(eile)
Võib-olla saabus võit sellel hetkel, kui ma pärast itaalia keelde dubleeritud prantsuskeelse filmi vaatamist mõistsin, et ma vist siiski sain peaaegu kõigest aru. Võib-olla siis, kui Angelo lihtsalt ei lubanud mitte kellelgi minuga mitte üheski teises keeles peale itaalia keele rääkida. Võib-olla pärast paari klaasi veini. Võib-olla on asi täiskuus. Mõnikord ma lihtsalt tunnen, et ükskõik kui vigaselt ma seda tegelikult ka ei räägiks, midagi ma ikka mõistan ja midagi ma ikka oskan rääkida.
Vahepeal... oeh. Hüppasin-kukkusin-põrutasin oma jalad ära ja veetsin maailma kõige jubedama öö valu käes piineldes ja järgmisel päeval sain kõndida ainult seintest kinni hoides. Vahepeal annab veel tunda. Vahepeal... Istusin ühe vanamehega keset ööd lõkke ääres ja jõime veini ja sõime õunakooki, sest ma vihastasin Danielle peale, et ta mu imeheast moonikeeksist mürgituse sai ja seda kõigile rõõmsa näoga rääkis. Vahepeal. Kukkus Danielle ja tal on nüüd vist mõra luus ja ta istub päevad läbi kodus ja vaatab telekat ega käi tööl. Vahepeal läks meil elekter ära ja kõik lambid põlesid läbi ja põhimõtteliselt on koguaeg pime. Neljapäeviti on Cinefoorum, kus näidatakse häid filme itaalia keeles ja kuna meil on käpp sees, siis saame neid tasuta vaatama. Vahepeal läks külmaks. Vahepeal läksime Siljaga väikesesse baari ja küsisime joogiks teed – baarman läks ähmi täis, keegi polnud sealt vist kunagi varem teed ostnud. Pärast pisikest arutelu teise külastajatega sai ta aru, kuidas tee tegemine käib. Vahepeal tegin väga pikke jalutuskäike ja käisin palju kiikumas. Mulle hirmsasti meeldib kiikuda. Vahepeal olid head live bandid meie oma baarides ja toredad istumised toredate rahvastega. Vahepeal käisime Milanos. Vahepeal tegime palju head hõõgveini.
Ja täna näitas Skaio mulle sügist ja hippy village't, sest nii ta lubas too õhtu, kui ma nutsin. Ta lubas küll ainult hipiküla, aga seal oli ka imeilusaim sügis. Need mäed ja need puud ja need... see... Enamik ajast ma vist lihtsalt vaatasin naerulsui värvilisi puid. Või ronisin puude otsas olevatesse onnidesse. Või rääkisin, et siia ma nüüd jään elama. Või jagasin kõigile paljudele kassidele paisid. Või toppisin taskuid pipatmünte täis. Pärast ronisime viltuse vihma eest kohvikusse peitu ja jõime liiga palju magusat kakaod ja sõime liiga palju shokolaadiseid küpsiseid.
Õhtul koju jõudes, kuigi olin lubanud, et ma rohkem ei söö, ootasin siiski ära Siimu viis tundi valminud lasagne ja lasin hea maitsta. Nüüd on selline uni ja kõht on nii täis. Maitea, eks vist mesi ole hea.
Coopi müsli hinda tõsteti. Antakse vist märku, et on aeg lahkumiseks. Varsti hakkame viimaseid asju loendama.
No comments:
Post a Comment