaana on ikka nii imeilus. Ma tahan kunagi seal päris sügisel olla. Praegu võis ainult aimata kollast kaduvad rohelisuses ja vahepeal kumasid kastanite pruunid lehed päikese käes sügiseselt ja siin-seal kasvas mõni punane oks. Aga ka ilma sügiseta on Toskaana niiiiii ilus. Ainult ohkaks ja õhkaks.
Niisiis oli esmaspäev ja Siim pidi järgmisel päeval tööle minema. Kuid enne veel tahtis ta ühes fattorias veine proovida. Sõitsime ringi. Ohkasime. Õhkasime. Castellina on järgmine lemmik linn. Veidi suurem kui Radda. Ta pakkus tasuta maalinäitust ja Toskaana kalendreid ja hommikuaskeldusi täis tänavaid ja ühe poe vanade ja hindamatute veinidega. Kuid ilu ei saanud kaua nautida, tuli mõni fattoria Siimule otsida. Käisime mõnd vaatamas, kuid naised tahtsid ilu ka. Lõpuks jõudsime Fattoria La Ripasse. See on selline pisem ja väga armsate hoonete, suurte põldude ja vähemalt kolme koera (kellest üks on beethooven), ühe kollase kassi ja sõbraliku ja ilusa pererahvaga. Seal elas kunagi Mona Lisa isa. Neil on ühel hektaril 4000 veinitaime. Tean seda kõike väga hästi, sest... Siim pidi autoga ära minema ja meie ei tahtnud veel koju minna. Meie plaan oli hääletades ringi reisida ja majade ustele koputades magamispaika otsida. Ja kui me seal seisime ja neid veine maitsesime, siis ma küsisingi, et äkki juhtub neil olema mõni vaba katusealune. Vihma oli ka lubanud tulla ja meil oli väga vaja katust. Naine väga ei tahtnud lubada, aga lubas ikka omanikult küsida. Me saime päris oma korteri. Ainult kööki ei tohtinud puutuda, sest see võis plahvatada. Korter ise oli selline, et seal oli remont tegemata ja keegi peale kassi polnud seal aastaid käinud. Aga seal olid voodid ja töökorras vannituba ja rohkem meil polnudki vaja. Oleksime ka väga palju vähemaga nõus olnud. Väga palju vähemaga.
Veel enne Siimu lahkumist käisime kõrvalkülas pitsat söömas. S. Donato on armas ja seal on väga hea pitsa. Tuleb tõdeda, et parim pitsa, mida ma olen Itaalias söönud. Toit oli kõrvitsate ja zukiinide ja pesto ja nämm-nämm asjadega ja kokk oli tore oraanzida pükstega mees. Siim lahkus ja meie jäime fattoriasse. Pakkusime end tööd tegema, kuid viinamarju korjatakse kuu lõpus ja ettevalmistustes neil abi vaja ei olnud. Naine vaatas meid koguaeg imelikult, aga omanikul ja perepoegadel, kes on kihlatud, nagu meile kohe alguses öeldi, olid ilusad naeratused. Jalutasime siis läbi vihma valdustel ja õhk oli hea ja tuju oli hea ja sõime põldmarju ja õunu. Õhtusöögiks sõime küpsiseid ja kõrvalpõllult napsatud tilli ja veini. Magama läksime kell kaheksa, sest polnud õnneks kedagi, kes meid peole sunniks minema. Akna taga lehvisid bambused vihmas ja tuules.
