Ma astusin Soovana südamele

Kolme matka ühte nädalavahetusse ei mahu. Kahju. Ma oleksin hea meelega kolmel matkal käinud, kuid pidin leppima kahega. Esimesel matkal oli taevas nii tähti täis pikitud, et neid jätkus isegi jalge alla. Jalutasime Piiaga mööda teed ja ei suutnud ilu ära imestada. Ja mets lõhnas nii hästi ja öisest jõest olime mõnusalt karastunud. Põlved küll valutasid veidi okste vahel rassimisest, kuid sellest polnud lugu. Pärast lõkke ääres läks mul tuju ära. Ju ta kadus nendesse mustmiljonitesse tähtedesse. Kuigi lauldi ja tantsiti ja söödi hernesuppi ja isegi ühe reivipeo saime teha. Inimesed olid armsad. Ja siis tuli uni ja oldi kuni hommikuni kuss.

Hommik algas päikesega. Tee maitses suhkruga hea ja päikese käes sai nurru lüüa. Istusime Miina, Anetti ja Nancyga autosse, koristaime metsa prügist puhtaks ja sõitsime põhja. Lõunat sõime Peipsi ääres varbaid vette kastes. Lõunauinaku magasime Iisaku kaupluse ees autos ja õhtusööki tegime juba Varessaares, Nancy esiisamaadel. Õine raba oli hirmutav. Kõndisime käsikaudu ja lootsime, et laukad on teises kohas. Tähed olid pilveteki peale tõmmanud, aga vaikus oli hunnitu ja parv hanesid lendas üle pea. Uni tuli vara. Hommikul käisime kotkapesa vaatamas ja värskelt kõdunevate lehtede hõngu ninna tõmbamas. Mets on nii ilus. See lõhn on nii hea. Rabas sõime jõhvikaid ja koorisime riideid aina vähemaks ning imestasime, et juba ongi teine oktoober. Näkid ujusid laugastes ja mina aina õhkasin ja ohkasin kõigi värviilude ja pisikeste nunnude taimede peale. Vetruv tunnetus jäi jalgadesse ja hiljem ei osanud enam kõva ma peal käia. Õhtusööki sõime juba Jõgeval, kus Nancy ema meile kõike head ja paremat pakkus ning juba oligi pime ja me istusime rongis pingiridade taga prügikasti kõrval ja sõitsime tagasi Tartusse.

Ma võiksin sügisest lõputult rääkida. Ma võiksin nende tüdrukutega lõputult pokudele soenguid teha ja pähkleid põske pista. Hunnitu.