"Ühtepidi ma istun ta peal, aga teistpidi on ta roosa."

Nädala eest käisin ma Tallinnas keha müümas. Kui ma olin kohale jõudnud ja maha istunud, tuletas aju mulle meelde, et ma olin just raamatu kotist välja tõstnud. Tõotas tulla pikk päev. Õnneks olid võõrastel meestel lauamängud kaasas ja nad olid lahkelt nõus mängulusti minuga jagama. Nii saigi riieteäravõtmiste vahel kaarte ümber pööratud ja draakoneid tapetud. Oma mällu jätan hetke, kus mul oli parajast ümber suur roosa ja karvane hommikumantel ja peas samaroosa käterätik, mu kõrval istus suur ja kuri metal-mees, mu vastas aga helkurvestiga teetööline,kellel nägu tahma täis, ja me kõik tegime parajasti nägu, et oleme suurlinnade kunstigaleriid ja ostame Pariisi käest oksjonil kallihinnalist maali. Ei mäleta, kes selle maali endale sai, aga tolle mängu võitsin kõigi kiuste mina. Jah, päev, mis tõotas tulla vaikne ja pikk, oli lõpuks täis edevat eputamist ja õnnelikku kihistamist.

Viljandisse jõudsin ka. Küpsetasime Stellaga porgandikooki ja õpetasime Lola kõrrest jooma. Aregi tuli külla (Kulno põgenes päälinna), tema näitas raba ilu ja ennustas ilma. Koputasime Segasumma aknale ja lehvitasime Kaidole ja hiljem lasime Lolal meie tulekust Piilile teatada. Tauno tundis ka meid veel ära. Hommikul käis korstnapühkija ja kõik kohad olid tahma täis. Eriti meeldis tahmale Lola sokkidesse peitu pugeda. Ja siis juba sõitsingi läbi udu tagasi Tartu poole. Mul on hea meel, et Viljandi mind veel päris ära pole unustanud.

Eile leidsin lõpuks rongis koha, kus mulle olla meeldib. Kõik koguaeg kiidavad ronge, aga mulle meeldib pimedas bussis üksinda akna all kera teha ja pimedasse õue vaadata ja maailma selgeks mõelda. Siiski võitis mu südame too pruunide toolidega vagun. Kogu rong oli puupüsti täis, nii ka meie vagun. Aga seal oli see melu kuidagi mõnusam ja hubasem ja lambid ei põlenud ka nii eredalt ja lapsed itsitasid vahekäikudes ja inimesed olid üksteisele lähemal - seda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Viljandist tulevad ka sellised pruunide toolidega rongid. Kui rahvast pole, siis saab sinna pikali visata ja poolelijäänud uni lõpuni näha.

Muul ajal on november ja tahaks lihtsalt oma koopas rahulikult kera teha. Või kunsti. Ja mitte midagi kuulda evolutsioonist.