Kui me 11 tunni pärast üles ärkasime, paistis päike. Päris 11 tundi me magada ei saanud, sest toas oli üks sääsk. Kõik kohad on ikka veel punne täis. Hommikusöögiks olid kaugemalt napsatud viinamarjad. Rongipileti raha oli selleks ajaks juba ammu otsas. Lahkusime kodust täis ootust. Esimene auto, kes meid peale võttis, oli fattoria omanik. Ta viskas meid pitsa külla. Hommikuaskeldused olid täies hoos, kui me suurte kottidega kohvikusse hommikukohvi kõrvale maha istusime ja muudkui kohalikele buongiornosid vastasime. Sinna olekski võinud jääda. Ühes toas oli kohvik ja teisest toast sai endale kohvi kõrvale saiu käia ostmas. Mõnus. Järgmiseks võttis meid peale üks kohalik, kes oli kunagi isegi hääletanud, aga teda ei võtnud keegi peale. T viis meid tagasi Castellinasse. Edasi viis meid, pärast paarikilomeetrist jalutamist, üks Poola paar ola liikuva majaga. Nad olid toredad. Poggibonsi. Ei olnud ilus koht, aga oligi aint vahepeatuseks mõeldud. Järgmiseks oli autojuhiks üks suvakas mees, kes ise läks Sienasse, aga peatuspunktiks oli Colle val d'Elsa. Ametlikult Silja lemmik linn ja loodetavasti tulevane ülikoolilinn. Seal on ka mitmeid teatreid ja teatrikool, võib-olla älhen isegi, sest vanalinn on tõesti armas ja ümbritsev vaade ka. Silja armus. Mina kõndisin müüril ja magamiskott lendas õunapuu alla. Aga Colle val d'Elsa ei tahtnud meid kuidagi minema lasta. Väljapääsu otsisime igatahes päris kaua. Peale võttis meid üks ema. Last ei olnud kaasas. Ütles, et keegi ei võta teid kunagi peale. Lahkusime ristmikul. Silja viskas oma rätiku maha ja 500 meetrit eemal avastas, et see on kadunud. Jättis koti mulle ja tõi rätiku ära. Selle aja peale oli teisel pool ted peatunud auto ema ja tütrega, kes parajasti oma tagaistet meie jaoks puhtaks tegid. Me polnud isegi veel hääletama hakanud. Nad olid meid ennist linnas kõndimas näinud ja mõtlesid nüüd küüti pakkuda. Imeline! Soovitasid meie valitud sihtpunkti asemel üht teist ja viisid sinna. Emal olid ruudulised sinised püksid ja punased jalanõud. Andsime neile Eesti śokolaadi. Nad on me lemmikud. Monteriggio on umbes kolme sammu linn. Jäätis oli hea. Vaade oli super. Tuju oli hea. Mõtlesime, et kui me katust ei leia, siis viskame linnamüüri äärde pikali.
Veidi aega seal puhanud ja maju katsunud, läksimegi ööbimiskohta otsima. Kõndisime. Aga esimeses haukusid koerad ja ala oli privat. Kõndisime metsa. Teises polnud kedagi näha. Kõndisime metsa ja mäkke. Tuli vastu hiiglasuur villa, kus oli sõbralik mees, kes oli arvatavasti külastaja, ja kuri naine, kes oli ühe poole omanik. Ta seisis keset seda suurt, ei hiigelsuurt majade ja aia komplekti ja ütles, et see on eramaa ja neil ei ole küll katuseraasigo kahele tüdrukule pakkuda. Aga ta vennal on korterid üürida, aga teda pole praegu siin ja korterid on nagunii täis. Ega me muud villast ei oodanudki. Kõndisime mäest alla. Üks täiesti tavaline mitme pere elamu. Vanahärra seisis seina ääres ja otsis majale uut roosat värvi. Küsisime, kus on Sovicille ja rääkisime pikalt. Poolest jutust ei saanud aru, aga mees oli sümpaatne. Vihjetest, et tahaks öömaja, ta kas ei saanud aru või teeskles. Üle tee oli maja, kedagi polnud kodus. Kõndisime edasi põldude vahele. Allee ja talu, kus üüritakse tube. Kallasime pudeli tühjaks ja läksime vett küsima, et lihtsalt kohtagi näha. Vett anti kohe uue pudeliga ja laua ümber sai juttugi puhutud. Mees oli tore, aga tahtis äri teha. Õnneks ütles tütar, et tube pole. Ega meil polekski olnud raha. Lehvitasime hüvastijätuks ja lahkusime sõpradena. Kõndisime. Möödusime eelmisest majast, aga kedagi ei paistnud ikka veel. Mis seal siis ikka, pöidlad jälle püsti. Kõndisime. Peale võttis üks śoti mees oma Jaapani naisega. Läksid Sienasse. Olid puhkusel. Sümpaatsed inimesed. Meie tahtsime ikka Sovicille'i. Kaks sekundit ja peale korjasid kaks noormeest. Sõidutasid veidi, panid siis bussipeatusesse maha ja ütlesid, et minge Sienasse ja sealt bussiga Sovicille'i. Inimestel on raske mõista, et kui me ütleme, et meil pole raha, siis meil pole bussiraha ka.
