Mõisapreili käis Tartus. Kaarikud vuhisesid ühe maja eest teisse ja pidulauad katsid ennast ise. Metspõdrad ja metspardid metsseente ja mustsõstartega vaheldusid mesiste kanade ja hõrkhurmavate küpsetistega. Koduloomadki said oma osa. Teed joodi teises saalis, magustoit serveeriti kõrvaltoas. Kamina kõrval mõõdukalt kuumendatud ja maitsestatud veini juures sai kuulata-vaadata imepäraseid kontserte ja etendusi. Akende taga langes vaikselt kuid lõpmatult lund. Meie seast lahkunud hingede juures sulatasid süüdatud tõrvikud lumavaipa õhemaks. Võbisev hämarus oli täpselt õigest muinasjutust. Et aga igas muinasjutus peab ka prints olema, siis saabus ka temagi. Mõisapreili hiilis salamahti õue ja ainult lumme mattunud tammedest puiestee võib uuesti elustada lausutud sõnad. Ja kui õhtul naised ja lapsed magama läksid, siis süüdati sigarid ja avanesid uksed mängupõrgusse. Kaarte laoti, muidugi mõista, mõisa peale.
"Tere! Pagasit ei ole vaja ära panna? Selge. Siis asume teele. Nojah, vaatame kaugele me jõuame. Tänane sõit on Unustatud Maale."
No comments:
Post a Comment