Nojah, tundus, et Siena kutsub meid. Pöial püsti ja... me vist ootasime poolteist tundi. Autod muudkui sõitsid mööda. Ju siis Siena meid niiväga ka ei tahtnud. Lõpuks tuli üks ilusate silmadega kohalik ja viis meid Siena piiri peale. Guido oli ta nimi. Kõndisime. Kõndisime. Kõndisime. Otsisime toidupoodi ja kõndisime. Kolm korda küsisime teed. Kõik ütlesid muudkui, et minge otse ja saja meetri pärast ongi. Leidsime. Kõndisime veel. Lõpuks maabusime pizzerias ja võtsime mõlemad poolteist pitsat ja kahe peale pudeli veini. Istusime seal kogu raha eest- neli tundi. Valisime siis ööks ühe pingi välja ja käisime enne veel vanalinnas jalutamas. Öösel ei tundunud see linn just nii suurepärane, kui võiks kõigi kirjelduste hääletoonidest välja lugeda. Aga üks plats oli tore ja noori täis. Jõime seal teed ja laulsime võidu. Kuskil kahe ajal kõndisime tagasi pingile ja ronisime maamiskottidesse. Sõime komme ja rääkisime. Nelja ajal alsime silma ka pooleks tunniks looja ja siis hakkas juba taevas heledamaks muutuma ja tähed kaduma. Öösel oli vahepeal külm ja vahepeal ei püsinud silmad üldse lahti, aga hommik tuli oma iluga ja siis polnud enam väga vahet. Kõndisime. Silja näitas teed. Me peaksime olema juba õppinud, et ega sellest head ei tule, aga ta vahepeal väga tahab. Õhesõnaga tegime suure ringi.
Hommikukohvi võtsime kohas, mis oli paksult täis kohalikke vanahärrasid. Hambad pesime bensiinijaama vetsus. Kõndisime. Hääletasime. Keegi meid ei tahtnud. Peale võttis lõpuks üks isa oma 22 kuuse pojaga. Isa laulis ja Leonardo viisime lasteaeda. Järgmiseks tuli Monteriggios elav naine, kes viis meid Silja linna. Seal elav itaalia keele ja kultuuri õpetaja viis meid San Gimignanosse. Oh kui ilus kõik tee peal oli. Enne ja pärast seda linna on nii palju talumaju, kus kindlasti öömaja antaks. Igatahes parem piirkond küsimiseks, kui villade rajoon. Aga seda me tookord ei teadnud. Õpetaja pakkus ka öömaja. Kus ta eelmine päev oli? San Gimignanost eriti midagi aru ei saanud. Hirmus palju turiste oli. Kui oleks aega ja raha olnud oleks torni roninud. Ma usun, et sealt oli jumalik vaade. Aga me tahtsime veel sama päeva sees Genovasse jõuda ja õpetaja tahtis meile ühes kirikus olevate feskode ajalugu rääkida. Väga palju aru ei saanud, aga muidu oli õpetaja koft. Kahjuks lahkumine oli kuidag... ta tahtis, et me rongiga läheks, et me temaga lõunat sööks, et me teisest kohast hääletaks, et ta ostaks ise meile rongipiletid. Me ütlesime mitu korda “ei” ja tema marssis head aegagi ütlemata minema. Nojah. Aga seal kiriku ees oli üks ilus muusik. Üldse oli Toskaanas palju ilusaid mehi. Palju krunnide ja lokkidega mehi. Oeh. Armusin mitu korda. Armusin mitu korda ka inimeste headusesse. Igatahes sellest linnast me ei saanudki aru ja kõndisime teiselt poolt mäest alla. Kõndisime kaua, kuniks tuli üks naine ja viis meid Empolisse. See maastik seal vahepeal! Ma tundsin, et ei taha koju minna. Tahaks veel ja veel ja veel.
Empolis tuli meil esimest korda autostradale hääletada. Küsisime rõivapoest pappi ja lõikasime endale ilusa Pisa sildi. Ja poisid peatusidki. Alguses tundusid nad päris veidrad. Silja kartis autojuhti ja auto ise oli eriti technology. Aga suund oli neil õige. Veelgi kahtlasemaks muutus olikord, kui nad pärast paari kilomeetrit ütlesid, et peavad autot vahetama minema. Nojah... meid pandi maha ühte baari ja öeldi, et kaks minutit. Umbes 12 minuti pärast nad tõesti tulidki tagasi. Selle aja peale nad juba meeldisid meile. Auto oli ikka tehnikat täis. Sõitsime Pisa poole. Kuuldes, et tegelikult tahaks me Genovasse, hakkas neil meist kahju. Vist. Igatahes selleks ajaks olid nad meid juba hulludeks ristinud. Selle teadmiseni jõudmine võtab kõigil alati kuidagi kahtlaselt vähe aega. Igatahes selgus, et Pisa on väga halb koht hääletamiseks. Pisa pidi üldse väha ohtlik koht olema. Autostradal nagunii ei tohi ja siis teine koht, kus pmst saaks, on prostituutidele. Nad ohkasid ja mõtlesid ja küsisid siis, et kas me tahame kaks tundi oodata ja siis nad viivad meid ise Genovasse, Loomulikult! Genova on Pisast 150 km kaugusel. Neil oli vaja veel samal päeval Rooma jõuda... Et siis kus me need kaks tundi veedame? Sõitsime tagasi autovahetuslinna (Ponsacco?) ja nad viisid meid ühte majja, mis oli müügis. Väga suur maja. Poisid läksid kuhugi, ütlesid, et läheb tund, ja meie jäime sinna vannitoa luksust nautima. Silja avastas, et ta kampsun on kadunud. Käisime pesus ja sõime jogurtit (toskaanas on coopi jogurt kaks senti odavam!) ja magasime.
Kahe ja poole tunni pärast üles ärgates polnud ikka veel kedagi. Naljakal kombel ei olnud me närvis ega kartnud ega midagi, kuigi olukord oli tegelikult äpris veider. Mõtlesime, et kui nad kahe tunni pärast ikka veel pole tulnud, siis mõtleme edasi. Aga Alex ja Salvatore tulid üsna pea ja ütlesid, et teevad veel ühe väikese peatuse enne lahkumist. Neil oli vaja uus auto osta. Nad olid miskid autokaupmehed või midagi. Vähemalt nii nad ütlesid. Taevas oli päikeseloojanguline. JA siis oli neil veel vaja see auto sinna eelmisesse linna viia ja siis veel oodata ühelt mehelt raha. Meie istusime tagumisel istmel ja muudkui lõkerdasime naera. Kõik oli nii naljakas ja tore. Kuniks selgus, et seda raha ei tule. Poisid läksid iga hetkega üha rohkem närvi ja sõitsid suurtel kiirustel mööda linna ja autostradasid ringi. Korra käisime Firenzeski. Nende naised läksid teisel pool telefonitorusid aina vihasemaks. Autouksed paukusid. Vahepeal oli hirmus. Öö saabus. Ei, ärge saage valesti aru, nad olid ikka väga toredad poisid. Lihtsalt mõnikord juhtuvad halvad asjad heade inimestega. Üks neist, Alex, oli pereisa. Tal oli armas poeg ja naine, keda ta väga armastas. Nii väga, er oli temaga koos ka pärast seda, kui naine talle päris mitu armi oli teinud, kaks neist näkku. Ja armid polnud just väga väikesed.
Igatahes Silja magas ja me ütlesime, et Genova pole üldse oluline. Et kui meile nüüd ainult miskid voodid leitaks, siis me hääletaksime hommikul edasi ja et pole üldse vaja meie pärast muretseda. Nad otsisid nii kaua. Kell sai kaks. Me olime nendega juba kümme tundi koos olnud. Lõpuks viisid nad meid hotelli ja maksid toa kinni. See oli nii kallis. Ja siis nad läskid ära Ma vist suutsin läbi une “grazie” pomiseda, aga ma ei tea, kas ta vastas. Ma vihkan seda lahkumist ikka veel. Ma vihkan ennast selles olukorras. Oleks võinud ju vähemalt telefoninumbri küsida. Ma tahan selle raha neile tagasi anda. Aga nad läksid. Südames lootsin, et nende poolt poole sõnaga lubatu, et nad viivad meid ikka ise hommikul Genovasse, osutub tõeks. Ma ei tahtnud, et nad viiksid, aga ma tahtsin neid näha.
Pärast viit tundi und ja väga rikkalikku hommikusööki kirjutasime poistele kirja oma telefoninumbriga ja jätsime hotelli, et kui nad juhuslikult ikka tulevad. Agfa nad vist ei saanud me kirja. See patt jääb igaveseks mu hingele. Oeh. Ja nii me seisimegi jälle tee ääres. 474-jas auto võttis meid peale ja viis sealt ära. Selleks ajaks oli Chianti ümbrusele omane kuppelmaastik juba mägedeks kasvanud ja tundus Omegnalik. Ma ei tahtnud ikka koju. Aga 474-ndas autos oli üks Senegali kunstnik, kes meid veidi edasi viis ja rongi peale soovitas minna. Selgus, et piletiraha on meil täpselt olemas ja et see polegi niiii kallis. Aga rongini oli vee aega ja me hääletasime edasi. Üks neine viis meid Massasse. Kõige halvem koht üldse hääletamseks. Tegelt meid taheti mitu korda peale võtta, kuid väga valedesse kohtadesse viia. Lõpuks jõudsime pika-pika kõndimise järel rongijaama ja ühe ümberistumise ja veidi rohkem kui viie tunni pärast olime Milanos, kust Siim meid koju viis.
Nüüd on kodu ja ma leinan Toskaanat. Ostsin viinamarju. Mitte kunagi varem pole ma reisinud nii, et ma ei tea, kus ma magan. Aga alati olen tahtnud. Alati olen tahtnud hääletada. Mitte, et see nii väga õnnestunud oleks. Toskaana on nii ilus. Seal on kõik nii ilus.
No comments:
Post a Comment